Augustis kutsus sõbrants ja kolleeg mind lastega osa võtma Pärnu Kahe Silla klubi korraldatavast Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooksust. Või õigemini nimetatud ürituse lastejooksudest, sest ise ma ei saaks sest spordiprogrammist osa võtta isegi siis kui ma viitsiks ennast liigutada 🙂 – mul ju hea vabandus – “a kuhu ma lapsed siis panen?”
Jah jätame siinkohal kõrvale kõik need võimalused mis mul lastehoiu osas on – sest nii on mugav 🙂
Igatahes kolleegi laps on kõva jooksja ja nii ta siis ässitas mind ja üht meiega koos töötanud neidu veel oma lapsega ikka jooksma tulema. Puiklesin tookord, mis ma puiklesin aga kohale lastega jõudsin. Ja no – vinge värk! Lapsed olid täiega rahul! Ei mingit pettumust selle üle, et esimeseks ei saadud ja minu muidu nutisõltlasest Silver pidas ka terve pika suurte poiste ringi vastu. Jaksasid veel pärast jooksu jalkat taguda ning tantsugi lüüa.
Mis tantsimisse puutub, siis Sahar Marie on 100% minusse – kui on tantsu tuju, siis tantsida tuleb – kasvõi uhkes üksinduses ja isegi siis kui kõik teised lapsed paigal seistes kontserti naudivad 🙂
Tookord pärast jooksu küsis kolleeg – et noh Oktoobris siis rannajooksule ka või? Ja lapsed teatasid kohe rõõmsalt, et no muidugi! Ega ma tol hetkel väga ilmaoludele ei mõelnud.
Aga täna hommikul kui oli aeg käes jooksule sättida siis lõin korraks kahtlema küll – vihma sadas konstantselt. Õnneks küll mitte mingit padukat, aga teades, et me käheme staadionile jala, ja registreerume ja korjame stardimaterjali ja kõik see protseduur enne starti…. siis päris nii ei olnud, et jooksed sups vihmas ära ja sooja. Valmistuda tuli ikka pikemaks saju käes olekuks.
Aga läksime ikka. Kolleegilt sain hea mõtte kotti pista vahetus sokid ja jalatsid kui jalad peaks märjaks minema. Silver tahtis kodust kohe botastega minna, Marie oli nõus tee peal kummikuid kasutama. Lugesin Silverile sõnad peale, et botastega tuleb lompidest eemale hoida ja justkui sai aru….. ja siis saatsin ma lapsed ees õue – no seniks kuni ma ise riidesse saan sest koridoris on kitsas ju.
Ütlesin neid õue saates veel mingid sellised sõnad, et “Vaadake ja testige kas on väga külm ja paha ja tulge üles kui tunnete, et on vaja rohkem riideid selga panna”. Mõne minuti pärast olin ise ka all ja seal need lapsed siis testisid 😀 – Silver oli kõik enda sokid ja botased juba selle 2 minuti jooksul jõudnud märjaks testida 🙂 No õnneks olime alles maja ees ja sai kiirelt sokid ja jalatsid ära vahetatud. Ei mingit botastega minemist – kõik see laps läks staadionile kummikutega ja jalatsid vahetasime sportlikemate vastu enne rajale minekut.
Eelregistreeringute järgi tõotas tulla täna rekordilise osalusega üritus aga mis lastejooksudesse puutus, siis oli selgelt näha, et ilm tegi oma töö. Selles mõttes jällegi mõnus, et polnud väga suurt massi mille sees laps saaks kaduma minna. Mul pole ju veel seda Elisa Põnniradarit, mis taolistel rahvarohketel üritustel aitab lapsega ühenduses olla ja tema liikumisi jälgida. Suve alguseks kindlasti tekitan, sest näha on, et lastele see jooksu värk ikka väga istub ja järgmisel aastal me kavatseme osa võtta ikka rohkemast kui vaid kahest jooksust. Ning peale jooksude on veel tulemas palju üritusi kus Põnniradar turvatunnet loob.
Kes veel ei tea, siis Elisa Põnniradar on selline vahva teenus kus lapse nutikella sees on peidus piisava andmesidega sim kaart ning lapsevanema telefonis vastav rakendus, mis saab kellalt infot ja nii saab kergelt teada lapse asukoha, jälgida ka tema varasemaid liikumisi. Vajadusel saab lapsele ka kella peale helistada ning ka laps saab kasutada kella, et emale-isale või veel mõnele valitud pereliikmele selle pealt helistada. Kuna kell on kindlalt käe peal, siis pole ka muret ta kuskile ära kaob, nagu võib juhtuda nutitelefoniga.
Kuigi minu lapsed sörkisid üle finišijoone viimaste seas, jäid nad üritusega väga rahule ning olid enda üle põhjusega uhked. Ja emme ja mamma olid ka uhked! Et keegi ennast halvasti ei tunneks, siis ürituse moderaator ka parandas ennast iga kord kui ta mainis, et tegu on jooksuvõistlusega. … “Ei mitte jooksuvõistlus vaid jooksuüritus”
Sahar Marie jooksis vist mingit 200meetrist lõiku aga Salam Silver ja kolleegi tütar tegid terve staadioniringi kuivõrd on juba suurte laste klubis 🙂
Korraldusliku poole pealt küll nii palju, et kuivõrd tegu oli ilma sissepääsuta ürituseta, siis oleks võinud ikkagi avatud olla ka Lehe tänava poolne värav – olnuks vihmaga vähem seiklemist ja saanud ümber staadioni marssimise asemel varem katuse alla. Muidu oli kõik hästi.
Nüüd tuleb enne Novembri lõppu plaani võtta üks kinokülastus, sest koos stardimaterjalidega anti kummalegi lapsele ka voutcher tasuta popcorni jaoks Apollo kinos.
Rääkides veel siis Marie tantsupisikust:
Rimi: (Pärast veel ütles, et see oli jama laul. Mõtlen kui pikaks oleks mu ostutuur veninud, kui oleks tulnud Hea laul 🙂 🙂 )
Üks juhuslik käik staadionile aasta tagasi: