Aeg ajalt viskab Ghana meile abikaasaga kopa ette ja ikka juhtume arutlema teemal a mis oleks kui koliks Euroopasse.
Tegelikult on need suht ulmevaldkonda puutuvad teemad, sest ega Eestisse või mujale Euroopasse virelema ei taha ju keegi kolida. Seega oleks eelduseks, et me leiame abikaasaga mõlemad Eestis tasuvad töökohad. Mhmmm tahab keegi palgata Eestikeelt mittekõnelevat palestiinlast?
Jah seda ma arvasingi 🙂
Ups ja siin küsimuses jäi ju lausa mainimata, et palgaootus oleks pigem kõrge. Ikka ei ole pakkumisi? Hämmastav :)!
Mina ehk midagi leiaks, aga et abikaasa siis koduseks? Ei no jah… eeem miks mitte – oleks keegi vähemalt, kes lapsed lasteaeda tooks ja sealt viiks… huvitav kuidas ma abikaasale seda ideed serveeriks? 😀
Lisaks kahele lapsele tuleks meiega kaasa veel koer. Ja mitte mingi väike krants vaid korralik Saksa-Lamba jurakas
Seega tuleks eluasemeks rentida korteri asemel hoopis maja – Voila! (Ei, ma ei kavatse minna kaasa moevooluga leida Facebooki abil koerale uus omanik “seoses elustiili muutusega” ja lihtsalt 3 aastat tagasi endale võetud vastutus mugavalt kellegi teise õlule veeretada!)
Siit tuletus – kui abikaasa on kodune peaksin mina saama töö eduka firma juhatuses – sest noh kuidas muidu linnas maja rentida eks?
Variant oleks muidugi hoopis maale kolida – njaaa…. See seaks aga omad piirid tööl käimisele. Välja arvatud juhul kui ma iga 1.5 aasta kohta paljuneda ja 300 eurosest emapalgast elatuda ei plaani. Mis toob mind tagasi punkti juurde, et ega keegi ju Euroopasse virelema kolida ei taha .
Ehk siis nokk-kinni-saba-lahti situatsioon.
Muidugi võiks ju oma äri Eestis püsti panna ja mis kõik veel aga mingi Araabia snäkkide putka kuskil türklase kebabi-äri kõrval , mis ainult suvisel ajal käivet teeb kuulub jällegi pigem sinna virelemise kategooriasse ning korralikuks ehitusäriks (kus abikaasal reaalselt oskustepagas on) ei ole Eesti veel valmis. Või ma eksin?
Igal juhul hiilgavad äri ideed ja motiveerivad palgapakkumised on oodatud. 🙂
For my international readers: Sorry nothing interesting here, just wondering over possibilites to move back to Estonia.
Eesti keelt on võimalik õppida, paljudes rahvusvahelistes firmades saab suurepäraselt ka inglise keelega hakkama, ehitusärisid on Eestis piisavalt, oma ettevõtte loomine on siin ülilihtsaks tehtud, väljaspool Tallinna ja Tartut on ka elu ja saab soodsa hinnaga maja või korteri rentida või osta. Järsku on su enda suguvõsal mõni tühi vana maja kusagil seismas, igat hoonet saab renoveerida, peaasi ,et tee ja elektriliin hooneni viib jne. Hea tahtmise korral on kõik teostatav, päris üleöö midagi ei toimu aga järkjärgult asju tehes loksub kõik paika.
Iseendale oma maja korda tehes ei lähegi see väga kalliks, töörahad on kallimad kui materjalid, mu mees tegi meie magamistuppa ahju esimest korda elus ja raamatutarkuse järgi, materjalikulu jäi 100 euro kanti, vee saime majja 900 euroga, sellest pump maksis ligi 300, septiku ja kanalisatsiooni jaoks kulus umbes samapalju. Vannituba koos sisustusega 2 nädalat tööd ja 700 eurot. Need tõsi küll on 3 aasta tagused hinnad. Meie mehega arvasime, et ei pea teenima suurt palka selleks, et maksta kellelgi, kes meile mingi töö teeks. Teenime Eesti keskmist palka, mina vahepeal vähemgi aga samas suudame me lubada endale elamist maal oma majas, pidada mitut sõidukit, käia puhkamas, tegeleda hobidega, süüa valdavalt mahetoitu. Tehnika ja hooned remondib mees, enamuse toidust kasvatan ise, meil on ka kanad ja küülikud.
Vabandust, et targutama hakkasin. Kindlasti on Su mehel raske kohaneda meie kliimaga, lapsed arvatavasti harjuksid kiiresti. Ma ei oska end Sinu “kingadesse panna”. Kirjutasin enda kogemuste põhjal.
Eks ta õige on, et kui väga tahta saab kõige hakkama. Ja võimalik tõesti, et põhi küsimus on siinkohal -kas ma tahan piisavalt, et aksepteerida mõneajalist elukvaliteedi langust. Siin juhtivad ametikohad, selge kornkuredieelis mitmes vadlkonnas, samas kui kodus peaks hakkama jälle rabelema.
