Napilt kaks päeva enne kauaoodatud reisi hakkas mu 10-aastane tütar Sahar kaebama alakõhuvalu üle. Ei midagi erilist, eks? Ainult et valu asus täpselt seal, kus pimesool elutseb – nabast paremal. Ja noh… ta oli just eelmisel päeval akrobaatika võistlustelt tulnud. Meie muidugi arvasime, et lihtsalt lihasvalu või kõhuving – nagu ikka pärast saltosid ja spagaate. Aga kui pühapäevaks asi üle ei läinud, otsustasime turvalise variandi kasuks: EMO.
Aga enne veel… oli vaja koer trenni viia. Jah. Trenn. Takso koertekooli. Trenn. Takso koju. Takso EMOsse. (Kui kellelgi on vaja Bolti boonuspunkte, siis ma vist ületasin sel päeval süsteemi piirmäära.)
EMOs läks kõik filmilikult kiiresti: vereproovid, kõhukatsetused, arstid vaatasid üksteisele otsa ja – boom – “Kõrge põletikunäit. Kiiresti ratastooli. Ei söö, ei joo, kohe kanderaamile.” Mul hakkas korraks silme ees virvendama “Läheb lõikuseks,” sosistas keegi dramaatilise häälega.
Aga meie pidime ju ülehomme Hurgadasse lendama! Päike! Ujumine! Kaamlid!
Lasteosakonnas kohtusime kirurgiga, kes ütles, et kui kõik läheb hästi, võib-olla saame järgmisel päeval välja. “Aga 10 päeva ujuda ei tohi.” Ja “Kaamliga sõit pole soovitatav.” No mida veel?! Mis järgmiseks? “Sõõrikuid ka ei tohi süüa”?
Pakkusid variandiks antibiootikumid – proovime öö nendega, ja kui paremaks ei lähe, siis op ikkagi. Riskisime. Ja no magamisest polnud juttugi.
Hommikul tuli uus kirurg, vaatas last ja küsis, miks ta nii rõõmus on, kui pimesool valutab. Rääkisin sama loo uuesti: akrobaatika, kõhuvalu, jnejne… ja arst ütles: “Hmm… äkki on hoopis midagi muud?”
Tegi viiruseproovid, vaatas kurku – ja voilá! – turses mandlid! Mitte pimesool! Ja jälle ootamine….
Lõpuks tuli suur hetk – kell 11 lubati süüa! See oli nagu kuldne gong. Operatsioon jääb ära! Aga kas haiglast ka välja saab? See jäi veel arstide otsustada.
Ootasin. Ootasin. Ma teadsin selleks hetkeks, et põletikunäit on oluliselt alanenud ja misiganes häda lapsel on, see allub antibiootiku ravile. Lihtsalt arsti väljakirjutust oli vaja. Aga arsti ei tulnud. Google sai minult järgnevate tundide jooksul järgmised otsingud:
“Kuidas haiglast varem välja saada”
“Kas EMO-st võib ise ära minna”
“Põgenemine intensiivist filmides vs päriselus”
“Kuidas ise eemaldada kanüül” (okei, seda ei googeldanud… ausalt)
Ja lõpuks, lõpuks, LÕPUKS – viirusetestid korras, põletikunäit langenud, reisiluba käes!
Diagnoosiks sai pimesoole põletiku asemel ikkagi mandli põletiku, mille ravi siis antibiootikumidega jätkame. Risk tasus ära ja reisiluba olemas. Täitsa lõpp, kui oleksin õhtul lasknud lapse umbropsu pimesoole kahtlusega lahti lõigata ja ta puhkuse rikkunud.
Õhtul viskasime suvalised asjad kohvrisse ja hommikul vara istusime bussi, et suunduda päikese, 28 kraadi ja puhta Hurgada elamuse poole.
Moraal? Ärge laske mandlitel oma reisi ära rikkuda. Ja ärge uskuge kõiki pimesoole jutte kohe esimesest valust. Ja ärge võtke võtke kõige odavamat reisikindlustust.
Me oleksime reisi ärajäämise korral saanud tagasi 1000 eurot kuigi reisi eest maksime enam kui 2000. Edaspidi hoolitsen, et reisikindlustust tehes saaks reisitõrke summaks reisi maksumusega samane vääring.
