Meie nädal Liibanonis – sama lugu, mis õhtulehes aga suure galeriiga.

Nädal Õhtulehe loost möödas ja jagan nüüd ka oma lugejatega

Minu abikaasa on Liibanonis sündinud ja kasvanud Palestiina sõjapõgenik. Abielus oleme olnud varsti 5 aastat, kuid nüüd Novembris oli minu esimene kord külastada Ämma ja kogu üle jäänud suguvõsa Liibanonis.

Veetsin Araabia sugulaste pool nädala. Abikaasa kahjuks meiega sinna kohtuma sõita ei saanud, kuna oli liialt värskelt sõitnud Eesti puhkuselt tagasi Ghanasse ning ei saanud nii kiirelt uut puhkust välja võtta.

Seega olime seal ämma ning abikaasa noorema venna ja õdede hoole all.  Liibanon on riik, kust leiab nii kristlasi kui ka eri sektidesse kuuluvaid moslemeid. Rangeid reegleid riietumise ning pea katmise osas ei ole ning tänavapildis võib näha absoluudselt kõike. Nii rätikuga kiharaid katvaid naisi kui ka nappides õlapaeltega pluusides ringi liikuvaid neidiseid. Viimaseid armastab ka üks minu abikaasa õdedest, kes on abielus ja moslem.

Liibanoni Viisa

Riiki sisenemine sujus üllatavalt lihtsalt. Ma ei tea kuskohast oli mul arvamus, et Liibanoni ei ole kerge reisida või, et nende viisat ei ole kerge saada. Siis kui välisministeeriumi lehel nägin, et viisa saab taodelda lausa lennujaamas tundus see liiga hea, et tõsi olla. Aga printisin välja ja täitsin taotlused. Tegime kõigist reisijatest passipildid ja reisikindlustus oli olemas ja küllakutse ja dollarid ka näpus ja noh nii me läksime.

Tegelikult ei olnud meil viisat üldse vaja. Euroopa Liidu kodanik võib lühiajaliselt Liibanonis viibida suisa viisa vabalt. Tuli täita ära hoopis maale siseneise lipik, mille sai enne passikontrolli ühe lauakese pealt. Sellest lauast kõndis meie reisiseltskond mööda kui postist ja nii saimegi alles peale passikontrolli järjekorra läbimist teada, et oleks tulnud täita mingi paber. Aga sellest polnud hullu. Rõõmsameelsed piiri-ametnikud lippasid tagasi ja korjasid meie unustatud sedelid ning täitsid need kiirelt meie eest. Küsisid vaid aadressi. Passi uurides küsisid ka, et kas minu abikaasa on Liibanoonlane. Ütlesin et abikaasa on Liibanonist jah ja tõstsin selle kinnituseks Salam-Silveri kõrgemale – üks pilk tema mustadesse silmadesse ja on selge, et puhas eestlane see laps ei ole. Tegelikult ei olnud viimast tõestusmaterjali üldse vaja – sest Euroopa passi omanik saab Liibanoni lihtsalt sisse jalutada. Noh pärast selle riiki sisenemise sedeli täitmist. Küll oli aga meeldiv, et passikontrolli ametnikud olid nii rõõmsad ja abivalmis. Tüüp täitis naerusui meie sedeleid, viskas nalja ja kiitis Venemaa naiste ilu. 🙂 Ei tea, miks ta sellest küll mulle rääkis – aga ma ei hakanud küsima ka, muudkui naeratasin ja noogutasin. Kell oli kolm öösel ja ma polnud pooltki nii ergas kui need passiametnikud ja tahtsin kiiresti paberimajanduse selja taha jätta ning asuda otsima meile vastu tulnud mehevenda Ahmadit. Igatahes kogu viisaprotseduurideks valmis pandud paberimajanduse ja dollarid võisime endale jätta.

Mehed kammivad palju paremini.

Mul on hea meel, et peatusin just pererahva juures mitte kuskil hotellis ja sain seega osa just nende argielust. Esimesel päeval kutsus meheõde mind endaga juuksuri salongi kaasa, kus lasin samuti soengut värskendada ning tegin samal ajal hoolega tähelepanekuid.

