Kui ma 2013 Veebruaris Silveri ilmale tõin oli minu vankumatu otsus sünnitada erahaiglas ning valisin kahest võimalikust variandist välja Fertilitase erakliiniku. Lihtsalt see nimekiri asjadest mida kõike ma sünnituse juures kardan ja mille kõigega ma kindlasti nõus ei oleks tundus liiga pikk, et sellega kuskile riigihaigla vastuvõttu ilmuda.
Ma arvasin, et Fertilitases, tehakse just nii nagu MINA tahan! Et erakliinik ju ometigi ja ma MAKSAN!
Silver sündis erakorralise keisrilõike teel ning kui ma tookord kuulsin, et läheb lõikamiseks siis avaldasin soovi, et seda tehtaks üldnarkoosiga kuna Epiduraali ning lõikuse ajal ärkvel oleku idee oli minu jaoks liiga hirmus. No loomulikult hakati mulle rääkima, et miks kõik see hirmsam variant lapsele parem oleks ja nii. Mina aga kartsin edasi. Oeldi, et räägivad anestesioloogiga, arst tuleb viskab ka KTG-le pilgu pele ja siis TEMA otsustab. St arst otsustab mitte mina. Kuna lapse südametoonid läksid alla ja lõigata oli vaja kiiresti siis ta otsustas narkoosi kasuks. Seega tuli mulle sobivam otsus, aga mitte seetõttu, et mina nii soovisin vaid kuna olukord sundis.
Sahar-Marie tuleku ajaks oli Fertilitas suletud ning Elite juures mõistliku hinnaga lapse ilmale toomiseks jäin ma soovi avaldamisega hiljaks seega tuli värisevate jalgadega teekond ette võtta Pärnu haiglasse.
Pärnu haiglas arvestati minu soovidega rohkem!
Siin oli mul kokku lepitud plaaniline keiser ja see tehakse alati selle va paganama seljasüsti mitte narkoosiga. No hakkasin ikka mina neile seda narkoosi juttu ajama ja ohoo üllatust. Soovitati küll seljasüsti kuid lõplik otsus jäeti hoopis minu teha! Keegi ei sundinud mind lõikuse ajal ärkvel olema kui ma seda tõesti tõesti kardan! 🙂
No, sellest et mulle nii vahva ja tore anestesioloog ja haiglameeskond sattus sain ka mina julgust juurde ja otsustasin ikka seljasüsti kasuks. Tead palju parem on millegi kasuks otsustada kui ei avaldata survet ja mul tõesti valida on! Aga noh, see ei hakanud mõjuma ja lõpuks tuli ikka narkoos. Ise irvitasin, et näe, ma ei suutnud kuidagi valida kumba tahan ja sain siis mõlemad 🙂 lol. 🙂
Ma tegelt kirjutasin anestesioloogi nime isegi üles, et teda blogis kohe eriti kiita (no nii meeldiv ja mõistlik inimene tundus) aga ma olin sel hetkel veel peast rase niiet mul pole hetkel õrna aimugi KUHU ma selle nime üles kirjutasin…. et nojah. 🙁
Ka kõiges muus tegutseti Pärnus minu soovide järgi. Tahtsin varakult intensiivist perepalatisse kolida – sain! Ei tahtnud neid lollakaid valuvaigistavaid ja emaka kokkutõmbeid soodustavaid süste kõhtu – sain valuvaigistiks hoopis küünla, hiljem Paracetamoli tabletid ning emakakokkutõmmete soodustamiseks ka juba teisest päevast hoopis tableti peale. Fertilitases arvati, et nii vara ikka tabalaka peale ei saa. Kõht peab läbi käima ja mis kõik veel. Ka ei huvitanud kedagi, et minu meelest kõige valusam asi kogu protsessi juures oli see valu vaigistav süst, mis oleks võinud siis ka ehk olemata olla.
Eelmine aasta ei osanud ma neid asju Fertilitasele ette heita ja olin valmis sinna ka seekord tagasi minema, sest minu loogika ütles, et kui Erakliinikus juba minu pilli järgi ei tantsita, siis Riigihaiglas ammugi mitte. Aga vaat sulle tünga!
Pärnu kogemus oli lihtsalt nii palju positiivsem, et ma nüüd tõesti ei mõista, mida ma sealt Viimsist viimati otsisin :S
Tagatipuks on uus lõige ka tunduvalt lühem kui Fertilitases tehtu….
Fetilitases lõpetati muide juba mõnda aega tagasi sünnitusabi andmine ära, nii et see kord poleks seda võimalustki olnud.
Ma tean, et lõpetati ära. Seepärast kaalusingi seekord Fertilitase asemel hoopis Elitet. Aga kuna ma ei jõudnud anda piisavalt vara soovist seal sünnitada teada, siis osutusid nende hinnad pisut kalliks. Oleks Fertilitases sünnitusabi teenus alles polekski ma teada saanud kuivõrd suurepärane teenus on Pärnu Haiglal ja ma oleks tuimalt jälle Fertilitasse läinud.