Lastele on kindlasti parem kui elukohast valiksin mõne maa aleviku. Maakoha kahjuks lihtsalt räägib sealsete töö ning ärivõimaluste nappus. Aga samas – äkki ma neelan uhkuse alla ja lähen kuskile alevikku poemüüaks? Miks mitte? Või siiski…. Asi on valikutes ja suhtumises.
Sugulastel maja pakkuda kuskile pole, aga see eest on ju mitmeid valdu, kus napib elanikke ja sellistes kohtades on võimalik tõesti rentida/osta renoveerimist vajav majakarp üpris soodsa hinnaga.
Ma ei ole üldse kinni Tartu ja Tallinna unistuses. Enda juured hoopis Pärnu ja Raplamaal. Kusjuures ma eelmine aasta püüdsin isegi osa võtta hoopis Kohtla-Järve 100 euroste korterite oksjonist. Kahjuks ei tulnud minu Kohtla-Järve linnavalitsusest vastust minu eestikeelsele arupäringule virtuaalsel teel oksionist osavõtu võimaluste ja kortermajas oleva vee- ja küttevõrgustiku olemasolu/seisukorra kohta. Majakarp ja tänav kuhu korterit püüdsin saada ise oli kusjuures korralik (Google Streeview).
Tamsaluga kokku kasvanud Sääse alevis näiteks müüakse kortereid 2500 euroga. Ka pole paha tehing. Lihtsalt sellises kohas elades tuleb oma äri paratamatult internetipõhine kujundada. Mõttekoht on seegi, et kas minu toredad kodulehehoolduse kliendid Ghanas jäävad mulle alles kui ma neil enam kontoris külas ei käi. Kui jääks hakkaks sissetuleku küsimus isegi vaikselt lahendatud saama.
Või miks mitte Paldiskisse kolida – kuulsuse poolest ebapopulaarne linn aga tegelikult ilus koht ja kõigele lisaks Tallinnaga suurepärane rongiühendus.
Eestis on tõepoolest firmasid, kus saabsuurepäraselt hakkama vaid inglisekeelega. Samas kõik Eesti noored räägivad head inglise keelt ja eestikeel on emakeel, lisaks veel venekeel suhtlustasandil – ja ongi neil suurem konkurentsieelis kui minu abikaasal. Ning seda täiesti välja jättes fakti, et ega meil ju araablasi väga ei sallita. 🙂
Firma tegemine on lihtne tõesti. Endalgi üks Oü registreeritud, majandustegevust pole selles ammu aga just nii igaks juhuks saadan iga aasta juunis äriregistrile 0-aruande. Et äkki läheb kunagi vaja. See tundubki kõige toekam plaan olevatki – arendada internet ja animatsiooniäri ning abikaasa hoopis enda firmasse müügiesindajaks võtta. Sest on need araablased mis nad on – müügijuttu tuleb sealt kilodega 🙂
Seega, teil on tuline õigus – kõike saab kui tahta. Lihtsalt lihtsalt…. Kas me tahame ikka piisavalt….
See “kõik on võimalik, ka Eestis on võimalik” jutt on minu jaoks küll sellesse valdkonda kuuluv, et “aga vanasti polnud üldse internetti, ka elati” või et “aga vanasti polnud elektrit, saadi hakkama”. Jah, muidugi saadi hakkama, aga mis elu see oli??
Olen ise välismaal elanud ja siia tagasi tulnud. Tean, kui raske on siin uuesti otsa peale saada. See on puhtavereliste eestlastegi jaoks täiesti ulmeliselt keeruline, kui ei ole just tohutult õnne. Head töökohad jagatakse tutvuste ja suguluse kaudu laiali, järele jääb keskmise palgaga töö. Ütlen ausalt, et keskmise palgaga elamine on ikka suht õudne. Jääd ellu kuidagi, aga mingit naudingut see elu ei paku.
Ei taha midagi vinguvat öelda, aga kui just taevast ei saja alla mingit ülihead tööpakkumist, siis vägisi punnitada ja Eestisse tagasi kolida ei tundu üldse hea mõte. Tundub, et teil elu seal hästi sisse seatud ja kui midagi väga õudset ähvardamas pole, siis pigem jätkata sellel kuldsel keskteel kõndimist. Kui Ghana viskab kopa ette vaid aeg-ajalt, siis Eestis oleksite kopaga 24/7 kaetud.
Ma olen elanud kahe koeraga korteris, hetkel elan ühe koeraga korteris (hundikoer, seega ei ole pisike). Ei ole ühtki probleemi, täiskasvanud koer ei torma ju mööda maja ringi, vaid pikutab enamuse ajast, kui keegi talle just parajasti temaga ei tegele.