Näiteks panin tähele, et suitsetamise keelu  märk seinal on vaid dekoratsioon ning hoolimata faktist, et tegu oli naiste ilusalongiga (kus käis muu hulgas ka palju juukseid katvaid naisterahvaid), töötas seal vähemalt kolm meesjuuksurit.

Ka minu meheõde föönitas meesterahvas. Kui hiljem selle kohta uurisin, sain  vastuseks “Aga mehed kammivad palju paremini”.

Meheõde selgitas, et meesjuuksurid naiste-salongides on Liibanonis täiesti tavaline asi ja väga paljud naised usaldavadki soengu osas meesterahva maitset paremini kui naisjuuksuri oma.

Eestis selline asi mind, ei üllataks, aga moslem-naise suust kuulduna (kes peaks ju teoreetiliselt juukseid võõraste meeste eest peitma) küll.

Kõigepealt söödame lapsed ja siis sööme ise.

Ma ei tea, miks räägitakse, et Araabia naistel on raske elu. Seal olles jäi väga mitmel pool silma, et meespere rügab tihti kuskil teises riigis tööd teha samas kui naispool lihtsalt tõmbab vesipiipu ja veedab muidu mõnusalt aega. Kodused tööd teeb ära majaabiline.

Minu meheõed küll käivad tööl, ning nende puhul on majaabilise vajadus ehk reaalselt olemas kuid nägin, et ka kodustel prouadel on sisserännanud abilised täiesti olemas.

Ka meie saime seda luksust nautida, et sel ajal kui ise restoranis head ja paremat mekkisime mängisid lapsed mänguväljakul majaabilisega.

Iga korraliku päevasel ajal lahti oleva restorani juures on olemas mänguväljak.

Meid võõrustanud pererahval oligi kombeks, et kui kambaga kuskile sööma läksime siis kõigepealt telliti lastele ja maja abilisele mingid kiired praed ja siis saadeti nad jalust ära mänguväljakule, et ise rahulikult süüa ja vesipiipu tõmmata.

Sarnane “söödame kõigepealt lapsed ja siis sööme ise” süsteem kehtis ka kodus.

Pagaritooted pagari ärist, aedviljad aedvilja poest,  suitsud tubakapoest ja milleks eraldi poodi ei ole  – supermarketist.

Meile väga meeldis hommikuti Liibanoni leiba süüa. Rebid tükikese, määrid määrdejuustu peale, ning lisad veel Fetat või kurki või noh misiganes pähe tuleb ja keerad rulli. Ühel päeval sättiski ämm, poodi leivavarusid täiendama ning meil emaga õnnestus kaasa sõita. Tegelikult müüdi leiba ka üle tee asuvas väikepoes aga meie sõitsime selle järele lausa teise linna. Sellest, et tegu oli teise linnaga sai aimu ainult siltide järgi, sest asustus on Liibanonis nii tihe, et tegelikult ei saa aru küll kust üks linn lõppeb ja teine algab.

Teises linnas oli pagari äri. Nii suur ja uhke, et sealne küpsetiste valik ajas pea kirjuks. Pagariärides valmistatakse veel mõnusad Liibanoni maiustusi, mis on väga head kommi asemele või siis ka kohvi kõrvale mini koogikesena.

Tagasiteel peatusime veel aedvilja- ja puuvilja poes, suitsu poes ja kõige lõpuks alles supermarketis kus sai soetatud kõik see mille jaoks eraldi poodi ei ole. Kaupa sai varutud palju ning see käis nii, et proua muudkui kuhjas asju kokku, maksis ja jalutas järgmisse poodi (kui see oli piisavalt lähedal) ning poe teenindav personal tiris ostukotid autosse. Auto parkis seks puhuks poe ees lukustamata kujul. Koju jõudnuna lõi proua auto ukse kinni ja viskas võtmed turvamehele, kes parkis auto ja tõi ostud tuppa.

