Oma lastest rääkides loeme abikaasaga tihti naljatlemisi pereliikmete hulka ka Kala Nemo ja Jänes Mõmmu.
Need on siis meie laste kaisu-lelud, kes saadavad lapsi nii lasteaias kui ka mööda maailma ringi reisides. Jah loomulikult on Nemo ja Mõmmu reisinud nii Aafrikas kui Liibanonis – täpselt nagu lapsedki.
Nemo ja Mõmmu Istanbulis hotellis
Nemo käib Salam -Silveriga Pärnu Tammsaare lasteaia Leevikese rühmas ja Mõmmu käib Sahar-Mariega koos sama lasteaia Värvukeste rühmas.
Ainult, et Mõmmut värvukeste rühma väga ei taheta. Nad ajavat Sahar-Mariega magama mineku ajal juttu. Ei mind ei pane imestama, et Sahar-Marie oma lemmikuga enne magama jäämist juttu ajab. Ta teeb seda kodus ka. Ta laulab talle ka Mõmmi unelaulu ning annab Mõmmule maitsta ka oma maiustusi. Ta võtaks Mõmmu ka heameelega endaga vanni kaasa, sest Mõmmu pesumasinasse panek on iga pühapäevane tragöödia.
Nemo Salam-Silveri rühma koosseisus probleeme ei valmistata. Seal saadakse aru, et tegemist on lapse sõbra ja turvatunde tekitajaga. Pigem just julgustatakse seal Nemot ikka kaasa võtma.
Sahar-Marie rühmas on aga mitu korda juttu tehtud, et ehk võiks Mõmmu ikkagi koju jätta ja nad saavat lapse ilma Mõmmuta mõne muu rühma kaisulooma abil magama küll.
Ok, ma usun, et saavad. Aga kuna Sahar-Marie keeldub toast ilma oma kalli Mõmmuta lahkumast ja karjuva lapsega ma mööda tänavat jalutada ei taha, siis on Mõmmu ikkagi lasteaias edasi käinud.
Mõmmu käib Mariega kaasas ka kaubanduskeskustes ja mänguväljakul jne jne jne.
Salam-Silver on juba suurem ja saab aru, et päris igale poole Nemot kaasa ei ole vaja võtta. Temale on oluline, et Nemo oleks olemas uneajaks. Ma usun, et paari aasta pärast saab ka Marie sellest aru ja on oma lemmikus natukene vähem kinni.
Aga millegi pärast on tema rühma kasvatajatel kole kiire lapse kaisuloomast võõrutamisega. Kohe nii kiire, et Mõmmu võetakse lapse käest ära ja peidetakse kuskile kasvataja sahtlisse.
Seda, et Mõmmu oli peidus ja laps magas teise kaisuloomaga olen kasvatajalt kuulnud ka mõnel varasemal õhtul kui lapsele järgi läksin. Aga siis oleme lemmiku alati kätte saanud.
Eile oli teisiti.Esiteks väideti mu emale kes lastele minu eest järgi läks, et Mariel ei olnudki Mõmmut kaasas vaid oli hoopis üks roosa auto, (mille kadumisest oleks mul jumala üks kõik). Kui ema mulle töö juurde helistas ja infot uuris sai ta teada, et KOHE KINDLASTI läks Marie ka seekord oma lemmikuga koos rühma. Ta läks siis peale Salam-Silveri riietamist tagasi Marie rühma mänguasja otsima. Siis oli kasvataja juba koduteele asunud aga Mõmmut otsiti koristaja abiga – otsiti igalt poolt aga ei leitud.
Ma olin küll üsna veendunud, et lapse mänguasi kuskil õpetaja käes peidus on aga enam ei olnud läheduses õpetajat kellelt küsida.
Tormasin tööaajast kiiresti läbi kaks Kaubamajaka mänguasja poodi (sest nendesse ei oleks peale 20t enam sisse saanud), et leida Roosat Jänest. (Jah Mõmmu originaalvärv on tegelikult roosa). Sobilikku mõõdus ja sobiliku kujuga roosat jänest ei olnud müügil kummaski mänguasja poes. Jukus oli küll Roosa Jänes olemas aga väga teistsuguses asendis, et sellega poleks Mariet ära petnud.
Salam-Silver ka ei lepi näiteks alternatiivse – uue, suure ja säravpuhta Nemoga. Vana, luitunud-hall Nemo on tema sõber.
Mariele sain lõpuks beesika, roosas kleidis, pikkade lontkõrvadea kutsu. No minuarust on see rohkem kutsu kui jänes.
Marie võttis uue mänguasja väga kiiresti omaks. Kallistas teda ja kiitis Ilus Ilus. Ta oli nõus temaga isegi magama minema.
