Halloweenist – kas tõesti deemonlik püha?

Ei mäletagi, kas oli see nüüd Rahuliku Vanemluse või Muksula Facebooki grupis, kus uuriti kuidas lapsi sellise peale suruva ja deemonliku püha eest, nagu Halloween, kaitsta?

Alustuseks – ma olen ise ka ikka selles mõttes Eesti meelt, et pean Mardi ja Kadripäeva olulisemaks. See meie oma kodune püha ja iga aasta au sees olnud. Laste kasvamisega on pilti tulnud ka Halloween.

Aga enne kui kuskil kaasa lüüa on mul kombeks uurida tausta ja toimetada kommete kohaselt.

Seega ka Mardi- ja Kadripäeval ei pääse minu lapsed vaid karvaste/valgete riiete selga ajamisest ja ukse taga vaid Marti-Marti/Katri-Katri laulmisest vaid alati on mõeldud ka kava, mida teha kui uks on lahti läinud. Minu lapsed teavad, et Mart toob põllule viljaõnne ja Kadri pere-ning karjaõnne. Vastavat “Õnne” käivad siis lapsed linna peal jagamas. Ikka nii, et sisenemise laul, tubane etendus ja tänusõnad või tänu laul. Õnn on siis nt riisiterade näol kotiga kaasas. Kus ei soovita, et riisi mööda põrandat laiali loobitakse (no ütleme siis, et enamikes kohtades) poetatakse mõned terad vastavat õnne pererahve peo peale…

Aga nüüd tagasi Halloweeni juurde. Ta on tõesi seotud hingede ja kummitusemaagiaga aga sugugi mitte deemonlik püha.

Halloween on iidset päritolu püha, mis tähistab sügisese saagikoristuse lõppu ja talve algust. Ja tegemist ei ole sugugi Ameerika pühaga nagu tihti ekslikult arvatakse.

See sai alguse keltide Samhaini (hääldatakse “sau-in”) festivalist, mida tähistati praeguse Iirimaa, Šotimaa ja Põhja-Prantsusmaa aladel. Keldid uskusid, et 31. oktoobril olid piirid elavate ja surnute maailma vahel ajutiselt avatud, mistõttu vaimud ja hingelised jõud said liikuda inimeste maailmas. Selleks, et kaitsta end vaimude ja haldjate eest, kandsid inimesed hirmutavaid maske ja kostüüme, mis pidid segadusse ajama või eemale peletama kurjad jõud.

Sel ajal oli Halloweeniga seotud tava kanda ühest majast teise tuld või laternat, mis oli osa keldi Samhaini festivali rituaalidest. Samhain tähistas talve algust ning selle tähistamisel kanti tavaliselt majast majja hõõguvat söetükki või laternat, mis sümboliseeris valgust ja kaitset, et hoida eemal kurjad vaimud. See oli talve saabumise eel ka viis, kuidas sümboolselt „tuua valgus” pimedal ajal kogukonna jaoks igasse kodusse.

11. sajandil, kui kristlus Euroopas levis, võttis kirik endale mõned paganlikud kombed ja asendas need kristlike traditsioonidega. 1. november nimetati Kõigi Pühakute Pühaks (All Saints’ Day) ja sellele eelnenud öö (31. oktoober) sai tuntuks kui „All Hallows’ Eve“ ehk Halloween. Sellel ööl jätkasid inimesed mõnel pool siiski vanu rituaale, nagu hirmutavate kostüümide kandmine ja küünalde süütamine, et meenutada surnuid

USA-sse jõudis Halloween 19.sajandil Iiri ja Šoti immigrantide kaudu. Seal muutus see kiiresti kogukondlikuks ja lõbusaks sündmuseks, kus lapsed käivad majast majja „komm või pomm“ traditsiooniga, küsides maiustusi ja kandes kostüüme.

Peamised Halloweeni traditsioonid:

Kõrvitsad – see on tõesti Ameerika teema. Euroopas kasutati algselt kaalikaid või naereid, mis siis Ameerikas asendati kohalike kõrvitsatega.
Kostüümid – Halloweenil kantakse sageli koletiste, kummituste või populaarsete tegelaskujude kostüüme, mis viitab vanale keldi tavale ennast varjata.
Komm või pomm („Trick or Treat“) – Lastel on tavaks käia naabrite majade juures maiustusi küsimas. Kui maiustusi ei anta, võivad lapsed teha süütu vimka.
Õudusjutud ja filmid – Halloweenil on traditsiooniks rääkida kummituslugusid ja vaadata õudusfilme, et elavdada öö müstikat ja põnevust.
Peod ja kaunistused – Paljud kaunistavad oma kodud kummituslike ja sügisteemaliste kaunistustega. Halloweenipeod ja -üritused on levinud ka täiskasvanute seas.

Kokkuvõttes on Halloween segu paganlikest, kristlikest ja modernsetest traditsioonidest, mis on seotud sügise, hingeelu ja veidi õõvastava meelelahutusega.

Ameerikast kaasa tulnud kombena pannakse kodu ukse taha kõrvits, mis näitab, et pere on Halloween’i tähistamises osaline ja on valmis vastu võtma „komm või pomm” käijaid. Jack-o’-lantern ehk kõrvitsalatern koos küünlaga selle sees annab teada, et selles majas on oodatud kostümeeritud lapsed, kes soovivad maiustusi saada.

Paljud pered, kes ei tähista Halloween’i või ei soovi, et neid sel õhtul külastataks, jätavad tavaliselt ukse juurde kõrvitsa panemta või kustutavad Halloween’i õhtul maja valgustuse, andes niiviisi märku, et nad ei osale „komm või pomm” traditsioonis.

Et mitte sattuda perede ukse taha kus Kommi Pommijaid ei oodata tegime lastega enne Halloweeni eelmine aasta ka kõrvitsaluuret. Nii teadsime õigel päeval kuhu minna. Selgus muidugi, et paljud majad olid kõrvitsa ukse taha pannud vaid kaunistuseks ja ei olnud teadlikud, sellest kui kutsest kommi pommijaid tevritada.

Kui Mardi- ja Kadripäeval käisid minu lapsed levitamas vilja ja karja õnne, siis Hallowweni kombestiku kohaselt olin neild kaasas söe või küünla tükikesed, ehk siis vanade Iiri traditsioonide kohaselt valgust levitada. Ehk siis kui teha, siis ikak korralikult ja kommete kohaselt. Ning kui tradtsioone ja ajalugu teada, siis ei ole ju selles pühas miskit deemonlikku? Väga ilus valguse jagamise ja kurjade vaimude peletamise traditsioon ju, mis sobib hästi ka meie külma talveperioodi algust tähistama!

See aasta oli mõlemal lapsel hoopis kas koolis- või huviringis Halloweeni pidu ja nii pääsesime vihmaga Kommi-Pommi jooksust. Ise olin külalisi vastu võtmas. Kõrvitsat küll see aasta ukse taha ei pannud aga paar last meie jurude tee ikkagi leidsid.

Kooli pidude tarbeks riietus üks lastest siis “Peata Ratsanikuks” ehk Ghost Rideriks ja teine Zombie medõeks. Ma küll püüdsin tütrele pakkuda mingeid Nõia või ämbliku kuninganna kostüüme – aga tema kindel soov oli verine olla. No mis siis ikka. Usun, et kurjad vaimud sai küll kenasti eemale hirmutatud.