Tagasiteel pagari juurest hüppasime ämmaga ka rannast läbi

Tänava parkimine ja toit kui kultuuriprogrammi osa

Me käisime päris mitmel õhtul väljas. Kui alguses viidi meid peenesse Liibanoni restorani kus kultuuri programmi moodustasid toit, elav muusika ja kõhutants siis viimasel õhtul palusime endid viia mõnda vähem peenesse pubisse.

Aga kusiganes, me käisime siis parkimise probleemi ei tekkinud kusagil hoolimata faktist, et tee äär oli tihedalt autosid täis. Parkimine kui selline, ei ole lihtsalt autojuhi mure.  Põhimõtteliselt käib asi nii, et kui sa leiad koha kus tahad autost välja minna siis jätad auto kasvõi keset teed seisma (me nii tegimegi sel viimasel pubitiirul), hüppad autost välja, viskad võtmed parkimiskorraldajale ja lähed oma teed. Kui oled valmis lahkuma siis parkimiskorraldaja läheb otsib auto üles ja toimetab sulle.

Näiteks sel pubi tiirul meil ei olnudki kindlat kohta valitud kuhu minna tahtsime, vaid ühel hetkel otsustasime lihtsalt kõndida. Seega me jäime lõpuks paika hoopis kaugemal sellest kohast kus autost väljutud sai. Ning nagu hiljem selgus, meid sõidutanud mehevend Ahmad, ei olnud isegi tähelepanu pööranud, et millisele parkimiskorraldajale ta oma auto jättis.

Tookord andis ta siis lihtsalt ütles esimesele parkimistegelasele oma auto numbri ja see siis raadiosaatjate abiga otsis auto üles ja korraldas selle toomise meile sobitud kohta. Ahmad ei olnud tähelepanu pööranud isegi sellele, millisel tänavanurgal me autost väljusime.

Aga nüüd siis tagasi selle juurde, kus ma ütlesin, et ka toit oli ühes esimesena külastatud restoranidest kultuuriprogrammi osa.

Nimelt tookord kui restorani jõudsime, saime teada, et olime tulnud pisut vara ning programmini läheb veel üks tunnike aega. Sõime siis pähkleid ja muid laual asetseivaid näkse. Ometi menüüd tutvumiseks ei toonud meile mitte keegi.

Kui aga algas muusikaprogramm ilmus lauale valik eelroogasid – toores liha, Fatuleh, Hommos, Munataime kaste, ja palju muud põnevat. Teise käiguna serveeriti erinevad grillid ning kolmanda käiguna puuviljad ja koogid. Kolmanda käigu ajal sai läbi ka põhiprogramm.

Ehk siis nagu meilgi kombeks – kui kook tuleb lauale siis see on vihje, et pidu saab läbi. Tolles restoranis siis ei maksnud me eraldi söökide eest – menüü valik oli kõikidel laudadel ühine. Vaid hinnastamine käis nägude järgi + tellitud joogid ja loomulikult vesipiip.

Siinkohal on väga oluline ära märkida, et nautisime Liibanoni mitte Araabia kultuuri programmi. Kutsuda liibanoonlase kuuldes Liibanoni kultuuri ja Araabia kultuuri üheks ja samaks on umbes sama kui meile öelda, et Eesti, Poola, Saksa või Prantsusmaa – üks Euroopa kultuur kõik!

Suhtumine pagulastesse

Massidena tulevad Süüria pagulased teevad meele mõruks ka Liibanoonlastel. Nad tunnevad, et Süüria kultuur on Liibanoni omaga võrreldes palju tagurlikum ja kuna neid on hiljuti tulnud Liibanoni ca 1.5 miljonit, siis on tänavapilt juba väga Süüria-kirju.

Enamus juukseid katvaid inimesi tänavapildis on just Süürlased ning nende suur hulk teeb moodsatele Liibanoonlastele meelehärmi. Ka on murekohaks veel see, et Süüria pagulased on nõus töötama ükskõik millise raha eest ja solgivad seeläbi kohalikku tööturgu ning vähendavad kohalike tööle saamise võimalusi. Erilist kuritegevuse lainet Süüria pagulaste  poolt ei tunnetata ning pagulasi ei vihata nii nagu meil siin. Kuigi kerjustena hakkavad tänavapildis jällegi silma kõige rohkem Süüria pagulased. Lisaks Süürlastele on Liibanonis ka palju Palestiina ning Armeenia sisserännanuid.

