Minu 2 aastane jätkuvalt nimetab ennast Printsessiks. Ja kui nädalavahetusel enne sünnipäevakülaliste vastuvõttu lapsi riietasin haaras Sahar Marie kohe satsilise seeliku järele ja mina kiitsin muidugi takka et Jaaaa paneme selle seeliku siis oled täitsa Printsess.
4 aastane Salam Silver vaatas seda pulli pealt ning teatas “Mari ei ole veel Printsess – ta on liiga paks!”
Et no tohhoo tonti – ennast pole ollagi aga printsessiks pürgimise standardid on Silveril igatahes paigas.
Tegelt ma olen ise ka vaadanud, et Marie tüsedusele kaldub. Noh isu on sellel printsessihakatisel lihtsalt väga hea ja kõht ka justkui ees…
Kui teised lapsed sõimerühmas vaid nokivad toitu siis Mari tühjendas lasteaias kohe esimesest päevast peale oma praetaldriku vaid loetud minutitega ja nõudis siis kasvatajatelt kõva häälega “Mul on nüüd magustoitu VAJA!”
Koju jõudes ollakse muidugi jälle näljane.
Ma ei tea kas ma peaks muretsema? Noh praegu mind ei häiri, et ta pisut paksuke on – tundubki just nunnu oma pruntpõskede ja ümarate vormidega, aga kui ta niimoodi laiusesse edasi kasvab…… mhmmm…….
Ta on õnneks väga energiline laps. Et oma polsterdusega ta siiski jaksab joosta ja ronida ja hüpata ning seda kõike isegi liiga palju ning minu jaoks ka pisut liiga kiiresti. Jah mul endal küll sportimisega kõige paremad lood ei ole. Või noh olgem ausad – ma ei viitsi ennast üldse liigutada. 😁
Kusjuures mina ise olin ka lasteaiaealisena üsna paks. Mul vist isu küll nii hea polnud kui Maril aga nagu ma ütlesin – mul on ja oli ka siis probleem pigem liikumisega.
No minu ülekilod kadusid aja jooksul õnneks ära aga Mari puhul ei saa ma siiski mööda vaadata faktist, et ta on isa poolt araablanna ja noh seal kandis on naised ikka pigem korpulentsed…
Niisis kaheaastane dieedile?
Siin aga möllab meie noor daam koos vennaga kohe eriti printsessilikult porilompides. Aga ei hakka ju keelama ka – vihmariided just selleks ongi. Olime teel lasteaiast koju – lastel palju reisinud kaisukad kaenlas.
korpulentne kahene