Otseselt Ghanas tõesti, mida halvasti pole – elame suures majas, meil on tore hoov ja nn mugavused (jooksev vesi kraanist). Aga vot see mis siin on mugavus on Eestis tavaline nähtus. Enamusel jookseb kraanist vesi, ilma selleks midagi tegemata. Soe vesi isegi. Mina kui tahan sooja vee vanni pean aga enne pool tundi pliidil vett soojendama. OK, maja abiline peab, aga noh ikkagi 🙂 Siis tekib küll tunne,e t kurja isegi s.tt elu eestis on parem, sest see mis siin onluksus on kodus ju nii tavaline. Noh kui just talus ei ela ja vesi kaevust ei ole eks.
Koeraga korterisse – nojaa saab ehk jah. Kuid mhmmm minu koer küll paigal ei püsi ja enamuse ajast ei maga. Mulle tundub, et talle isegi meie hoovis olev jooksuruum kipub väikseks jääma. Ning ta haugub ennast poolsegaseks ka siis kui keegi naabri väravale koputab ja parem oleks üldse tema meelest kui inimesed meie tänaval ei liiguks. – oeh. Ma kardan, et korterist visataks sellisega kohe välja. Ilmselt ka tihedalt asutatud eramajade rajoonis hakkaksid naabrid varsti viltu vaatama.
Meetmeid kuidas koera haukumist vaigistada/kontrollida?
Hmm, mul enda omaga nagu ei ole erilisi probleeme. Väljas jookseb ringi küll, aga teab, et toas seda ei tehta. Ilmselt on asi selles ka, et toas on selged piirid, on selge, mis on sees ja mis on väljas. Aias tundub ikka, et tänaval liiklejad on nii hirmus lähedal.
Aga õpetamise põhipoint on koheses karistamises. Mis ei pea tähendama peadpidi veeämbrisse surumist, vaid võib tähendada ka seda, et nii kui ilmaasjata lõugab, saadetakse kuuti/tuppa. Õpivad päris kiiresti põhjuse-tagajärje seose selgeks.
Keskmise palgaga elamine ei ole meie jaoks õudne ( see on vastuseks kristallkuuli kommentaarile) Oma ligi 50 eluaasta jooksul olen ma elanud ja töötanud umbes 10 aastat Tallinnas, teinud veidike karjääri ja teeninud palka, mis tollel ajal oli paar-kolm Eesti keskmist aga mul oli käes märksa vähem raha kui praegu ja aga tagantjärele vaadates elasin ma ikka suht õudset elu. Suurem osa ajast olin ma tööl või tegin tööd, ma maksin elamis- ja autokuludeks suuri summasid, mu töökohale kõige lähem pood oli Stockman ja enamus pere toidulauale tuli sealt, mul ei olnud aega lapse jaoks, sõprade jaoks, mu puhkused olid närvilised ja ainus mida mul oli, oli raha. Mul on kahju, et mu vanem laps pidi üles kasvama taolistes tingimustes.
Praegu saan ma endale lubada luksust elada väga ilusas looduskaunis kohas, paari kilomeetri raadiuses on Eestima kaunimad järved, suusamäed, tervisekeskus, suurepärane kool ja lasteaed. Igakuised kindlad väljaminekud on ainult elekter ja sideteenused. Lähima linnani on 11 kilomeetrit.
Meie 160m2 maja pole panditud, mul on erialane töö kus mu magistrikraad tuleb kasuks, mu mehel on tööle autoga 5 minutit, ta töötab edukas ettevõttes ja teeb seda, mida kõige paremini oskab ning mis talle meeldib. Me mõlemad leidsime töö ilma tutvusteta, lihtsalt kanditeerides. Koolibuss sõidab maja kõrvalt mööda, lapse koolini on 3 km, ise saab valida kas sõidab rattaga, läheb jala või bussiga, poja klassis on 25 last ja mulle on mulje jäänud, et kõik lapsed on pärit tervetest perekondadest, kus on nii ema kui isa ja suurt vaesust või asotsiaalsust ei paista kusagilt. Meie kodukülas on igal majal omanik, vanu inimesi on vähe, enamuse peredest on keskealised või noored, kinnistud on hooldatud ja inimesed arvestavad üksteisega, me tunneme oma naabreid, meie loomad ja lapsed on teada ja kui äikesehirmus koer minema jookseb, tuuakse ta tagasi. See on kõik see, mida minul Tallinnas ei olnud. Aga muidugi on iga inimese arusaamine heast elust ja virelemisest erinev, inimesed ongi erinevad, ma ei taha sugugi oma arvamust ainuõigeks pidada. Pealegi maale väga paljud ei mahu, ilusad kohad on juba asustatud. Ma räägiks arvatavasti teist juttu, kui mul poleks au ja õnn elada minu vanaisa 85 aastat tagasi ehitatud taluhäärberis ( väikeste klaasidega veranda, kahepoolsed puituksed, kõrged laed ja avarad toad, mitme aknaga köök) Seda maja on kogu aeg korras hoitud ja selliseid üldjuhul ei müüda, ainult pärandatakse.