Täna oli jälle üks selline täitsa vaba päev – et töölt vaba aga samas lapsed lasteaias ja sai tegeleda natukene koduste asjadega. Muuhulgas siis tühjendasin taara varu. Siis kui mul abikaasa Eestis on, siis meil seda panditaarat ikka tekib. Noh abikaasa joob juba ma ei tea mitu liitrit coca-colat päeva jooksul ära. Ja siis kui ta siin viibib on meil kombeks õhtuti üks film rentida ja filmi kõrvale käib meil kõik see krõpsud, sinihallitusjuust, popcorn, siider ja värk-särk. Näiteks kui abikaasa Ghanas on, ei teki mul mingit vajadust õhtul pudel siidrit ära juua, aga abikaasaga koos on see kuidagi osa filmi vaatamise rutiinist. Tema oma coca-colaga ja mina enda siidri või õllega ning kõrvale siis igasugu näksid.

Noh 3 nädalat ta siin oli ja märkamatult tekkis koju ligi 3 suurt kotitöit taarat. Aga no mulle tõesti ei istu läbi kesklinna vaaruda mingite taara-kottidega nagu väike parmott 🙂

Siis otsustasingi, et viin tasapisi – et topin nii palju kui mahub käekotti (mul suht suur käekott) ja ülejäänud sinna Rimides ja Coopides müüdavasse riidest öko-kotti. Kuhja peale ei lao. Niimoodi üks kott käeotsas väga nõme tunne ei ole selle taaraga minna – et noh ma ei kilise ja ei kolise eriti hullult ja eeldatavasti on siuke üks kotike käeotsas veidi märkamatum. Ülejäänud pudelid viisin keldrisse ära ja igakord kui mul jälle vaba päev on ja ma kuskile linna poodi olen minemas, haaran sealt täpselt nii palju kaasa kui sinna öko-kotti viisakalt ära mahub.

Nüüd on mul kodu lähedal turu kandis avatud ka uus Rimi, mille juures taaraautomaat – et sinna on ka veidi väiksemmaa kõndida kui Port-Arturi tagusesse taarakasse. Igal juhul oli Rimi taara automaadis selline vahva nupp, mis lubas panditaara eest saadava raha hoopis lastele annetada. Vajutasin siis hoopis seda ja tekkis ka kohe veidi vähem “parmott” tunne 🙂

vajuta nuppu ja anneta

Sest noh ma kasutan ju niikuinii iseteeninduskassasid ja ei tahaks hakata mingi taaratseki pärast nüüd seal päris kassa järjekorras seisma. Aga minu suureks pettumuseks andis see annetamise nupp mulle ikkagi tseki. Tsekil polnud OTSESELT kirjas, et ma pean selle kassasse viima aga oli peale selel Annetamise jutu ikkagi kirjas et hoia triipkoodi päikese eest muidu ei tuvasta kassa ära – no vot, saa siis nüüd aru. Ikkagi vaja kassasse viia?

tsekk – kassase?

Infoletti seal turu Rimis ei olnud ja kassades olid ikkagi parasjagu pikad sabad ja nii otsustasin oma ostutiiru lõpus edasisi juhiseid küsida sellelt neiult, kes sea iseteeninduskassade juures valvel on. Aga ta kahjuks suuremat ei teadnud. Korrutas muudkui, et siin on kirjas et te annetasite. Nojaaaa seda oskasin ma ise ka lugeda, ma raha ju ei tahtnudki. Ma tahtsin lihtsalt kindel olla, et see va annetus läbi läheks ja siis selgust selles osas, et kas see käib automaatselt või tuleb tsekk ikkagi Rimi kassas registreerida. No ta ei teadnud – lõpuks viskasin tseki lihtsalt prügikasti.

No igal juhul – kui see annetus on automaatne (mis võiks ju iseenesest nii olla) siis oleks palju normaalsem üldse mitte tsekki anda – ekraanile võiks tulla kiri, et äitähh annetuse eest ja kogu lugu. Et miks veel seda paberit raisata? See panditaara automaati viimise kogu mõte on ju see, et veidi loodust sääsa, aga siis trükime annetuse nupu vajutamise peale ka ikka pika tseki. Nagu milleks?

Hüperaktiivne laps ja toitumine

Muuhulgas püüan uuesti võtta tegelemiseks laste hüperaktiivuse vähendamise läbi toitumisharjumuste muutmise. Ma sügisel näiteks jätsin ära igasugu poe mahlad ja ostsin Facebooki talupidajate grupist kokku liitrite viisi aroonia mahla. Ja ma tegelikult tundsin vahet. Lapsed olid rahulikumad ja suutsid rohkem keskenduda. Aga Talupidajate grupis oli mahlamüüjaid vähe, ning aroonia mahl siiski polnud meie pere lemmik, lisaks kogu see SmartPostitamine jne jne ja märkamatult ilmus meie kööki tagasi laste lemmik Põltsama Jõhvikamahl. Hiljutine artikkel, Õhtulehes (oli vist Õhtuleht) kus kaks ema kirjeldasid oma kogemusi laste käitumishäiretega ja toitumisharjumiste muutmise positiivsest mõjust sellele, tõi mu teema juurde tagasi. Nii lootsingi, et tagasiteel saan Pärnu Turult osta kokku kodumahlasid ja aedvilju jne. Aga tutkitki… ei mingeid mahlamüüjaid. Et katsu siis nii harjumusi muuta eks? Mahla asemel ostsin siis türgiube ning vaarikaid ja lihtsalt aedvilju.

Noh mitte, et mahlajoogid nüüd ainus asi oleks, mida menüüs muutma peab. Aga minu jaoks oli see lihtsalt esimene samm, kuna just nimelt suhkrut ja värvaineid ja mida kõike veel sisaldavaid mahlajooke läheb meie peres ikka sõna otseses mõttes pakk päevas.

Hüperaktiivse lapse toitumisest ka üks huvitavam lookene siin: http://www.terviseuudised.ee/uudised/2016/01/12/huperaktiivse-lapse-toitumist-tuleks-uurida