Asjad saavad teinekord otsa. Mingitel põhjustel juhtus, et Eesti Asi sai meie jaoks otsa ja oli vaja ära tulla. Ghanasse. Autoga. Kolme nädalaga.
Euroopa me läbisime mõnes mõttes Aafrikast ekstreemsemalt, sest noh… Euroopa kliima on ka ekstreemsem – eriti idas ja eriti märtsis. Aga Sahaara oli chill. Pärast kõigutavat laevasõitu Tarifast Tangeri. Pärast Maroko täistuubitud linnu ja ööd roolis. Ja pärast hommikust kohvi mingi bensiinijaama teemajas selgus, et Sahaara on jahe. Päike justkui kütab, aga efekt on näiline. Või siis sõnaselgelt: kui sa ennast korralikult riidesse ei pane, saad kopsupõletiku. Kopsti.
Me olime teinud kodutööd küll, aga mingeid asju sa kas ei pane õigel ajal tähele või siis keegi ei kirjuta ega räägi neist. Me ei teadnud, et pidevad politsei check-pointid loendamatute variatsioonidega meilt midagi välja pressida muutuvad lõpuks rutiiniks. Või et miks on öised sõidud ohtlikud – mitte maanteeröövlite pärast, vaid sellepärast, millises olukorras on teed ja nendel liikuvad ollustised. Lääne-Aafrika ei ole klassikalises mõttes ohtlik. Nii me ööbisime bensiinijaama garaazhi pandud telgis ja saime kohalike jopedega sõbraks – moslemitega niimoodi lambist suhtlema hakata on hoopis teine tera kui Aafrika kristliku osa esindajatega.
Meil ei olnud aega – sellest on kõige rohkem kahju. Me kiirustasime kohta, kuhu me ei jõudnud. Kokkasime tossaval priimusel enda veidraid Euroopa sööke ja uskusime liiga palju seda kräppi, mida suvalised inimesed meile rääkisid. Mõnes mõttes võiks Hispaaniast Ghanasse sõita veel ühe korra, lihtsalt selle vahega, et ei allu väljapressimistele ega provokatsioonidele – lihtsalt teed vaikselt enda asja, sõidad vaikselt enda teed. Ja kui keegi käib pinda, siis ootad, kuni ta ära läheb. See oleks selline fokusseeritud enesekindlus.
Pubisse me sattusime täiesti süütute plaanidega – osta Coca Colat ja midagi hamba alla. Pubisid oli selles õhtuses ja sõdureid täis külas tegelikult rohkemgi, aga ühega neist oli näiteks selline lugu, et kui parasjagu jalkat vaadatakse, siis teenindamist ei toimu. Novott. Võtsime siis kõrvalasuva. Krabasime autost enda joogi ja noad-kahvlid kaasa ja asi tahe. Tegime taadile korraliku käibe. Kui me valmis saime, oli jalka lõppenud ja sõdurid kadunud. Nii et külaelanikud said rahulikult meid jõllitada – kuidas me asju pakime, autot tangime, jälle autot tangime ja ära sõidame. Kusjuures väga ära me ei sõitnud. 5 km pärast küla keerasime kõrbe vahele ja panime laagri üles. Kuud ei olnud.
Tegelt on hoiatava märgi sisu “kaameldamise oht jaheda ilmaga”. Keskmisele Eesti suvele teeb Lääne-Sahaara vilu olek küll ära, aga nagu pildi pealt ka näha, ei olegi mul ju jopet ja salli.
KuduExpeditionsi tüüpidega me jooksime sama päeva jooksul mitu korda kokku. Kõigepealt tilkusid nad ükshaaval ühte Lääne-Sahaara bensiinijaama, milles oli kohvik. Tulid kohale, ütlesid, tere, rääkisid british`it, fikseerisid silmanurgast meie autonumbri ja tegid omad järeldused. Nad olid rentinud tsiklid, et läbi kiivrivisiiri oma silmaga Aafrikat vaadata. Varuosi vedav kamba peamehaanik soovitas meil Accrast kindlasti Milly`s Backjard üles otsida, mida meil – kahju küll – ei ole õnnestunud 3 kuu jooksul teha. Viimane kohtumine kudukatega toimus juba Mauritaanias, Nouadhibou ühes tsiviliseeritud tagahoovis. Majutust pakkuv kindlustuskompanii oli nii hästi paigutatud, et linna sisenenud välismaalased jooksid selle väravast üksteise järel lupsti sisse. Nägime seal shveitsi sakslasi ka, kes kohalikega prantsuse ja brittidega inglise keelt rääkisid. Nende enda dialekt kõlas nii jaburalt, et äratuntav oli ainult germaani keeltele omane struktuur.