Oleme hommikul just ärganud ja räägin lastele mis meid täna ees ootab.
“Meile tuleb paari tunni pärast beebi külla!”
“Oranž beebi?” uurib Sahar-Marie, kelle viimase aja lemmikvärv on oranz.
“Ei tule oranž beebi”
“Mis värvi beebi siis tuleb?” sekkub vestlusesse Salam-Silver
“No, aga mis värvi lapsed siis sinu arust on?” turtsun osatavalt.
“Lapsi on igasugust värvi, mina näiteks olen natukene pruun!” ütleb Salam-Silver ja vaatab mulle otsa pilguga millest võib välja lugeda “ise oled rumal..”
No jaaa…. muidugi on lapsi igasugu värvi!!! Ma ei tulnud hommikul üldse selle peale, et minu pesamunad võivad pidada täiesti normaalseks seda, et meie kodu uksest võiks sisse astuda hoopis must või pruun laps! No muidugi – miks mitte eks? Igatahes palju avatuma mõtlemisega kui mina – väga lahe!
Kuigi noh, peale 8 aastat Ghanas elamist oleksin võinud ma ise ka selle peale tulla, et pole olemas sellist konkreetset “lapse värvi” ja küsimus, et mis värvi beebi meile siis külla tuleb oli täiega õigustatud!
Selgitasin siis neile, et täna on oodata beezhi beebit….. ei osanud kohe ühe valge rassi lapse värvust määratleda….. aga noh eks me reeglina sellisd beezhikad ju oleme.
natukene pruun
Siin pildil on Salam-Silver küll see kõige vähem pruun laps aga kui mõne vähem päikest näinud Eesti poisi kõrvale ta panna, siis võiks öelda küll, et tema on “natukene pruun”