Juhtus nii, et 1. Juunil sõitis minu ekskaasa pojaga Ghanasse. Nimelt oli Ghanas lastele sündinud väike vend. Tütar jäi Eestisse, sest temal vahepeal Soomes jalka turniir. Ekskaasa plaani laps Ghanast tagasi tuua millalgi Septembri alguses (no siis kui Pärnu majutushinnad taas mõistlikuks muutuvad ja ekskaasal endal siin miski korteri üürimise võimalus tekib) ei pidanud mina lapse arengu seisukohalt parimaks. Vaja ju enne kooli ikka miski eestikeelne raamat läbi lugeda ( ja olgem ausad – Ghanas ei ole kedagi jälgimas, et see toimuks. Või vähemalt, et see toimuks ikka nii, et laps kõik sõnad lõpuni loeks, mitte ei leiutaks kuidas miski sõna või lause lõppeda võiks). Seega otsustasin, et maksku mis maksab – lähen ise järgi. Tütar ju ka tahab Ghanas sündinud väikevenda näha. Plaani sai, et sõidame kohe peale jalka võistlusi.
Nüüd ongi nii, et homme saadan tütre Soome – Kokkola Cupile. Saan ta sealt tagasi esmaspäeval ja kohe järgmisel päeval sõidame edasi Ghanasse. Vaeseke peale võistlusi puhata väga ei saa, aga mis teha. Just teisipäevase väljumisega oli kõige odavam pilet.
Aga ei sõida sinna mina üksi, vaid kaasa tulevad veel ema ja väikevend. Ekskaasa aitas viisad korraldada ja sebis majutuse. Nüüd meie edasisi plaane vaadates ma muidugi ei tea kui palju seda orgunnitud majutust üldse vaja läheb, sest juba esimene nädalavahetus on planeeritud veeta Kokrobitel. Ja järgmine nädalavahetus Ada Foahs (kui me just ümber ei mõtle ja Nzulezu teivaskülla ei sõida). Ja vahepeal külastame Cape Coasti, kust siis julgemad liiguvad edasi Kakumi rahvusparki matkama ja rippsildadel kõikuma aga mina võtan lastega plaani hoopis Cape Coasti külje all oleva ahvide varjupaiga külastuse. Kuigi Kakum oleks põnev (ja seda ilmselt ka lastele), pean arvestama, et seal väga pikalt matkata nemad ei jaksa ning igasugustest rippsildadest hoiaks ma need rüblikud parem eemale. Ja noh loomulikult Cape Coastis olles vaatame sealse orjalossi üle ja külastame Oasie rannaresorti jne.
Logistiliselt oleks muidugi mõistlik Cape Coastist edasi sõita Takoradisse ja Beyini kuskohast siis kanuudega sinna teivaskülla sõita saab (on ju pool teed läbitud) aga siis seda Accras olemise aega justkui ei jääkski. Või jäks ainult juhul kui jätaks ära Ada Foah ja sealse “tants ümber lõkke” melu. Kui valime Ada, siis ööbiks mõnusas Marantha rannalaagris ookeani ja jõe vahel. Adasse jõuaks vast päevatripi siis kasvõi veidi hiljem ikka teha ja imetelda seda kuis jõgi ja ookean kokku saavad. Seal kitsa maariba keskel seistes on ühele poole vaadates jõe rand ja teisel pool Ookean (ujuda on mõislik maariba jõe poolsels küljel). Laupäeva õhtuti süüdatakse seal aga lõke ja ümber lõkke saab toimuma tants, trall ja trummishow….. noh miskit sarnast toimuks Kokrobitel reede õhtul. Kokrobitele ongi plaan siis minna reede hommikul ja jääda pühapäevani – nii saab nauditud lausa kahte eri sorti üritust. Reedel lõkke ja trummi showd ning laupäeval Reggae pidu.
