Esmaspäeval olin ma Tallinnas uue töökoha baaskoolituses ning ema viis lapsed lasteaeda ning ka tõi nad õhtul sealt. Sahar-Marie rühma õpetajatelt sai ta kaasa info, et laps kurdab kõrva-valu ja miskit voolab sealt. Õhtul kodus tüdruk kaebusi ei kurtnud aga õnneks olid mul kenasti vabad päevad tulemas ja seega arsti külastus ei nõudnud suuremaid pingutusi.
Viisime Mariega koos Silveri lasteaeda ja kärutasime sealt otse perearstikeskusesse. Aega kinni pandud ei olnud – seega küsisime retseptsioonist lisanumbrit. Seletasin seal ka ilusti ära, et seoses kõrvavaluga. Retseptsiooni tädi võttis meie dokumendi, klõbistas miskit arvutis ja saatis arsti ukse taha ootama. See oli siis umbes kell 8.45- 8.50 .
Võtsime siis seal koha sisse ja jäime ootele. Meiega koos ootas veel üks ema lapsega, kellel ilmselt oli number. Kui too ema lapsega oli sisse jõudnud hakkas Sahar-Marie pissihäda kurtma. No kuna just oli keegi arsti jutule pääsenud, siis eeldasin, et jõuame ära käia. Tormasime tuhatnelja kolmandale korrusele – käisime vetsus ja jooksime uuesti neljandale korrusele arsti ukse taha tagasi.
Ootasime kümmekond minutit ja Marie hakkas kurtma kaka häda. Püüdsin teda küll veenda ootama, et kohe saame ju arstitädi juurde. Aga kui laps ikka juba häälekalt kakale nõudis ja samas koridoris istuvad pensionärid mulle juba kurje pilke heitsid, siis tuli uuesti jooks kolmandale korrusele, kus WC-d asusid, ette võtta. Ei tahtnud ju ka välja paista nagu mingi sadistist ema, kes last kakale ei lase kui tollel vaja minna on. Selle ajaga, mis meie Mariega korrus allpool poti-tiirul käisime, oli meie perearsti ukse taha ilmunud veel ootajaid.
Istusime seal nende hulgas ja mingi hetk vaatas õde üle ukse ja uuris, kes kõik sama perearsti juurde ootamas on. Andime endist ka märku, mille peale meilt küsiti, et kas me ikka registratuuris lisanumbri kirja panime – no muidugi panime. Ega me ajaviiteks seal ei istu. Kell oli saanud 9.20. Ootasime veel veidi ja varsti üks meesterahvas kutsuti nimepidi sisse. Siiski tuli õde lohutama, et ta pani nüüd meid ka kirja ning pole hullu, et tegemist on lisanumbriga ning see meesterahvas oli ju enne meid. No tegelikult ei olnud, aga eks me kaotasime oma järjekorra kui korrus allpool vetsus käisime. No tõesti – järgmine kord kui arsti juurde lähme panen lapsele mähkmed jalga!
Lõpuks saime löögile, ning õnneks kõrvapõletikku ei paista olevat. Muret ja valu tekitas kõrvas olnud vaigu tropp, mida nüüd kodus Vaxoliga lahustame. Igaks juhuks tegime vereproovi ka – seekord pakkus arst seda lausa ise ning täpsustas veel et eelmine kord ju viskas Mariel selle CRP ülikõrgeks. Viskas jah. Eelmine kord istusime ju lausa haiglas. Tookord ma lausa ise küsisin verproovi aga siis arst ei soostnud tegema. Sest mõttes oli tore, et ta nüüd meid palju tõsisemalt võttis!
Aga no registratuuri töötajatele tuleks küll üks väike noomitus teha. See on juba teine kord, kus ma väikse lapsega satun ligi tunniks ajaks ukse taha ootama nii, et arst sellest ei teagi. Eelmine kord Salam-Silveriga olid nad lisanumbri kogemata eelmisele päevale pannud. Seekord ma sain aru, et jätsid üldse registreerimata! No tõsiselt – et kui mul lapsel muidu ehk ei olegi viirushaigust, siis ma usun, et tunnike perearsti ukse taga, koos teiste tõbistega loob üpris soodsad tingimused haigestumisele. Tüüpi, et lähen perearsti juurde enam vähem terve lapsega aga tulen sootuks uute muredega!
Aga vaik kõrvas, ei ole takistuseks õues käimisel, nii sai veel õhtul peale vanema venna lasteaiast koju toomist nautida kevadilma.
loodusuurija ja marakratt