Kõik oligi ilus kuni kuskil kella 4ni hommikul kui tuli ikkai igatsus Mõmmu järele. Öösel pimedas ta ilmselt näinud, et uus sõber on endiselt täitsa armas ja nõudis pisarsilmi oma Mõmmut. Osutas muudkui käega teise toa poole, et mine too. Palus nii ilusasti kui oskas. Aga mul ei olnud Mõmmut ju kuskilt võtta. Uue kutsu lõhn oli igaljuhul täitsa vale.
Seletasin siis lapsele, et Mõmmu jäi lasteaeda ja hommikul lähme ja toome ära. Tmea tahtis kohe kell 4.30 riidesse panna ja lasteaeda Mõmmu juurde minna 🙁
Ma sain eile tegelikult väga pahaseks kasvatajate käitumise peale ja olin juba kirjutamas direktorile pikka kaebekirja ja palumas rühma vahetust. (Seal tegelikult teisigi probleeme, milelst pole varem tahtnud kära teha, aga mis eile mulle kuidagi väga suured tundusid).Ma kirjutasin kirja mustandi, aga ära ei saatnud. Otsustasin oodata hommikuni ja kõigepealt vaadata, mis näoga kasvatajad mulle otsa vaatavad ja kas Mõmmut üldse leitakse.
Jah ma kaalusin ka võimalust, et äkki on mõni laps Marie sõbra kaasa võtnud ja siis ei ole mul ju kasvatajaid milleski süüdistada. Sest tegelikult on mänguasja lasteaeda kaasa võtmine siiski lapsevanema oma vastutus.
Täna last rühma viies õpetaja lubas mõmmut otsida ja see oli minu jaoks piisavalt maha rahustav Vastus, et jätsin siis kirja saatmata.
Mõmmu tuligi pärastlõunal välja. Õpetaja lauasahtlist!
Väga tore, et üles leiti. Aga siiski tahaks küsida – Mismõttes sa peidad minu lapse ülitähtsa kaisulooma oma lauasahtlisse ?! Miks? Või, ok peidadki – miks sa ei ütle teise vahetuse õpetajale enne koju minemist, et lapse mänguasi on sinu lauasahtlis? Sa lihtsalt lähed koju ja jätad lapse lelu oma sahtlisse?
Teise vahetuse õpetaja teab, et lapsel oli hoopis teine mänguasi kaasas ja ei otsi sahtlist Mõmmut ja läheb ka koju. Koristajaga loomulikult me ju õpetaja sahtlite kallale ei lähe.
Nii saavadki ema ja laps unetu öö. Väga tore, eks?
Selle unetu öö tõttu ma ei saanud hommikul ka aru, et laps haige on. Paningi ta hommikuse jorisemise magamatuse alla (soe ta hommikul ei tundunud) ja hoiatasin rühmas ka õpetajat, et laps magamatta ja natuke pahur.
Nüüd istub ta mul emaga aga kodus – palavik üle 38! 🙁 Õnneks saadi Mõmmu kätte ja leiab temast lohutust. Homme aga arsti juurde hoolduslehte registreerima.
Mul ei ole kahju sellest 15nest eurost, mis sai kulutatud asendus mänguasja peale eile õhtul. Kuid siiski – see kulu oleks võinud olemata jääda, kui te kurat ei peidaks minu lapse mänguasju lasteaias ära!!!!!!!
Mis te arvate? Kas 2 aastast peaks tõesti juba kaisuloomast võõrutama?
Absoluutselt mitte mingil juhul! Kui kaheaastane on olukorras, et ta peab iga päev minema turvalisest kodust lärmakasse (=ebaturvalisse) lasteaeda, kus inimesed töötavad vahetustega ja hommikust õhtuni ei olegi sama isik lapsele turva-täiskasvanuks, peab olema lubatud ükskõik milline turvategelane, olgu või nukiline mängurong. Et Marie Mõmmuga jutustab, on muidugi tüütu, aga seda peaks talle saama õpetada, et Mõmmu tahab ka magada ja räägime nüüd hästi tasase sosinaga. Kasvataja sahtlis ei ole lapse kodust toodud kaisuloomal üldse asja!
Uhh, ma olen kohe kuri praegu. Ära seda asja nii jäta.
No vot, mina jällegi olen seisukohal, et ei pea kahene mingis mänguasjas nii kinni olema. Kui lapsevanemad on nõus seda mängu kodus tegema, siis palun väga aga lasteaeda tulles mingu siis mänguasi kappi ja on seal seni kuni laps koju läheb.
Jah, kapi vastu poleks mul midagi. Kui tõesti kasvatajad mänguasja abi lapse magama panemisel ei vaja, siis las mänguasi olla kapis. Mitet aga õpetaja sahtlis peidus nii lapse kui ka lapsevanema eest!