Vanu tuttavaid tahaks ka näha. See tuleb siis klappima saada kuidagi ikka nende üksikute Accras veedetud päevade jooksul. Kuigi mu Takoradis elav klient juba jõudis ka pakkuda, et korjab mu Accrast peale ja sõidutab läbi Cape Coasti vaatamisväärsuste Ghana naftapealinna Takoradisse. Oeh … kas on liiga hilja üks nädal veel reisile otsa planeerida?
Kõige lõbusam on muidugi see, et ekskaasa sai miski Pärnu majutusasutusega kokkuleppele juba poolest Augustist ja tuleb tagasi sama lennuga – ehk siis reaalselt mingit vajadust sinna last koju tooma sõita ei olegi sest noh ta tuleks niikuinii sama lennuga… Seega Silveri koju toomise missioonist sai lihtsalt Aafrika reis…..
Vaikselt olen hakanud ka vajalikku kraami kokku ostma: et päiksese kreem ja moskiito peletajad – nii spreiga kui vahvad käevõru versioonid. Neid moskiito peletamise käevõrusid ostsin nii endale, tütrele kui ka Silverile. Ses mõttes naljakas, et Silver on Aafrikas varsti juba 2 kuud ja nüüd ma siis lähen viin talle viimaseks 10ks päevaks selle moskiitode peletamise käevõru.
Siiamaani on Silver Aafrika elu autinud – kuigi nende piltide ja videote põhjal, ei toimeta ta seal nii palju Ghana kultuurile omaste vaatamisväärsuste külastamistega vaid möllab euroopalikel mänguväljakutel, laserpargis jne. Tore muidugi. Aga oot, ma tulen – ja siis sukeldume temaga ka ikka Aafrika möllu sisse. Meil lihtsalt on nii, et laste isa on rohkem selline peene ja mugava turismi austaja aga mina seljakoti rändur. Paljud kohad mida olin Ghanas enne laste isaga tutvumist külastanud olid temaga reisides välistatud. Mina aga pole kunagi aru saanud sellest 5 tärni hotelli võlust, kus kõik nii steriilne ja organiseeritud. Põnevaid kohti külastades eelistan seigelda ja toimetada noh ok, mitte päris nagu kohalik – aga kuskil seal piiri peal. Seega just sarnased, pigem low-budget kohad on ka praeguseks reisiks välja vaadatud.
Ema juba küsis, et kas nii tiheda programmi korral tütrel üldse aega jääb et vanaisaga jutustada ja väikevenda näha. No ausalt ega ma ei tea küll. Marsruute ja ajakavu kokku pannes tundsin ennast nagu täielik turismikorraldaja ja unustasin meie reisi teise eesmärgi (peale Silveri koju toomise) – väikevennaga tutvumise. Aga noh samas, kui nii kaugele sõita, siis tahaks ikka võimalikult palju näha. Ok mina vb nii palju mitte – olen käinud nii Cape Coastis kui Nzulezus. Samas Kokrbite on koht kuhu tahan kindlasti tagasi ja sinna Ada Foah kitsa maariba pealsesse resorti ma otseselt polegi jõudnud. Korra vaid kaatriga läbi sõitnud ja söömas käinud – selle koha külastus jäi nimelt juba minu sellesse ajajärku, kus oma laste isaga ringi liikusin ja igasugustes kahtlastes kohtades ei peatunud. Nüüd kipun aga just nimelt kahtlastesse kohtadesse 🙂
- Reisiks oli minul ja Silveril varasemalt kollapalaviku vaktsiin olemas. Ülejäänud seltskond pidi käima siis seda Tallinnas tegemas.
- Sõidame läbi Türgi – vahemaandumine 14 tundi. Hea et taipasin küsida lennufirmalt selle tarbeks majutust. Küsimisepeale selgus, et Layover programmi raames on meile nii tasuta majutus kui ka transfer täitsa olemas. Ise muidugi seda pakkuma keegi ei hakanud ja mul oli vaim valmis lennujaama pinkidel ööbimiseks.
- Malaaria ennetusravimeid ei võta – ravime siis kui haigus käes ja varume sealt pigem rohud koju kaasa peiteperioodi tarbeks.