Käesoleva nädala esmaspäeval sõitis minu poeg kesklinnast bussiga Kalevi Tennisehalli sulgpalli trenni.
Poeg vajutas enne Tamsaare peatust stopp nuppu. Buss võttis peatuses küll hoo maha jaga uksi ei avanud ja sõitis edasi.
Laps läks kohe bussijuhile ütlema, et ta ei saanud peatuses maha. Bussijuht keeldus peatumisest ja uksi avamast ning süüdistas, et laps ei olnud vajutanud stopp nuppu või tegi seda liiga hilja.
Tegemist oli naissoost bussijuhiga, kes sõidu ajal vestles (oma) lapsega. Laps toetus vestluse ajal bussijuhi kabiini vastu.
Poeg pidi väljuma Mere peatusest kust siis kõndis jala ja külmetades trenni, kuhu ta loomulikult hiljaks jäi. (Õues oli miinus 6 kraadi)
Kirjutasin kohe ka bussifirmale ja palusin selgitust. Nimelt oli sarnane asi juhtunud ka eelmise aasta lõpus. Siis küll bussijuht sõidu ajal kõrvalise tegevusega ei tegelenud.
Aga minu mõõt oli täis….
Bussifirmast vastati, et nad vaatasid juhtunu salvestust ja kuna laps hoidis terve tee näppu stopp nupu juures ja seetõttu ei saanud aru, kas ta seda seda päriselt vajutas või mitte. Tõsi – minu lastel on komme olla stop nupu juures valvel, et jumala eest mitte peatust maha magada.
Seda, et bussijuht sõidu ajal (oma) lapsega vestles nähti videost ka ja tunnistati, et see võis tõesti bussijuhi tähelepanu häiridaja ta võis seetõttu STOP nupu vajutust mitte märgata. Siiski olevat bussijut käitunud õigesti, et ta ütlemise peale enam peatuma ei soostunud, sest peatuste vahelisel alal ei tohigi väljumisi lubada.
Et nagu mismõttes?? Bussijuht võis küll olla tähelepanematu ja peatusest mööda sõita aga vastutuse peab võtma reisija? LAPS? Laps, kes ei pruugi osata järgmisest peatusest trenni minna. Aga kui lapse asemel oleks olnud vanainimene, kel kõndimisega raskusi?
Aga kui oleks tegu olnud tõesti erivajadusega inimesega, kes järgmises peatuses absoluutselt ei orienteeru? Tema võib rahulikult viia järgmisesse peatusesse, ja bussijuht on jumala õige inimene, et peatuste vahel uksi ei avanud?
Bussipeatus ei ole lihtsalt koht, kus sõiduk hetkeks peatub, vaid osa reisija turvalisest ja sujuvast teekonnast. Kui laps vajutab stopp-nuppu, peaks see olema piisav signaal, et buss peatub ja reisija saab väljuda. Kui aga bussijuht ignoreerib reisija palvet, olgu see laps või täiskasvanu, võib see põhjustada tõsiseid tagajärgi – eksimust, hirmu, isegi füüsilist ohtu.
Pärnu ühistransport, nagu iga linna transpordisüsteem, peaks arvestama kõikide reisijate vajadustega, sh HEV-laste ja nende peredega. Paljude erivajadustega inimeste jaoks on harjumuspärane ja turvaline teekond hädavajalik – muutused ja ootamatused võivad nende jaoks olla suured takistused. Kui juht ignoreerib palvet peatuda, paneb ta reisija keerulisse olukorda, kus tuleb ootamatult orienteeruda ja lahendusi leida.
Ligipääsetavus tähendab enamat kui ratastoolirampi või piletisüsteemi – see on suhtumine, valmisolek arvestada inimestega, kelle vajadused ei pruugi alati olla nähtavad. See tähendab ka inimlikkust, hoolivust ja oskust tajuda, et igal sõitjal on oma põhjused, miks ta just selles peatuses peab väljuma.
Sellised juhtumid annavad võimaluse arutleda, kas meie ühistranspordisüsteem on piisavalt kaasav. Kas bussijuhid saavad väljaõppe selleks, et mõista erinevate reisijate vajadusi? Kas neil on juhised, kuidas käituda, kui laps, eakas või erivajadustega inimene vajab täiendavat tähelepanu?
See juhtum toob esile ka laiemad küsimused ühistranspordi ligipääsetavuse kohta, sealhulgas selle, kui kasutajasõbralik ja kaasav on praegune “stopp-nupu” süsteem.
Kas stopp-nupu süsteem on ligipääsetav?
Teoreetiliselt tundub see lihtne – vajutad nuppu, buss peatub. Kuid see eeldab mitut asja:
Reisija peab teadma, et ta peab nuppu vajutama. Aga mis siis, kui tegemist on turistiga, väikelapsega, erivajadusega inimesega või kellegagi, kes pole Pärnus varem bussiga sõitnud? Reisija peab suutma nuppu vajutada. Aga mis siis, kui inimene ei ulatu nupuni (ratastoolikasutaja, lühike laps, lihashaigusega inimene)? Või kui tal on motoorikahäired ja ta ei saa nuppu vajutada piisavalt tugevalt või õigel ajal? Bussijuht peab märguannet tähele panema ja õigesti reageerima. Aga mis siis, kui tehnika tõrgub, juht on hajameelne või arvab ekslikult, et stopp-nuppu ei vajutatud?
Kõik need aspektid näitavad, et kuigi süsteem töötab paljude jaoks, on see kaugel universaalsest ligipääsetavusest.
Miks ei võiks buss peatuda igas peatuses?
Paljudes Euroopa linnades on ühistranspordi põhimõte see, et bussid peatavad igas peatuses, sõltumata sellest, kas keegi nuppu vajutab või mitte. Sellel on mitmeid plusse:
Kõigil on võrdne võimalus väljuda. Ei teki olukorda, kus keegi jääb maha lihtsalt seetõttu, et ei saanud nuppu vajutada või juht ei märganud signaali. Vähem stressi ja segadust. Ei ole vaja pidevalt jälgida, kas nupp sai ikka vajutatud või kas juht märkas seda. Laste, vanurite ja HEV-inimeste jaoks on see eriti oluline. Tehnilised vead ei mõjuta reisijat. Kui nupu süsteem peaks tõrkuma, ei jää inimene lihtsalt “pantvangi” järgmisesse peatusesse.
Võib ju küsida, kas see muudaks bussi sõiduaja aeglasemaks? Võimalik, aga kui peatus on lühike, siis mitte oluliselt. Samas suureneks ohutus ja mugavus, eriti nende jaoks, kes vajavad rohkem etteaimatavust ja kindlustunnet oma liikumises.
Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, mis on olulisem – paar minutit säästetud aega või turvalisus ja ligipääsetavus kõigile?
Tänapäevases ühiskonnas, kus püütakse kaasata kõik elanikud ja arvestada erinevate vajadustega, tundub mõistlik vaadata üle, kas “stopp-nupu” süsteem ikka teenib kõiki linlasi võrdselt.