Kas tähtsam on teenida palju pappi ja elada luksuslikult või, et pere oleks koos?

Meil on hetkel siis täies hoos Ibrahimile elamisloa taotlus.  Üleeile andsime taotluse sisse kus uuriti ja puuriti muuhulgas ka minu sissetulekuid.

Nimelt on seadus ette näinud teatud summa kui palju peab raha olema, et üks neljaliikmeline pere Eestis hakkama saaks.

Hetkel minu abikaasa Eestis, ega kuskil mujal ei tööta (ta jättis ju töö Ghanas ja kolis minu juurde Eestisse, kus alles ajame vajalikke pabereid). Seega sissetulekute osas olid paremad lood siis kui me veel eri mandritel elasime.

Õnneks on mul hea töö ning varem oli mulle migratsioonist e-maili teel kinnitatud, et elamisloa taotluse juurde läheb arvesse iga legaalne sissetulek. Tookord uurisin siis lasteraha arvesse võtmise kohta.

Nüüd aga taotlust sisse andes selgus, et emapalk jah läheb arvesse aga see peretoetus, mida makstakse peale lapse 1.5 aasta saamist ei lähe arvesse (et jah tahaks küsida kohe, et mis mõttes – mis mõttes, see on ju ka LEGAALNE sissetulek). Ma olin nimelt selle seaduse poolt ettenähtud sissetuleku osas, mida neljaliikmeline pere peab saama üpris rahulik, sest koos peretoetusega tuleb meil see summa suht lõdvalt kokku.

Nüüd on katseaeg läbi saamas ja ettepoole vaadates tuleb mul vajalik summa ka edaspidi kokku – kuigi mitte just “lõdvalt” vaid pigem üpris napilt.

Minevikku vaadates ei tulnud mul see summa kokku kuna vaadatakse ikka 6 kuu laekumisi ja arvutatatske selle pealt. Minul on aga palka laekunud alla 4 kuu. Seega jäi meil taotluse sisse andmise hetkel 6 kuu piirsummast omajagu puudu. Samas võtab kogu taotluse protsess aega 2 kuud kui mitte rohkem ja noh palk laekub edasi…

Eks näis mis saab….  ma alguses tegelikult plaanisingi minna alles siis abikaasale elamisluba taotlema kui on 6 kuud tööl käidud aga mitmelt poolt laekus soovitusi, avaldus ikkagi kohe sisse anda kuna see olevat nii pikk protsess ja abikaasal siiski siin alles tähtajaline viisa.

Ma tegelikult lootsingi, et ametnikud vaatavad mu palgalaekumisi pigem ette mõtlevalt. Sest oluline on ju, et ma oma pere nn tulevikus ära toidan, mitte see kuidas ma minevikus hakkama sain. Ka ei olnud abi sellest, palju ma olin kogunud (ma tegelikult ei olnud ju 3 aasta jooksul oma lasteraha kulutanud rohkem kui neile koolifondi tegemiseks vaja ja olin ülejäänud kenasti säästudena kontol hoidnud), vaid tehti hoopis väljavõte mingist kohast, mis minu makstud maksude põhjal näitas palju mu brutotulu on. Ehk siis pangaväljavõtet kui sellist polnudki vaja.

Niiet täitsa võimalik, et tuleb esialgu eitav vastus ja siis 2 kuu pärast kui juba kauem palka laekunud lähen uuesti taotlust sisse andma.

Aaga muidugi jäin siin mõtlema, et tüüpi mis siis kui mul poleks nii suurepärane töökoht? Mis siis kui ma töötaksin ikkagi Maxima kassas ja toidaksin oma pere ära nii ääri -veeri. Elaksin rannarajooni asemel kuskil maamajas ja koolitaksin lapsi maa piirkonna lasteaias (valdades on palju soodsamad lasteaia kohatasud) ja saaksin ikkagi hakkama.

Võibolla teeks abikaasa kuskil külapiirkonnas mustalt remonditöid ja kõik oleks chill…. No meie pere jaoks oleks kõik ok. Luksust oleks vähem aga pere oleks koos ja õnnelik….

Aga siis mingi ametnik Tallinnas vaataks peale numbritele ja otsustaks: “mhmm miinimumpalk + lasterahad. Ei pere ei ela piisavalt hästi ära, saadame pereisa Aafrikasse tagasi” ????

Et nagu mismõttes on see summa, millega ametnike arvates üks neljaliikmeline pere hakkama saab üle Eesti üks ja sama? Miks ei vaadata piirkondi eraldi.  Kulutused Tallinnas ja Kapa-Kohilas ei ole ju samased?

Miks ma ei võiks nagu ise otsustada kas ma suudan oma pere ära toita või mitte?

Äkki ma oskan elada palju säästlikumalt kui see ametnik seal Tallinnas?

Et mismõttes, et kui ei tule kokku piisav sissetulek, et siis lööme pere laiali?

Et nagu keda kotib see kuida pidi see pere õnnelikum on või milliseid lisakulusid ma näiteks sellega väldin kui abikaasa on Eestis mitte Aafrikas? (No näiteks tasulise lapsehoidja abi pole enam vaja)