Lennufirmad soovitavad väikelapsega reisides lennujaama tulla varakult. Väga väärt soovitus, mida meie pere ei järginud. Jõudsime viimasel minutil.

Kohe nii viimasel, et mingi aeg õnnestus mul check-in´i järjekorras seista sildiga “Last Person 20.40″. Mis on suht üllatav, sest pileti peal oli mul check-in´iks märgitud 20.00-21.30. Kaua ma seal selle sildiga muidugi ei seisnud, sest meid kutsuti järjekorras ette ja sildi sai varem minu ees seisnud naisterahvas.

Selleks ajaks kui immigratsioonis paberid täidetud said, oli lennukile minek juba alanud. Immigratsioonis läks meil kaua, sest ma olin unustanud lapse viisat pikendada. Endal on mul elamisluba ja teoreetiliselt lapsel ka aga passis vastav märge puudub.

Seletamist sai omajagu aga pääsesima altkäemaksuta. Abikaasa tutvused lennujaamas ja immigratsiooni ametnikega olid siinkohal suureks abiks.

Ma olin ostnud lapsele tennised, et ei peaks päris palja varbaga (me kanname Aafrikas ju põhiliselt plätusid ja sandaale) Euroopas lennukist maha tulema aga poiss tõmbas neid igal võimalikul juhul jalast ära.

Lõpuks, vahetult enne turvakontrolli sidusin need talle korraliku umb-sõlmega jalga. Nüüd ta küll neid jalast ära ei tõmba, olin ma endaga rahul. Selleks, et ma ise pean turvakontrollis jalatsid ära võtma olin ma valmis.

Aga ka laps pidi seda tegema. Ei jõudnud oma umb-sõlme ära kiruda!

Uuesti ma neid talle enam jalga ei pannud vaid pakkisime kotti ja alustasin jooksu lennule mineku värava poole – laps sokkis. Tal oli jooksu tuju küll – aga teises suunas.

Seega, ei jäänud muud üle kui poiss kaenlasse võtta. Kirusin abikaasat maapõhja, sest 1.5 aastane laps, seljakott, lapse toidu ja mänguasjade kott, enda käekott – see kõik ei olnud kandam millega 7 kuud rasedana lennujaamas ringi tormata.

Kui ma muidu ei ole seda tüüpi, et endale eriõiguseid nõuda siis seekord väravasse jõudnuna tegin erandi – kiirustasin järjekorda ignoreerides etteotsa ja küsisin ennast vahele.

Kellegil ei olnud probleemi minu ette laskmisega. Lennukisse ronimise hetkel tuli appi üks prantsuse noormees, kes küsis kas võib mult mõne kandami võtta. (ma olin selleks hetkeks Silveri toidukotti kaks korda maha kukutanud ja Silver rippus ka minu puusa peal suht ebakindlalt)

“Jaa võta laps!” haarasin pakutud abist
Naer! “Aga tegelikult? kott või….”
“Ei võta laps!” jään endale kindlaks
“Aga ta ju ei tunnegi mind…”

Igatahes lapse ta võttis. Silver seletas talle miskit omas keeles terve lennukisse ukerdamise aja ja ei võõrastanud üldse. Millele ma olingi panustanud…

Lennukis selgus, et meie seljataga istub veel kolm last. Silveril nalja kui palju. Minul mitte.

Lennuki õhku tõusu ajal peab ju istuma turvavööga kinnitatult ja näoga lennuki nina suunas, mitte vatsupidi.

KUI MA KUNAGI RIKKAKS SAAN JA ENDALE LENNUFIRMA TEEN MA EI LUBA KUNAGI VÄIKSEID LAPSI PLANEERIDA ISTUMA ÜHTE SEKTORISSE.

Ma ei teagi kumb jubedam oli, kas laps ja pagas kaenlas lennuvärava juurde tormamine või kaks esimest tundi lennukis, kus Silver keeldus toolil paigal istumast ja tegi kõik endast oleneva, et üle seljatoe tagumisse ritta ronida.

Lõpuks sain talle KLMi ekraanil Jumbo multika käima ja kaks tundi peale õhku tõusu ta magaski. Kuigi järgmised 4 tundi ma ei saanud liigutada ei kätt ega jalga oli kogu reisi jubedaim osa sellega läbi.

Hollandis maandusime kohaliku aja järgi 6.49 hommikul.

 

Flight with toddler Accra-Amsterdam

First – airlines always advise to go to airport early. Its damn good advice – follow it! We did not. We reached in last minute and were standing in check-in queue with label “Last person 20.40” Which is quite weird cos on my ticket was written that check-in was from 20.00 to 21.30. Well we did not stand with that sign long, cos we were invited in front frm the que and the sign was given to the lady formerly standing before me.

By the time we finished in immigration the boarding to the flight had started. We took long in immigration cos I had forgotten to extend my sons visa. I have residence permit in Ghana and assumingly so did my son but passport had no sign of it….. So some explainings had to be done but we escaped without leaving a bribe…

Another mistake I did was that I toed my sons sneakers very stong (cos he kept removing them). I was ready that in security check I had to remove shoes but I had not thought of my son. Anyway I did not make him wear shoes after the security check – we were in rush so I through everything ot the packback. And we started our run towards the boarding gate. Silver was in mood of running… but in different direction. So I decided to carry him – not my favorite condition for running: being 7 months pregnant and carrying backpack, two smaller bags, 1.5 year old son.

Having reached to the boarding gate I asked permission to pass the queue and it was given tome without any problems. For climbing to the plabe a nice French guy came to help.

“Can I take something from you?”
“Yes my child!”
“hahaha but seriously some bag maybe…”
“No, I mean it, take my child!”
“but he does not know me…”

Well he took him. As I assumed Silver had no problem with strangers and kept chatting with the guy until we reached to the plane.

There were 3 more children sitting behind us and my son loved it. I did not. Cos one must sit tighted with seat belt during the take off.

WHEN I WILL GET RICH AND OPEN MY OWN AIRLINE COMPANY I WILL NOT ALLOW MY STAFF TO PLAN CHILDREN IN SAME AGE TO SIT CLOSE TO EACH OTHER.

I dont know which one was worse. Boarding to the plane with rush and running through the airport or convinving my son to sit tigh first 2 hours in plane.

Finally I got him watching “Jumbo” from the airplane screen and small after that he slept! Although the next 4 hours I could not move myself nor use bathroom I can say the worse part of the trip was done.

We landed in Amsterdam at 6.40 in local time and it left me almost 2 hours to board to the next flight!

🙂