Köögikapi all kuhjuv pudelite ja plekkpurkide kogu tuletab mulle meelde minu viimast taaratretti mõned nädalad tagasi.
Korrastasin elamist ja otsustasin ära viia ka kuhjunud panditaara. Ma polnud peale Eestisse naasmist veel kordagi panditaarat ostukohta tagasi viimas käinud. Niiet ega ma väga ei teadnudki kuhu sellega minema peaks aga loogika ütles, et ju kõik on ikka nii nagu 8 aastat tagasi ja supermarketite juures on vastavad automaadid.
Niikuinii oli linna asja ja otsustasin siis selle taara koti ka näppu võtta. Aga kuidagi piinlik oli niimoodi tänavale astuda, et suur riidest kott näpus kus turritavad välja erinevad pudelid. Katsin siis koti suu teise samasuguse riidest kotiga ja nii sai suurem osa pudeleid silma eest varjule.
Taara tagastamine – parmottide või keskkonna sõprade komme?
Miks mul piinlik oli? Taaskasutus, panditaara tagastamine ja roheline mõtlemine peaks ju ometi popp teema olema?
Ma ei kogu panditaarat ja ei vii seda poodi tagasi selle paari euro eest, mis ma selle eest saan. Vaid ikka keskkonna säästmise pärast. Eurod on vaid lisaboonus.
Enne Ghanasse kolimist, siis kui veel Talinnas elasin, oli mul kodu lähedal sellised suured konteinerid – Paberi ja papi jaoks, taara jaoks, olme prügi jaoks ja kui ma õogesti mäletan siis pakendid olid veel paberist ja papist eraldi. No nii mul siis kodus oli ja kraanikausi all 4 prügikasti ja siis ma käisin nende konteinerite vahet nagu mingi Parmott neli prügikotti näpus. Just tunne oli nagu prükkaril, mitte nagu keskkonnasõbrlikul noorel.
Nüüd mul Pärnu kodu lähedal pole iga prügi tüübi jaoks eraldi konteinerit – niiet kõik läheb ühte. Vaid panditaara on eraldi ja selle viimiseks tuleb ette võtta jalutuskäik linna südamesse.
Noh, nii ma siis läksin 2 nädalat tagasi – uued riided seljas, Michael Korsi kott üle õla ning Samsung S7 ja panditaara kott näpus.
Püüdsin küll ettevaatlikult kõndida, aga ikka käis aeg ajalt klaastaara kotis kilksatusega kokku. Iga kilksatus pani mind punastama ja ümber ringi vaatama, et ega keegi ei kuulnud.
Tee peal veel mõtlesin, et oh tuleks ometi Pudeli-Vofka vastu siis kingiks oma kandami ära. Aga ei tulnud.
Jõudsin siis Port Artur 2 juurde ja tiirutasin ümber maja – eeldasin, et taara automaat on kuskil maja taga. No ei ole. Otsisin siis seest – ei ole. Uurisin majaplaani – taaraautomaati ei kuskil.
Kirusin ennast, et selle pudeli laari kaasa võtsin – plaan oi ju edasi minna Pärnu Keskusesse ja lasta kulmud korda teha. No ilusalongi ikka ei lähe ju taara kott näpus ? 🙂
Ostukeskuse ümber polnud ühtegi suurt prügikasti ka kuhu seda taarat poetada. Niisiis marssisin siis lõpuks sirge seljaga infoletti ja küsisin sealselt näitsikult võimalikult enesekindla häälega: “kus teil siin see taaraautomaat ka asub?”
Õnneks infotüdruk ikka teadis seda (ma kartsin, et äkki kehtitab õlgu või tõesti ütleb, et ajad muutunud ja pole mingit taaraautomaati) – ta suunas mind üle tee asuvasse parklasse, kus sain oma pudelid masinasse topitud enne suurema paduvihma algust – boonuseks 3 eurone tsekk, mida sain kasutada toidupoes ostude eest tasumisel.
Seega lõpp hea – kõik hea, varsti jälle üks jalutuskäik pudelitega ette vaja võtta.
Mida teie oma panditaaraga teete? Aga Prügiga? Sorteerite?
