Puhkus Aafrikas: Ületades hirme Cape Coast ja Kakumi rahvuspark

Pühapäev ja esmaspäev Accras mööda saadetud võtsime suuna Ghana Keskregiooni pealinna Cape-Coasti. Cape-coast oli ka minu esimeseks Aafrika koduks kui aastaid tagasi Ghanas elasin. Majutuse võtsime sealses mõnusas rannaresort Oasises kaheks ööks. Kuid Oasises päikese nautimene ei olnud meie Cape Coasti sõitmise eesmärk. Vaid mu väikevend soovis lähemalt tutvuda Ghana loodusega ja mugavaim variant oli seda teha Kakum Rahvuspargis, mis  Cape-Coasti piirkonda jäid. Veel suurem Mole rahvuspark jääb Põhja Ghanasse aga sinna kulub autoga sõites juba terve päev, seega ei hakanud niigi lühikese reisi jooksul seda sõitu ühistranspordiga ette võtma ja piirdusime seekord Kakumiga.

Lapsed jätsime nüüd Accrasse isa hoolde (metsik loodus ei ole midagi sellist, mida tema kaasa oleks teha soovinud. Lastelt ma ei küsinud – need oleks pikemalt mõtlemata dzunglisse kippunud ja siis hiljem valjuhäälselt vingunud, et millal see matkarada ükskord lõpeb)

Videopklippe tripist leiab siit: https://www.youtube.com/playlist?list=PL37vSc2OuabAItPNVuPsQYIr8CGR4nPAH

Sõit Cape Coasti

Cape Coasti oli algselt plaan sõita mugava STC bussiga aga sinna olid selleks päevaks kõik kohad välja müüdud. Niisiis suundusime hoopis Accras Kaneshie Tro-Tro (minibussi) jaama. Seal krabasid kohalikud meist kohe kinni ja küsisid kuhu sõita soovime. Vastuse Cape-Coast peale talutati meid käe kõrval bussi. Esimese hooga tundus, et buss on kohe -kohe väljumas sest ta oli üsna täis. Nimelt ei välju Ghanas minibussid mitte, kella aja järgi, vaid täpselt siis kui kõik kohad (ja pagasiruum) välja on müüdud – ükskõik mitu tundi või päeva siis selleks parasjagu kulub. Teinekord konkureerib ühele marsruudile mitu minibussi ja siis käib transpordi pakkujate vahel korralik olelus võitlus. Et kes karjub oma sihtkohta kõvema häälega või kelle värbajad paremat tööd teevad (noh needsamad, kes meid kohe bussi talutasid).  Et buss tunduks rohkem täis (täis buss on ahvatlevam kuna selle puhul on lootus, et väljub päris varsti) istuvad seal sees tihti ka inimesed, kes tegelikult kuskile sõita ei kavatse vaid kelle ülesanne ongi aidata bussi täita. Nii ka meie puhul.  Nii kui meie punt oli bussi istunud, astusid sealt mitu inimest välja ja läskid oma teed. Seega saime pisut ikka oodata, aga õnneks mitte liiga kaua. Värbajad tegid head tööd ja buss sai nii umbes poole tunniga täis. Selle aja sees käidi bussi ukse peal lugemas jumala sõna ja pakuti veel head ja paremat: küspsiseid, plantaani, praetud riis, vett. Ma kohalike rõõmuks siis kaks pudelit vett ostsin – sai odavamalt kui hotellist.

Buss muidugi meid päris Cape Coasti sisse ei viinud vaid sõitis hoopis edasi Takoradisse (seda, et tegu tegelikult päris Cape-Coasti bussiga ei olnud, meile Accras ei öeldud. Noh ikka selleks, et me ikka bussi istuks ja nendega sõidaks. Pole hullu. Saime piisavalt lähedale, buss peeti õiges teeotsas kinni ja bussijuht peatas meie eest ka takso, kes meid edasi viis väga mõistliku hinnaga.

Minul ja emal tegelikutl rahvuspargis seiklemise plaani ei olnud. Nimelt kardan mina kõrgust ja üks osa Kakumi rahvuspargi matkarajast kulgeb 60m kõrgusel puude latvade vahele ehitatud rippsildadel (selleks, et näha metsa ülemist kihti, sest maapunnal näeb põhimõtteliselt ainult puujuuri). Me mõtlesime, siis sel ajal kui vend dzunglis seikleb Cape-Coasti linnaga tutvuda ja Oasise rannas peesitada.

