Pisut üle nädala oleme tagasi Ghanas. Lennureis läks päris hästi, seda suuresti tänu asjaolule, et ma ei pidanud kahe last kantseldama üksi vaid minuga reisis kaasa veel üks Eesti tüdruk, kes oli suureks abiks just Silveri järel jooksmisega.
Lennureis imikuga – käkitegu!
Igal juhul olen ma arvamusel, et lennureis – ükskõik kui pikk – imikuga on imelihtne. Peaaegu kahe aastase marakratiga aga seevastu mõnevõrra keerukam ettevõtmine.
Tegelikult pidas Silver ka ennast täitsa tublilt üleval, eriti kui arvestada seda, et tema unegraafik pöörati pea peale ning ta pidi ühe peaaegu kaheaastase kohta talumatult palju paigal istuma.
Meie reisi ajal oli Hollandis halb ilm. Kohe nii halb, et meie väljumine Tallinnast viibis 1.5 tundi ning maandumine ka venis. Meil ei olnud järgmisele lennule kiiret, seega otsustasime Amsterdamis lennukist väljuda viimastena. Nimelt on tühjas lennukivahekäigus palju lihtsam lapsi riietada ja beebit kõhukotti toppida. Enda arust ei kohtmitsenud me lapsi riietades üldsegi kaua aga lennuki väljapääsuni jõudes selgus, et lennujaama bussist olime maha jäänud. See sõitis lihtsalt minema tegemata kindlaks kas kõik reisijad on lennukist välja jõudnud. Nii saime lennukipardal koristajate tiimil jalus seistes oodata uut bussi.
Lennuki hilinemise ning bussi juhmitamise tõttu kujuneski nii, et meie peaaegu 6 tunnine kahe lennu vahe oli kahanenud täpselt nii pikaks, mis võimaldas meil rahulikus tempos ühest väavast teise liikuda, ning teha kiire lõuna – rohkem ootamise aega ei jäänudki. Vähemalt nii esialgu tundus. Jõudsime väravasse, seal saime ümber vahetada oma istekohad nii, et ka Accra lennukil kõrvuti istusime. Või noh mis kõrvuti – meile anti terve 4 istmeline lennuki keskmine rida!!!!
Seega siit soovitus lastega reisijatele:
Küsija suu pihta ei lööda. Kui Reisid sülelastega, siis mitte ainult Tallinna lennujaamas ei saa sa paluda kohtade ümber sättimist ning lisa istekohti, vaid see võimalus on ka vahemaandumisega reisides.
Mine julgelt Transfer deski ja küsi lisaistekohta. See ei maksa mitte midagi ning kui lennukis vähegi ruumi on see sulle ka võimaldatakse!
Väsitavaks tegigi kogu reisimise Hollandis olev halb ilm. Nii Tallinnas kui ka Amsterdamis pidime lennukile pääsu kauem ootama ja see tüütas ära suurema lapse. Beebil oli kõhukotis mugav ning tema ei teinud piuksugi. Amsterdamis pidime lennukile pääsu ootama veel eriti totataks kohas – nimelt pärast seda kui me juba pardale minekute turvaväravatest läbi olime läinud. Seega polnud enam läheduses ka ei kohvikuid ega toredaid atraktsioone lastele. Silver mängis küll mõnda aega ühe Ghana neiuga aga mingil hetkel seoti see rätikuga ema selga kus ta mõnusalt unne suikus. Veel veidi ootamist ja siis otsustas ka Silver, et on aeg magama minna. Kiskus endal kampsuni seljast ning asus teksade maha pusimist ise kätega vahepeal silmi hõõrudes. Oige kah, õue riietega ei magata ju… Aga ennem kui ta end pesuväel lennujaama põrandale pikali visata sai jõudsime talle jaole ning panime lapse pahameeleks talle kampsuni selga tagasi.
Accras vaarusin ma lennukist välja kaks last süles. Unesegusel Silveril, kes muidu igati sotsiaalne on ei olnud lihtsal tahtmist, mitte kellegi teisega peale emme suhelda. Onneks oli seegi kord Ibrahim ennast lennujaama kontrollpunktidest läbi rääkinud ja oli meil vastas pmst lennujaama platsipoolsels uksel. Jaiii! Tuhisesime VIP mööda lohisevast järjekorrast ning mõnikümmend minutit pagasiootamist hiljem võisime oma West-Legoni kodu poole teele asuda!