Paar päeva tagasi just sellise otsinguga minu blogisse jõuti. Cool! Muidugi tulge 🙂
Ega siin suurt miskit karta pole – teed on head ja enamus kollijutud ei paistnud ka tõele vastavat. Auto töökoda Eestis soovitas küll põhjakaitseid ja igasugu tugevdusi halbade teeolude tarbeks aga üldiselt jookseb labi kõrbe täisulik asfalditriip. Niiet kõva sääst tuli kui auto ümber ehitamise investeeringu tegemata jätsime. Pisut kehvemad olud on küll siis kui hakkad piirile lähenema.
Eranditult igas Aafrika riigis, millest läbi sõitsime ca 40-50km enne piiri kohtab ikka väga täbarat asfalti – löökaugud on suht-koht autosuurused. Keeruline on ka paar kilomeetrit “eikellegimaad” Lääne-Sahaara ja Mauritaania vahel, kus teed lihtsalt ei ole. Selle eest on aga risti-rästi jooksvad autoratta read liival ja maamiinid ja põlenud autovrakid siin-seal. Teeviitu pole. Küll aga teeb turistide elu lihtsamaks kahe piiri vahel ringi siiberdav kohalik kaubik, kes 10 euro eest on nõus teed näitama kus pool Mauritaania asub. Meie tema teenuseid ei kasutanud vaid ootasime kuni üks kohalik mersu möödus ning jälitasime seda.
Sujuvuse huvides olge valmis ühte-teist piiridel ja politsei kontrollpuntkides loovitama. Ilma “kingitusteta” saab ka aga aega kulub rohkem. Kindlasti ei maksa uskuda, mida abivalmis Marokolased pajatavad Mauritaaniasse sisenemise kohta ning soovitavad eesolevate raskuste valtimiseks kaas osta. Mauritaanid eelistavad midagi teie euroopa pagasist Marokost kaasa ostetud kraamile. Meile tungivalt soovitati näiteks paar kilo teed kaas osta, et neil seal üldse pole. Pakkusime siis teed kui õige hetk tuli- ei tahetud, niiet kaugeid külalisi kostitame siin Marokost sebitud kõrgekvaliteedilise Hiina teega. Mauritaania piiripunktis laks käiku hoopis katkine autoraadio, mida Martin lihtsalt ei suutnud ära visata.