Tahaks Ghanas autosaadet tootma hakata ja pidime sellega seoses kohaliku TV3 ees noorte aktiivsete produktsiooniinimestega kokku saaba ning minema kanalisse eetriaega välja sortima. Nimelt oli lootus tutvusi ja yhte peatselt eetsisse minevat tõsielusarja ära kasutades eetriaeg tasuta saada.
Kohtumine TV3 parklas oli määratud seitsmeks. Jäime Martiniga 9 minutit hiljaks olles eelnevalt vastavasisulise smsi teele saatnud. Kanali ees tegin kõne, et raporteerida meie kohalolekust, sain teada, et nad tulevad kohe. Miskipärast jäi mulje et nad tulevad kanalist. Olles varem kogenud selle asutuse kottimist turvaväravates otsustasime ise sisse minemist mitte proovida ja ootasime kannatlikult värava ees.
Ühel hetkel tuleb valvuri moodi tegelane uurima ega me juhuslikult autoga ole. Seletame, et tulime küll autoga, mis siis? Tema vastu, et kus pargib. Meie natuke juba segaduses näitame käega, et noh seal parklas, mida on? Turva pakub, et vargad võivad tulla, parkige sisse. Kehitame õlgu, et miks mitte ja pargime auto TV3 territooriumile. Jääme uuesti turvaväravate juurde ootama kuni tullakse küsima, et kas juba lähete sisse ka või? Otsustasime turvatöötajate ilmselget segaduses olekut ära kasutades väravates läbi minna ja oma kamraadid üles otsida.
Katsume juba uljalt esimese valgustatud ruumi ust kui seljatagant käratatakse:
“This is a library! Do you know at all where you are supposed to go?”
Meie: “Eeemm õmmm…… not exactly?!”
Teletöötaja: “You should ask then not try to open random doors!”
Meie: “Ok, can you direct us?”
Teletöötaja: “Yes, you go down the hall and turn left! No, right! Let me show you!”
Nii juhatati meid ühte väga rahvast täis stuudiosse, milles ringi sahmivad inimesed meiega tegelemise kohe enda peale võtsid.
Juhatasid kätte istekohad – esiritta, üks ühele poole lava ja teine teisele poole. Olime sattunud kohe algava otsesaate publikuks. 🙂
Eetrisse minekut oodates paigutati meid mitu korda ümber ja vahepeal õnnestus mul isegi Martiniga kõrvuti istuda ja tekkinud olukorda lahata ning proovida veelkord tulutult kontakteeruda kambaga, kellega maja ees kokku saama pidime. Siis saadeti Martin uuesti teise äärde istuma. Martin oli mures, et äkki on mingi jutusaade ja meilt hakatakse küsimusi küsima.
Alustasin vestlust kõrvalistuvaga: “Excuse me, what kind of show it is?”
“Mentor!” vastatakse mulle ilmega mis ütleb “Sa oled ikka tõesti loll”
Ma ei saa aga rahu ja küsin edasi: “Is this a talkshow?”
Tüüp otsustas ilmselt et ma olen Marsilt ja ei vastanud midagi. Oma küsimust ma korrata ei jõudnud kuna istutati jälle ümber. Sain plastikiste asemel mugava punase pehme kattega tooli. Vahepeal jõudsin ekraanidelt näha saate reklaamlõiku, mis andis rahustava vihje, et jutustamiseks küll ei lähe.
Ma ei tea kuidas Eestis ja mujal maailmas superstaariotsingutel publik käitub aga Ghanalased tõusevad igastahes neile meeldiva loo ajal toolidelt püsti ja hakkavad täiega tantsu vihtuma. Saates oli lisaks kohalikele üks staariks pürgija Elevandiluu rannikult ning üks Libeeria kutt. Kohtunikud ajasid minu meelest küll jumala suvalist sokki suust välja ning Libeeria kutile teatas üks: “You are from Liberia? No comments, then!” Aga staarihakatiste tase oli minu arust päri hea.
Martin, kes oma istekohalt kaablivedamise vahepealt ka eetrit nägi, seletas pärast kuidas ma olevat olnud suht pikalt suures plaanis ( ei üllatanud eriti) ja minult olevat tehtud tõmme Libeeria kutile. Aga kuna pikk vahemaa oli siis kaamera natuke kõikus. Järgmine kord lähen sellisele üritusele oma firma reklaamsärgis.
Aga jah, kuivõrd õlakaameramehe assistenti ei olnud kõik see aeg kohal siis hakkaja Martin asus ise kaameramehele kaablit järele andma kui see kaugemale pidi liikuma. Palka ei makstud. 🙂