Olen ka pärnakas ja automaate peaks ikka rohkem olema kui ainult kesklinnas. Paar päeva tagasi sain 2.50€ Mai Selveri automaadist. Märkasin automaate ka Tallinna mnt Rimi juures, kanpolis peaks ka olema kuigi sinna pole kuid sattunud. Maxima XXX taga on ka kui nüüd järgi mõtlen. Ja linnapiiril Maksimarketis. Kas Sa elad kuskil väga kõrvalises kohas? Mul on alati iga kodu lähedal mõni automaat olnud, kesklinna kottidega vist tõesti ei viitsiks taaraga jalutada 🙂
Selles mõttes, et minu arust mulle lähim automaat on seal Port Arturi kandis. Kõrvalise koha peal ei ela aga nendest suurpoodidest jääb veidi eemale jah. Supeluse tn. Lähim toidupood on see väike Karusselli aga seal küll automaati ei ole. Mitte, et ma muidugi linna ülihästi tunneks….
Muidugi viin ära. Ära muretse, see võltshäbi tunne läheb üle. See on sul ajast, kui pudeleid korjasid prügikollid ja see oli nagu mingi.. asotsiaalsuse tunnus.
Ikka viin taara automaati, kui paari kotitäie eest saab 6-7€ siis ei näe küll põhjust raha prükki visata. Aga ma liigun üldiselt autoga ja ei pea kõliseva kotiga ka ringi liikuma. Kusjuures enamasti kohtan ma taaraautomaadi juures pigem keskealisi pereinimesi kui parmotte. Pärnu linna kodukal on korralik nimekiri erinevatest jäätmekonteineritest linnas.
Ise sorteerime eraldi pandipakendi (viime automaati), muu taara (viskame vastavasse konteinerisse linnas), pakendid (pakendikonteinerisse linnas) ning biojäätmed lähevad komposti.
milleks raha raisata? kes saavad rikkaks – just need, kes raha ei raiska ning lihtsalt ära ei viska 🙂
enamasti viime kui tekkinud suurem kogus segab juba elamist 🙂 ja saame selle eest siis ca 20-30eur, pole ju üldse väike raha, onju.
pigem imestan, et need ära ei vii taarat, kelle palk on keskmise palga uures või väiksem. kui isei mina oma umbes 3kordse keskmise palgaga viin ära ja olen õnnelik tekkinud lisakopia üle!
kusjuures mite mingi öko pärast ja prügi ka ei sorteeri – suht mõtetu, prügilas pannakse kõik ikka lõpuks ühte hunnikusse 😀
Mind nii väga huvitab, kust see viimane väärarvamus tuleb? Mul on üks tuttav kes on käinud jäätmejaamas ekskursioonil ja üks sõber, kes on neli aastat jäätmejaamas töötanud ja nemad mõlemad kinnitavad, et sorteeritakse.
Ma olen siis parm, koeraga jalutades v trepikoja eest võtan ka leitud-nähtud pudelid-purgid kaasa, lohistan tuppa ja kunagi viin ära. Sellesse ülimoodsasse tagastusse, kuhu saab kotiga kallata, ei pea purgi-pudeli haaval sisestama. Ja mitte otseselt pandiraha pärast, mul ei ole selle järele karjuvat vajadust, aga kui ma 10 senti maas näen, siis ma viitsin ka kummarduda ja selle üles võtta. Ühesendise ka.
Mida keegi arvata võib?
Mind ei huvita; see oleks sama hea kui muretseda, et mida naabrid minust arvavad ja kas nad ehk arutlevad, et kas ma magan alasti, t-särgiga, öösärgiga vms … inimesed panevad meid tähele ja mõtlevad meie üle märksa harvemini kui me eeldame, üleüldse mõtlevad nad liiga vähe.
Meie ei tee midagi. Me ootame, kuniks meie valgenahalised naised koristavad kodu, viivad meie taara kogumispunkti, lapsed lasteaeda, teevad mitme kohaga tööd, valmistavad meile toidu ning muretsevad internetis, kuidas saaks olla veelgi parem ori. Meie lösutame diivanil ning vaatame jalgpalli.
panditaaraga pole hullu, aga muu pakendi tagastamisel tunnen ennast küll nagu idioot oma pestud piimapakikestega – kui kollane ainult-pakendile-ärge-pange-taarat-konteineri-kõrvale kast on täis kõike, alates mähkmetest ja lõpetades remondijäätmetega. who does that?