Liibanoni tänavapilt

See, pilt mis illustreeris Õhtulehe artiklit ei olnud minu pilt. Ma olin tänaval rohkem ametis, mitte auto alla jäämise ja laste kantseldamisega kui pildistamisega, seega minu tehtud TÄNAVA pilte mul ei olnud Õhtulehele pakkuda. Aga noh, Googlest saab kindlasti minu kirjeldatule rohkem vastavaid pilte kui see, mis seal Õhtulehes oli. Paljad mehed ja musta kotti riietatud naine. Ma nägin küll seal paljaste õlgade ja miniseelikute vahel ka rätiga juukseid katvaid naisi. Aga mitte õhtegi sellist must akotti riietatud naist. Selliseid nägin küll gruppidena lennujaamas aga mitte kordagi linnatänavatel. Ning isegi need naised kelle, juukseid  kattis rätik, kandsid seal räti all moodsaid riideid nii et see rätik jättis pigem aksesuaari kui Islami peakatte mulje.

Need pole ka minu pildid aga pigem nägi tänavapilt seal selline välja.

Vanaisa elab 9ndal korrusel – lähme temale külla siis kui elekter tuleb.

Sarnaselt Ghanaga toimub ka Liibanonis pealinnast väljaspool elektri jagamine. Meie elasime Beiruti külje all mägilinnakeses Bechamounis kus elektri jagamine täiesti teemaks oli. Majad on kõik küll generaatoriga varustatud, niiet pimedas ja vaikses kunagi istuma ei pidanud. Küll aga mõjutas elektrikatkestus lifti liikumist. Meid võõrustanud pere elas 5ndal korrusel ning sinan liikumine polnud ka elektrikatkestuse korral eriline probleem, aga minu abikaasa vanaisa elas üle tee 9ndal korrusel ja külaskäiku tema juurde pidi juba planeerima.

Alati aga ei lähe ka kõige parem plaan paika. Olgugi, et pereema arvutas, millal linnaosas peaks elekter olema ja tegi külastusplaani selle järgi, ei tulnud soovitud ajaks voolu. Siiski plaani me ei muutnud. Ronisime ämma, 3 lapse (minu kaks last ja Ibrahimi õelaps) ning majaabilsega treppidest alla ja suundusime üle tee, kus siis proua tellimise peale siiski lift tööle pandi. Selgus, et lifit liigutamine Generaatorivooluga on kallis aga mitte ilmvõimatu.  Mahutasime endid kõik kitsasse lifti ära ning tõusime väliselt räämas maja väga aristrokraatliku siseviimistlusega katusekorterisse kus ootasid meid abikaasa emapoolsed vanaema ja vanaisa.

Tagasi läheme suvel!

Üldmulje Liibanoni sugulastest jäi väga hea. Oma raha meil seal kasutada peaaegu, et ei õnnestunudki. Ka jutud konservatiivsest Araabiariigist ei pidanud paika. Meie sugulased on küll moslemid aga ütleks, et vägagi vaba olemise ning käitumisega. Liibanonis veedetud nädala jooksul külastasime Harissa linnas ka kristlikku Neitsi Maarja pühamut, sest Ibrahimi õelaps on oma nime saanud hoopis neitsi Maarja järgi Maryam, mis on siis Araabiakeelne vaste nimele Mary /Maria nagu meie Maarja on selle Eestikeelne tuletus.

Olgugi, et meie maandumise päeval oli sooja 28 kraadi, vangutasid sugulased meie ujumise jutu peale pead, sest rannad olevad talveks suletud.

Selle tõestuseks käisime peale pagariäri külastust ka kohalikus rannakuurortis, mis tõesti oli inimtühi, ning mille basseinist oli vesigi välja lastud.

Ka Liibanoni jäätis jäi meil proovitama sest talvel jäätist ju ei müüda.

Seega kindlasti külastame Liibanoni veel – aga järgmine kord suvel!

Google Abumi link: https://goo.gl/photos/mijs4GcCZnuNkhPd9