Meil on lasteaias lubatud sõimekatel kaisukat või lohutuslelu/eset pidevalt enda käes hoida ning alates rühma minekust võib see olla kapis ning uneajaks voodisse. Käisin veel spetsiaalselt rääkimas, et mu lapsel pole kindlat kaisukat vaid on üks nässakas väike fliistekk, milleta ta magama ei jää. Kuigi kirjas reeglites, et mänguasi mitte tekk või padi, siis minu poisi puhul tehti erand ja öeldi, et võib oma teki võtta kaisuka asemel. Kui lapsel on lohutusese, siis täiskasvanu jaoks võib see mõneti ju tüütu olla aga lapse jaoks jällegi väga hea, et tal on midagi mis turvatunnet tekitab igas olukorras. Kaisukas on isegi parem lahendus, kui tekk või padi, mis ka paljudel lastel hoopis lohutusesemeks on ning mida on ka raskem kaasa tassida. 2 aastane on veel niivõrd väike ning eriti esimesel lasteaiaaastal võiks siiski kasvatajad mõistlikud olla, sest lapse jaoks on harjutamine niigi stressirohke ja raske.
Ikka väga kummaline otsus lapse kaisukas ära peita. Minu laste lasteaias on kaisukad igapäevaselt lubatud ja seda ka tunduvalt vanematel kui 2-aastased. Oma lapse suurimat lemmikut me lasteaeda viinud pole, seal on tal asenduskaisukas, oleme põhjendanud seda sellega, et muidu pole kodus kaisukat kui magamise aeg. Ta vist selle peale pole tulnud, et iga päev kaasas kanda, aga näiteks reisidel jne on see kaisukas alati kaasas. Ma ei näe põhjust, miks peaks lapse sellest võõrutama, pole see ju midagi kahjulikku ning vaevalt ta nüüd kooli enam kaisukat kaasa tassib. Isegi kui laps uneajal kaisukaga seletab, siis sellele saab ju muudmoodi ka läheneda kui kaisukat ära võttes – koos kaisukaga ta ilmselt ikka uinub mingi hetk, ära võtmisest võib ju hoopis nutt tulla, mis teiste und veel rohkem segab.
Ma olen natukene imestunud Mari kommentaari peale, et 2-aastase lapse kaisukas on mingi “mängu” ajamine – ega’s ta pole ju veel täiskasvanu, kel enam lemmikut olla ei tohiks.
Kas tõesti on lasteaiast ära kadunud see, et lapsel võib oma asi kaasas olla? Tean tuttavatelt, et kõigil lastel on lubatud üks asi päevas kaasa võtta, aga see tuleb ära märgistada ja üksteise asjade üle ei tohi kakelda – muidu kaisukad enam lasteaeda kaasa tulla ei tohi. Esimest korda kuulen üldse, et õpetaja võtab lapselt asja ära ning seejärel üritatakse veel valetada, et pole olnudki…. Küllap vestleks selle täiskasvanuga natukene. Aru ma ei saa, miks lähevad algharidusse tööle inimesed, kes laste psühholoogiat ja vajadusi mõista ei suuda.
ma usun/ loodan, et ta päris meelega ei valetanud, et pole olnudki. Võimalik, et hommikuse vahetuse õpetaja oli Mõmmu juba sahtlisse ära pannud selle aja peale kui õhtuse vahetuse õpetaja tööle tuli. Et ehk ta lihtsalt ei teadnud, samas korra kontrolli mõttes sahtlisse oleks võinud piiluda kui teab, et neil rühmas see kaisuka peitmise komme on.
Meil on küll lasteaias kaisukad lubatud ka suuremates rühmades. küll mitte rühmas mängides vaid võetakse välja vaid magama mineku ajaks ning pärast garderoobi kappi tagasi.
2-aastaselt kaisukas ära võtta tundub küll põhjendamatult karm.
Kusjuures meil ka – samas lasteaias vanema lapse rühm lubab. Seal kaisukatel rühmas kindel koht kus neid mängu ajal hoida ja kust laps selle õhtul kaasa võtab.
Minul on siiani, 28nda elueani oma kaisupadjad! 😀 Need on reaalselt vanemad kui mina aga ma ei loobu neist mitte kunagi. Need tulevad minuga hauda ka kaasa. Ja ma ei häbene seda mitte ühestki otsast 🙂
Ma tean aga, et meil omalajal Mai lasteaias keelati ka üheltmaalt mänguasjad ära. Mulle oli see äärmiselt raske ja nutsin ikka palju. Õnneks läksin mina üldse lasteaeda siis kui ma linna kolisin ja viimast aastat pidin seal käima.