Rahvusvaheliste suhete arenemine Istanbulis
Reisil Liibanoni oli meil Istanbulis väga pikk – ligi 8 tunnine vahe maandumine. Kuna edasilend toimus peale kella 2te öösel tegime emaga kõik, mis meie võimuses, et lapsed kuidagi lennujaama toolidel magama saada.
Hahaa sellega läks nii, et Silver jäi minu ema õla peal magama täpselt sel hetkel, mil me saime teada, millisest väravast läheb meie edasi-lend (Atatürki lennujaamas on seline süsteem, et lennule mineku värava saad teada täpselt 1 tund enne boardingu algust.)
Sahar – Marie jäi aga pagasikärul istudes magama meie jalutuskäigu kestel siis eelpool kirjeldatud väravani.
Millega nad siis seni aega sisustasid?
Salam- Silver leidis endale sõbranna – 2,5 aastase blondi poolatari. Ei osanud poolatar Inglise, Eesti ega Araabia keelt. Salam- Silver ei räägi jälle Poola keelt. Ometigi ei paistnud lastel olevat keelebarjääri. Mängisi ja jutustasid sõbralikult koos. Tegid isegi ühiselt plaani, et viimaseid nädalaid 1-aastaste klubis olev Sahar-Marie on nende jaoks liiga titekas ning boikoteerisid üksmeelselt tema seltskonda.
Või noh ma arvan, et Marie tundus neile liiga väike, samas võib ka olla, et neil oli hoopis muu põhjus tema eest ära hiilimiseks – mina ju ka nende omavahelisest suhtlemisest ja märkide keelest aru ei saanud. Hiljem korraldasid Salam-Silver ning poolatar Kaija rahvus-vahelised jooksu võistlused Kaija ema ja minu ema vahelisel distantsil, milles Marie ka osaliselt kaasa lõi.
Suhtlemise probleem tekkis pigem hoopis meil, täiskasvanutel. Kaija ema ei rääkinud Inglise keelt, mina püüdsin vene keelt purssida aga pikemad jutud jäid ikkagi ajamata.
Silver sai aga oma uue sõbrannaga nii hästi läbi, et kohtumise lõpus vahetati isegi kingitusi.
Kaija ja Salam-Silver lennujaamas sõbrunemas
Lapsed Liibanonis
Ka Liibanonis kohal olles suhtlesid nii Salam-Silver kui ka Sahar Marie ilma igasuguse arusaamisprobleemideta minu mehe õelapse, detsembris 4 aastaseks saava Maryamiga.
Kuigi Salam-Silveri ja Maryami suhtlemise puhul ei saa rääkida täielkult ühise keele puudumisest, sest Maryam oskab peale Araabia keele ka pisut Inglise ja Prantsuse keelt ning Salam-Silver saab ka teatud määral Araabia keelest aru.
Kui alguses klappis Maryam paremini Salam-Silveriga, sest nemad olid juba 2015 suvest saadik tuttavad, siis hiljem said hoopis Maryam ja Sahar-Marie sõbrannadeks. Mängisid majas taga taga ajamist, maalisid pilte ning tegid tädi Saharile (abikaasa noorem õde) patse.
Lapsed punuvad tädi Saharile patse 🙂
Ei Mamma on suur!
Tuleb välja, et Salam-Silveri Araabia keelest arusaamise oskus on isegi täitsa hea. Nimelt siis kui me Harissa linna hakkasime sõitma tekkis meheõe peret autosse pakkides viivitus ning sugulased aktiivselt arutasid midagi Araabiakeeles ning meie emaga ei saanud midagi aru ja muudkui ootasime. Ühel hetkel Salam-Silver seletama, et Mamma on väike. Meie emaga õpetame vastu, et ei Mamma on suur ja Emme on suur Silver ja Marie on väiksed. Silver ikka vaidleb ja seletab, et Mamma on ka väike.
Tuli välja, et ta sai sugulaste araabiakeelsest arutelust aru.. Nimelt käis jutt selle üle, et minnakse ühe autoga (6 täiskasvanut ja 3 last) ja need kes on väiksed istuvad taga ja suurema pepuga inimesed pakiti ette. No olles selle ära kuulnud olime muidugi nõus, et me oleme emaga ikka “väiksed” 🙂
Niiet jah – nii piinlik kui see ka poleks tõlkis 3 aastane meile Liibanoni sugulaste jutu veel enne kui nad seda ise teha jõudsid. 🙂
Majaabiline Dolly, Maryam ja Sahar-Marie peale Harissas käiku sööki ootamas. Peale söömist sai mänguväljakule…
Ma loodan, et te ei lase tal araabia keelt ära unustada ja seda siin ka aktiivselt edasi arendate. Sellest võib talle tulevikus palju kasu olla.
Jaah, ma katsun ise ka ära õppida. Aga muidu ikka plaan hakata Libanoni sugulasi tihemini külastama.
Kuigi praegu on küll nii, et suurem rõhk on Eestikeele arendamisel hetkel, et koolis raskusi ei tuleks. Lasteaia logopeed arvas, et ta natuke ikka maha jäänd (noh ta ei teadnud, et me alles veebruaris eestisse tulime ka).