Põnnid Radaril

Eile oli Salam-Silveril tähtis päev. Ta lõpetas lasteaia. Meie lasteaias jäi kevadel lõpupidu siis koroona tõttu ära ja see toimus eile. Ütleks, et väga õnnestunud päeva valik – ilmaga vedas. Peale pidu toimus piknik Jõõpres (minu lapsepõlve kodukandis) Teispere talus.  Ning peale pikniku oli kodus kingituste jagamise aeg.

Kinkisin ma eelkõige meelerahu endale, aga ei saa öelda et laps oleks sellest kuidagi vähem elevil olnud. Nimelt oli kingiks äge nutikell koos Elisa Põnniradari teenusega.  Hakkab Salam-Silver ju varsti koolis käima ja kui ma muidu võtan seda laste kasvatamist üsna vabalt, siis mis puutub Silveri kooliteed, siis selles osas olen küll ikka üks paras paniköör. No suve jooksul on seda omajagu muidugi ka harjutatud ja tegelikult oli täna näha, et tee on lapsel selge. Käisime ju täna kooliga tutvumas ja lasime lapsel ees kõndida ning teed näidata. Mäletas hästi.

Aga ikka on ju mured, et kas ikka tuleb pärast kooli koju või läheb naabripoisiga linnapeale ja kus ta siis ikka on? Kool üsna ranna lähedal ka – appi appi, äkki lähevad hoopis omapead mere äärde? Jne jne…

No vot Põnniradariga saan lapse liikumisel silma peal hoida – et kas ta on ikka seal kus vaja, ning näen ära ka kus ta käinud on.  Territooriumi koolist koju määran teiseseks turvatsooniks (esmane on kodune wifi võrk) ning ranna ala planeerin turvatsoonist välja – nii saan kohe teavituse kui laps peaks ohutust piirkonnast lahkuma ja saan reageerida.

Telefon on lapsel muidugi ka olemas, aga siiamaani parkidesse ma ei ole lubanud tal sellega minna, et tuulepea kaotab ära ju. Kellaga aga julgen teda ka parki lasta ja nii saan vajadusel hoopis telefonile helistamise asemel helistada talle otse nutikellale ja ta saab selle siis vastu võtta ja rääkida minuga kella vahendusel nagu spiooni filmis :).  Täna käis Salam Silver ka esimest korda üksi poes issi ja vana-vanaema antud taskurahaga. Ostis endale ja õele krõpse. Helistas mulle järjekorrast kella pealt ja teatas, et krõpsude hind algas number 1-ga siis järelikult saab oma rahaga maksta küll ning raporteeris, et seisabki juba järjekorras. No selge – ilmselt terve pood kuulis meie vestlust – aga mis sellest 🙂

Päris nii, ei ole et laps nüüd igale poole helistama hakkab vaid mina rakenduse kaudu salvestan need kontaktid kellele ta kella pealt helistada saavad ja kes talle ka kella peale sisse tohivad helistada. Eks sinna tulevad vaid pere ja lähikondsed.  Avakuval on kohe ikoonidena emale ja isale helistamine ning telefoniraamatusse saab veel kontakte määrata.

No päris ühe kellaga ma ei pääsenud. Salam Silveri noorem õde on paras draama kuninganna ja elab väga raskelt üle seda kui vend midagi saab ja tema mitte. Terve eilne päev oli tema jaoks väga raske, sest keerles ümber venna. Vend esines, vend istus laval, vend laulis mikrofoni, vend sai lilli, vennast tehti pilti ja kodus kui vennale kell kingiks üle anti ei suutnud Mari enam pisaraid tagasi hoida. Aga üllatus oli varuks mul temalegi. Põhjuseks tõin siis, et kuigi ta lasteaeda ei lõpeta, siis on temagi sügisest koolilaps. Nimelt tantsukooli laps – läheb ta sügisest tantsutrenni. Millisesse täpselt selgub lähipäevil – nimelt suutsin ta tema enda tagant utsitamise tulemusena registreerida mitmesse kooli aga kuna tunnid kattuvad siis tuleb teha valikuid. Igal juhul temale kui tulevasele tantsulapsele sai samuti nutikell koos põnniradari teenusega kingitud. Kuigi tema päris üksi trennis liikuma ei hakka.

Suvel meil tegelikult oli korra olukord kus lapsed küsisid luba, et minna hoovist välja üle tee sõbra juurde kassipoega vaatama aga läksid tegelikult hoopis parki (sest kassipoeg oli peidus või midagi sellist). Mina muidugi ei imestanud, et see kassipoja vaatamine ligi tund aega kestab, sest lapsed mul ju parajad loomahullud. Ühel hetkel aga oli koputus uksele ja Sahar Marie seisis seal täitsa võõra naisterahvaga. Ta oli pargist tahtnud koju tulla aga suured poisid ei olnud nõus teda saatma, nii siis pöördus ta suvalise pargis jalutava naisterahva poole ja palus tema abi. Nimelt on kodu lähedalt pargist koju saamiseks vaja ületada tiheda liiklusega tänav ja Sahar Marie ei julgenud seda üksi teha. Nüüd kui ta järgmine kord peaks poistega parki sattuma (mitte, et ma tal veel sinna minna lubaks – aga no kui juhtub..), siis ei pea ta koju pöördumiseks enam võõraid paluma vaid saab kella abil mulle helistada ning appi kustuda. Ning ma ise loomulikult saan telefonirakendusest jälgida, et lapsed ikka on seal kus kokku lepitud.

Ma neid kõige uhkemaid videokelli ei soetanud. No üksikemade värk ja nii ning videokõnesid saavad nad teha ju telefonide abil, seega on minu lastel need lihtsamad Myki Touch kellad, mis võimaldavad vaid häälkõnet. Ma usun, et oli hea valik, sest lasteaiast helistas Sahar Marie issile täna mingi kümmekond korda – no ma kujutan ette kui tal veel videokõne võimalus oleks olnud :D. Rohkem ta muidugi kellaga lasteaeda ei lähe – see on tal lasteaiavälisel ajal kodu ümbruses liikumiseks. Niiet jah – mõlemad põnnid on nüüd radaril 🙂