Kontinentide vaheline lennureis kahe väikelapsega.

HOIATUS: ärge seda omal käel järgi proovige. Ise ma ka ilmselt lendan järgmine kord kui lapsed ülikoolis.

10 päeva tagasi , mina Ghanast siis ära tulin. Abikaasata, 5 kohvri ja 2 väikelapsega.

Mul oli äraantavat pagasit 4 suurt kotti ja siis veel üks Cabin Size käsipagas. Algselt plaanisin käsipagasi seljakotti tekitada aga hiljem panustasin sellele, et peaaegu kolme aastane Salam-Silver on dzentelman ja pakub ratastel käsipagasi vedamisel abi.

Mitte, et ma nahhaalselt laps-tööjõudu tahtsin kasutada. 🙂 Ma hoopis lootsin sellele, et kui Silver saab kohvrit nn “juhtida” siis on ka teda ennast kergem kontrolli all hoida.

Mõne võrra vist oligi. Vähemealt reisi Ghana poolses otsas.

Aga tegelikkuses, see et ma lastega suuremate vigastusteta Ghanast läbi Türgi Eestisse jõudsin sai juhtuma suurelt tänu kaasreisijatele.

Silver oli reisi päeval väga põnevil – muudkui seletas “plane up!” ja ei maganud lõunaund. Seega oli ta õhtul kell 7 lennujaamas juba päris väsinud. Ja meie lend startis alles 21.35 JAIII!!!

Immigratsiooniväravatest ja tollist aitas meid läbi üks Ghana noormees. Lihtsalt haaras Silveri kaenlasse ja mina sibasin talle Marie ja käsipagasiga järele. Kahjuks läks see noormees teisele lennule, niiet peale tolli tuli mul jätkata omal käel.

Lapsed olid sel hetkel juba suht ülemeelikud ja jooksid ees – mina kohvriga järel. Hirmsasti meeldis neile teha, kus vähegi võimalik seda trikki, et läksid mingi lindi või piirdetoru alt läbi ja nende kätte saamiseks pidin ma oma käsipagasiga pidevalt nende lintide ja torude alt läbi ukerdama.

Ooteväravas võtsid ühed Araabia noormehed Silveri enda hoole alla – näitasid talle oma telefonist pilte ja videoid ja selgitasid, et veel läheb aega enne kui saab minna “plane up”. Nagu tellitud hilines lend 20 minutit – seega “tore” ooteaeg venis veelgi pikemaks.

Lennukile aitas mul laste ja pagasiga ronida juba järgmine Araabia seltskond. Niikui Silver toolil oma koha sisse võttis surus ta oma armsa kaisukala nägupidi vastu akent ja seletas “LOOK NEMO, WOOW! PLANE!” 🙂 🙂 🙂

Ma olin valmistunud selleks, et äkki Turkish Airlinesi lennukites pole seljatugede sees video ekraane ja kopeerinud abikaasa vanasse nutitelefoni 2 tundi Donald Ducki maratoni, mida Silver lennukis vaadata saaks. Telefoni jätsin aga kenasti Accrasse maha – loodetavasti on abikaasal kodus Donald Duckiga lõbus. 🙂

Lennukis olid ekraanid kenasti olemas. Lisaks jagati kõigile lastega reisijatele personali poolt kaisukarusid (ja Istambul-Tallinn otsas käekelli ning mängulennukeid).  Kaisukaru soojendas Marie südant kes kohe suure häälega kiitma hakkas et “Mõmmu ja Mõmmu!”

Lennureis Istanbuli möödus vahejuhtumiteta. Mina loomulikult ei maganud silmatäitki, aga Silver sättis end mingi hetk tukkuma põrandale, nii et pea oli istmel – ma ei kujuta ette, kuidas keegi nii magada saab aga Silver norskas sellises asendis umbes tunnike.

Istanbulis lennuki bussilt maha minnes kargasid bussi ustel vastu vormis mehed, kes käratasid “Seis Politsei, Kõik näitavad dokumente” Wow! Ma sellises punktis küll polnud passikontrolliks valmis. Ma olin kõik dokumendid turvaliselt kotti ära pakkinud ja teadsin, et neid läheb vaja alles Transfer väravates.

Seega pidin mitte piisavalt soojalt riietatud lastega hakkama kohmitsema passide järele super ebamugavas kohas – tuulises lennujaama tagaõues (noh see kust meid buss välja lasi). Nõme! Loomulikult selle ajaga, mil ma oma dokumendid üles leidsin ja lennujaama sisse pääsesin oli kogu ülejäänud lennukitäis rahvast tuisanud järjekordadesse.

Transfer värava järjekord oli ikka jeerikumi pikk. Aga jälle oli platsis mingi suurem seltskond, kes tundis muuhulgas lennujaama väga hästi ning teadis , et läheduses on veel üks transfer värav ja soovitas mul lastega järgneda, et kõik koos hoopis sealt kaudu meie tsooni siseneda. Kuna nad haarasid ka mu käsipagasi kaasa siis mul pikalt mõtlemiseks aega ei jäänud ja tuiskasin neile järgi (peas vasardsumas – “tuttuus läptop on kohvris juuuu”).

