Minu sõbrants Lucia on Ghanas värske autoomanik. Ta elab küll teises linnas aga käis hiljuti mul oma uue sõiduriistaga Accras külas. Enne kaalusime vaagisime koos kõiki riske mis selline ligi 4 tunnine autosõit Ghana mõistes lubateta juhile kaasa võivad tuua. Noh ses mõttes, et kohalikke lube Lucia ei ole veel tegema hakanud ja Slovakkia load on kuskil Slovakkias…. kuskil… loodetavasti…..
Julgus tasus ära ja Lucia libises kõikidest kontrollpunktidest naeratades ja peesotki altkäemaksuks kulutamata läbi nii tulles, kui ka tagasi sõites ja ega meil siin “suures linnas” selle nädalakese ringi tiirutamise jooksul keegi juhilubade vastu huvi ei tundnud. Njah – valgetel naisjuhtidel on selles mõttes valgetest meesjuhtidest kergem põli.
Siia jõudnuna rääkis ta piinlikust vahejuhtumist roolikeerjana kui ta sõpradega hilisel ajal linnast eemal asuvast rannaresordist kodu poole sõitis ja tahtis kangesti head teha.
Nimelt siin on väga tavaline nähtus metsateedel kilomeetreid kõndivad tegelased. Mitmekümne kilomeetri kaugusel pole teinekord majakestki aga nemad muudkui kõnnivad.
Nii otsustaski lõbus seltskond, et nii kui nüüd kedagi kõndimas näevad korjvad aga auto peale ja vähendavad jalavaeva. Varsti oligi kõndija tee ääres. Auto peatati kinni ja vanemapoolne teekäija suruti tahaistmele. Teeline Inglise keelt rääkida ei mõistnud ja nii ei saadudki teada kuhu jalamees teel oli kuid üks kümnekorra kilomeetri pärast hakkas papi hirmunult käteka vehkima. Ehk istus ta autosse hoopis raha saamise lootuses ja hakkas nüüd kartma, et kamp võõramaalasi teda sootuks röövida püüab. Kui teekäija autost välja sai hakkas ta kibekiirelt tagasi suunas sibima ning alles hiljem mõitsisd mu sõbrad, et see vast karuteene oli ja jalavaeva vähendamise asemel nad vanakesele kümmenkond kilomeetrit lisa tekitasid. Koos otsustati et vägisi enam kedagi abistama ei hakata.
Abikaasa, kellele ikka meid sõbrannaga sõbralikult tögada meeldis oli see lugu ikka tunde hambus.
õhtupoolikult sättis minu meespool end jalutuskäigu kaugusel elavale sõbrale külla ning kuna ta enda auto paranduses oli pakkusime Luciaga lahkelt küüti. Peaaegu sihtpunkti jõudnuna nägi abikaasa teist sõpra samas suunas tõttakal sammul liikumas ja otsustas, et jalamees samasse sihtpunkti teel on. Nimelt oli siis veel Ramadan ning abikaasa ning tema moslemsõbrad kogunesid ühise sõbra poole, et 6.30 üheskoos Paast lõpetada. Peatame auto kinni ja midagi nad siis seal oma keeles seletasid. Aktiivne “La- la-la”! (La= ei Araabia k.) hüüdmine käis kui kurtidele kõrvadele ning teekäia lõpuks autosse istus.
Kohale jõudnuna ning auto ümber keeranuna näeme, et abikaasa küll sisenes väravast aga tema kaasmaalane, kelle olime varem peale korjanud liigub pooljoostes tagasi. Peatame auto uuesti kinni ja uurime mis juhtus ja et kui miskit maha ununes meie võime veel sõita küll ja küll.
“Oh ei”, hüüatab araablane “Ma teen ju siin lihtsalt trenni!”
🙂 lol!
Millist marki need autod teil seal on?
Suht nagu igalpool mujalgi. Abikaasa sõidab Daewoo Lanosega ja sõbrants Nissan Sentraga. Linnapildis on küll palju India ja Hiina automarke mida mujal pole näinud (mingid Chanad jne.)