Shotid Oasise resordis ja seiklus Kakumis

Kui vend hotellis uuris järgmiseks päevaks transpordi võimalusi Kakumi, soovitati tal minibussi asemel kasutada hoopis eraautot koos juhiga edasi – tagasi 400 kohaliku raha ehk umbes 34 euro eest. Kuivõrd auto hind ei sõltunud reisijate arvust hakkasime emaga siiski mõlgutama mõtteid dzungimatk kaasa teha. Vähemalt selle maapealse osa. Linna olime jõudnud juba esimesel õhtul näha ja mõitsime, et kui Orjalossi ei külasta, siis ei olegi meil venna ootamise ajal väga palju Cape-Coastis teha. Nii otsustasime, et kui peale õhtust kohalike shottide degusteerimist me hommikul kell 7 ikkagi üles saame, siis hüppame vennaga punti ja joome oma hommikukohvid näiteks rahvuspargi kohvikus ning jalutame maapealsel matkarajal.

Ülesse kell 7 saime hoolimata õhtul kummutatud shottidest. Kohvi Oasise resort nii vara ei serveerinud. Kakumi rahvuspargi kohvik oli ka sinna jõudmise hetkel alles kinni. Nii ei jäänudki muud üle kui söömata ja kohvitamata otse matkarajale. Kohe raja alguses pakkus elevust roheline rästik, keda me alguses ei näinud ja kes hiljem meie kilkamise peale sääred tegi. Kartis tema ilmselt meid rohkem kui meie teda.

Matkaraja maapealne osa oli pime. Puude ladvad moodustasid kõrgel tiheda katuse millest päike väga läbi ei paistnu ja ega vihmametsa ilu kui sellist seal maapeal tõesti imetleda ei saanud – ainult tüved ja juured – ühed võimsamad kui teised.

Ja oligi aeg redelist üles ronida. Mõtlesin, et teen endast kõrge raja alguses rippsillal selfi ja kobin siis alla tagasi. Astusin sammu, astusin kaks….. kui matkajuht pakkus, et annaksin telefoni tema kätte ja astuksin veel paar sammu, et ta teeb siis ise must pildi hoopis kaugemalt. Andsin telefoni ja astusin veel paar sammu, ja veel paar (matkajuht muudkui juhendas, et “natuke veel kaugemale – tuleb parem pilt”) Noh enne kui arugi sain olin keset silda. Sealt tundus juba mõistlik teisele poole üle minna. Ja nii veel 6 korda. Nimelt see kõrge matkarada koosnes seitsmest rippsillast. Aga jah, kui esimesest hirmust üle olin saanud, siis vaade, mis avanes oli tegelikult võimas.

Matkaraja lõpus avastasin üllatusega, et mul oli ära kadunud igasugune uni, nälg ja ka pissihäda. Kui kahte esimest saab selgitada adneraliinilaksuga siiiis…. ei ma ei teinud püksi….. 🙂 Lihtsalt kõik hädad kadusid kuskile ära 🙂

Peale dzungliseiklust pakkus autojuht, et kui 100 kohalikku raha ehk umbes 9 eurot juurde maksame, siis võiks tagasiteel läbi sõita ka krokodilli farmistt. No mis on kamba peale 9 eurot? Loomulikult läksime! No ütleks, et ma kardan igasugu roomajaid tunduvalt vähem kui kõrgust. Niiet krokuga pildile ronimiseks ei pidanud pikalt kõhklema. Kõhe oli veidi ainult siis kui mu selja taga keegi ootamatult krabistama hakkas. Õnneks oli krabistaja mu väikevend 🙂

Cape Coasti Moto-Taksod

Cape-Coasti eripäraks Accraga võrreldes on seal sõitvad mootorrata taksod ja sõidu jagamine. Ehk hinnastamine ei käinud mitte niivõrd marsruudi vaid nägude järgi. Lihtsalt siis vastavalt sõitjate soovile tehti teel väikseid lisapõikeid, et kõik reisijad soovitud kohta saaks.

Koht mototaksos oli soodne ja eelistasime linnas liikumiseks just seda varianti kasutada sest Cape-Coatis on kõnniteedega veel halvem lugu kui Accras ja seal kus peaks olema ruum rentsli serval kõndimiseks, on hoopis kellegi äri.