Selle seltskonna tuules liikusin ma päris pikalt – läbi transfer väravate ja läbi tolli ja põhimõtteliselt olid nad valmis minuga mu Eesti lendu ootama ka jääma kuna nende enda vahemaandumine kestis 8 tundi.

Kust nad pärit on ma ei saanud teada, aga oma vahel rääkisid nad araabia keelt ning see, kes mu kohvrit tassis ütles, et on ise 5 lapse isa. Toredad tegelased igatahes.

Ma neid siiski oma Eesti lennuni kinni ei hoidud. See on otsus, mida ma suht kiirelt kahetsesin sest järgmine hetk otsustasid lapsed end mu käe otsast lahti tõmmata ja jooksu pista- korraga, ning eri suundades.

Ümberkaudsed inimesed lapsi kinni pidada ei aidanud – pigem astusid neil viisakalt eest ära! SIC! Nii ma siis jätsin Marie omaette lippama ja kihutasin Silverile järele (sest tema on juba peaaegu kolmene ja seega kiirem), seejärel tormasin Silver süles Mariele järgi – ning naasesin kaks väga lõbusas tujus last kaenlas oma käsipagasi juurde, mis keset lennujaama põrandat ootas.

Hetk hiljem hakkas mulle silma lennujaama käru – Jeeeeee! Tasuta käru! Kuigi ma oleks ilmselt olnud valmis hingehinda selle käru rendiks maksma tol hetkel.

Käsipagas käru alumisele korrusele. Marie ülemisele ning Silver kärumeheks – sellise kooslusega kruiisisime järgmised kolm tundi lennujaamas. Eesti lennule pääsemise väravasse liikumise ajaks oli aga Silveril kärumeheks olemisest kopp ees ning ta sai endale Marie koha. Marie aga kobis minu õlale magama. Niimoodi me tigusammul õigesse väravasse lendu ootama liikusime.

Eesti lennule pääsemise ootamine oli kõige jubedam aeg kogu selle lennureisi jooksul. Silver oli totaalselt väsinud ja keeldus igasugusest viisakast käitumisest. Minul olid ka ideed otsas mida vahvat lastega ette võtta, et neile see ootamine vähem piinarikas tunduks.

Mingi hetk otsustas Silver lennujaama põrandale pikali visata. Marie oli ka selleks ajaks mu õla peal üles ärganud ja torises. Ma ilmselt oleks Silveri sinna põrandala pikutama jätnud, kui see poleks olnud keset kõige käidavamat kohta.

Panin Marie maha , et Silverit üles tõsta aga Marie keeldus seismast – ta tahtis sülle. Seega asetasin Marie vasaku käe peale, käänasin parema käe Silveri alt läbi ja proovisin tõusta – ei suutnud. Vahetasin Marie paremale õlale ja proovisin Silverit vasaku käega maast lahti saada – ka ei suutnud. Ma olen varem niimoodi maast kahe lapsega koos üles tõusnud küll aga pärast pikka Accra-Istanbul lendu ja 4 tunnist lendude vahet Istanbulis mul ei olnud enam jõudu, et kaks last korraga üles tõsta.

Kuna nüüd olin ma ootamas Eesti lendu ning ümbritsetud seega eestlastest siis appi ei tõtanud mulle keegi. Kaalusin juba Silveri pingireani lohistamist kui üks lennujaama koristajatest mu lõpuks ikka püsti aitas.

Kaasmaalased aga vaatasid lihtsalt hukkamõistva pilguga, et nii kasvatamatud lapsed…… või jah , ma ei tea tegelt mis nad mõtlesid aga piidlevaid/põrnitsevaid pilke nägin mitmelt poolt.

Mis ma siin nüüd siis öelda tahan? Jah, seda, et võõramaalased tulid mulle erinevatel lennuettapppidel appi. Aga meie oma inimesed hädas olevat kaasmaalast aitama ei kipu! Isegi Tallinnas kui oma hiigelkohvred pagasilindilt maha vinnasin ulatas abikäe hoopis inglisekeelt kõnelev härrasmees.

Ma ei eeldagi, et kõik mind igal sammul aitama peavad, aga ei saa jätta märkimata, et seal kus just vähem abi lootsin, ehk siis võõraste keskel – seal oli aitajaid rohkem. Need hirmsad araablased, keda siin hoolega kardetakse aitasid mind nii Accras kui Türgis. Eestlased aga ei kuskil pool.

Aga noh, oli mis oli. Nüüd me Pärnus kohal oleme! Järgmised sammud on registreerida elukoht Pärnu linna, saada lapsed lasteaeda ning asuda ise kibekiirelt tööd otsima!

Ja siis see, et suve oleks kiiresti vaja!