Kooselu versus Abielu

Eesti paaride hulgas on väga popp niisama lihtsalt koos elada. Sest ega sa ju kohe alguses ei tea, kas tegemist on ikka selle õigega või isegi kui tunne on õige – kas see tunne on ka 5 aasta pärast sama õige. Ega ei taheta liialt riske ka võtta ja olgem ausad see abiellumine maksab omajagu raha ka. Ega lahutuski vist päris tasuta pole.

On mingi punt inimesi isegi, kes arvavad et abielu on vaid üks paber ja on seetõttu põhimõtteliselt registreerimise vastu ja elavad niisama koos.

Ja noh loomulikult eelpool kirjeldatud tegelastele vastukaaluks on terve ports neid noori ja kirglikke, kes ei võta liialt aega ja teevad asja ära kohe kui liblikad lendama hakkkavad. Ja põhjendavadki nii, et miks ma elan 7 aastat kellegiga koos ja muudkui harjun ja kui lõpuks abiellumiseks läheb on kõik see maagia kadunud.

Ehk siis on need tasakaalukad ootajad ja on need kärts-mürts suure tundega abiellu tuiskajad.

Ma mõtlen, et kui keegi on 38 ja tal on 2 last ja ta ei ole kordagi abiellunud (lihtsalt suvaline näide) siis ta kuulub vast pigem esimesse gruppi. Sest kärtsu-mürtsu on vast 20 täisealise aasta jooksul vast tuntud ikka. Ma arvan…..

Huvitav, mis motiveeriks küll sellist inimest liikuma esimesest gruppist teise gruppi?

Võib olla paigutasin ma “suvalise näite” vanusenumbri ja pika vallalisestaatuse tõttu esimesse gruppi täitsa valesti. Aga tegelikult on tegu hoopis teise grupi liikmega, kelle puhul eelneva 20aasta jooksul asi vaid küsimise taha jäi?

Lapsed ja Vaba-abielu

Et äkki ta, hall hiireke, tegelikult, 20 aastat tagasihoidlikult ootas, et keegi ettepaneku teeks aga seda lihtsalt ei juhtunud. Et kummagi lapse isa ega ka keegi kolmas polnud huvitatud varem..

Võib-olla…..

Ma ise ka kusjuures maandusin abiellu vaid peale paar kuud kestnud sebimist. Ja polnud ka selleks hetkeks enam just kõige esimeses nooruses. Ok. 38 ma ka polnud ja lapsi mul ka polnud.

Ma isiklikult leian, et pigem laste tegemine on see mida võiks edasi lükata kuni on täitsa kindel värk, et selle inimesega kokku jääb. Ok, täitsa kindel ei saa kunagi olla. Aga noh nii enam-vähem. Et vähemalt selline siiras igavesti kokku jäämise plaan võiks olla enne laste tegemist.

Sest noh mu meelest on pärast lahku minekut laste jagamine palju keerulisem kui näiteks lahutuspaberite allkirjastamine.

Aga nii palju valib just selle teistpidise variandi. Et tunne on, lapsi tahaks – no teeme lapsed. Aga tunne on, mhmm…. ei ei ei abielluda küll ei julge, sest mis siis kui tunne läheb ära ja oi seda jama pärast selle paberimajandusega?