Esimesed nädalad Silveriga Eestis

Praeguseks oleme Eestis olnud juba pisut üle kahe nädala ning peatume Pärnus. Silverile ei tundunud külmemasse kliimasse sisse elamine mingit probleemi valmistavat. Ning seltskonna hing nagu ta on võttis ta hoobilt omaks ka kõik võõrad näod ümber ringi.
Pikemalt mõtlemata panin ta siin ka lasteaeda – see plaan oli meil abikaasaga ammu paigas, et kui Eestisse ta toome siis lasteaeda ta läheb – eelkõige just seetõttu, et lapsele nii kangesti suhelda meeldib.
Lasteaias sõbrunes ta hoobilt nii personali kui lastega – eks ma ikka käisin temaga esimene nädal kaasas kuid ega minu jaoks pojal küll aega ega tähelepanu lasteaiapäeva jooksul ei leidunud.
Ainuke probleem oli ja on kohati siiamaani tal seal magamisega. Ei meeldi talle need imelikud kitsad lavatsid – ta harjunud kodus laiutama ju. Ja mis magamisest saab üldse juttu olla kui nii palju tüdrukuid on ümberringi? Ja mänguasju? Tal on ikka kombeks oma Nemo kaasa haarata ja siis hoopis mõne sõbranna voodisse pugeda. Aga seda lasteaia kord ei luba – ja nii nad seal siis temaga taidlevad.

Mul vedas veel niivõrd, et sain lapse samasse lasteaeda, kus minu ema tööl on. Niiet viimise ja toomise nüanss lahenes mulle eriti mugavalt. Poiss sõimerühma nimistusse ei mahtunud aga koht leiti talle hoopis keelekümbluse rühmas kus reeglina muidu 3-7 aastased lapsed, kes Eesti keele korralikuks omandamiseks lisa abi vajavad.
Eks siin ole suur kivi ka minu kapsaaeda kuid Silver tõepoolest saab hetkel aru rohkem Inglise kui Eesti keelest. Ise rääkimine samuti üks suur kompott, tema keelevaras leiab sõnu nii Inglise, Eesti, Araabia kui ka Ghana hõimukeelest. Aga järgmine 4 kuud saab ta korralikku Eesti keele trenni 🙂

Pärnu korteri asukoha valikuga ei oleks saanud paremini minnagi! Mul on 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel Apollo kini, Port Artur 1 ja 2 ning Pärnu Keskus. Ja see automaatselt tähendab, et ka mänguväljakuid on kodu kõrval rohkem kui üks. Vee tänava mängutuppa ei olegi me Silveriga veel jõudnud kui Pärnu Keskuses asuv Juku Mängu Dzungel on meile juba tuttav koht. Tavaliselt seal alla 4 aastaseid ilma vanemata mängima ei võeta aga nagu ennist mainitud Silveril võõraste nägudega probleemi pole ja nii olen mitu korda kasutanud soodsat võimalust laps Mängu Dzunglisse jätta ja ise Port Arturisse ostutuurile lipata, selle asemel et last temale nii igaval toidushoppingul kaasa talutada.

Aga Eesti lapsed on niiiiiiii tagashoidlikud????!!! Ma mõtlesin ikka, et Eestlaste see alalhoitus ja kinnine olek tekib kuskil teismelise või täiskasvanu eas. Mänguväljakul, pargis või poes kui Silver väikseid lapsi näeb jookseb ta kohe tutvust tegema ja neid kallistama. Aga nemad? Nemad jooksevad eest ära või hakkavad sootuks nutma. Või lausa mõlemat. Täbar värk. Aga noh vähemalt lasteaias on Silveril juba oma fännitarid ja seltskond 🙂