Kaamel, Ferrari, Delfiinid ja rummikookOlime end esimese puhkusepäeva pärastlõunal just end basseini äärde mõnusalt rullinud, kui meid juba märgati – uued näod! Kohalikud teenusepakkujad tulid pakkumistega nagu laat Pärnus: massaažid, ATV-d, ratsutamine, sukeldumine, mis iganes. Mari oli juba hommikul jalutuskäigul ratsutamist reklaamivaid plakateid silmanud ja tundis huvi. Ratsutamine tundus täiesti arvestatav variant – ja kahe lapse peale ka täiesti normaalne hind. Umbes nagu viis laadaringi Pärnu turul.Loomulikult tahtsin kaasa minna. Ei jäta ju lapsi suvalistele vendadele ja ei tea kuhu. Selgus, et ratsutamine toimub linnast väljas kõrbes. Kohale jõudes sai selgeks, et lapsi sõitmas ma ei näe – viidi nad kõrbesse ratsamatkale ja mul polnud mingit šanssi järele joosta. Aga mis meie siis seal platsil teeme?No mis – ikka emal jäi silm kaamlile! 25 raha ja oligi ema kõrbelaeva seljas. Talutajaks väike poiss, kes ei saanud aru sellistest nüanssidest nagu “aitab küll” või “tahaks nüüd maha”. Lõpuks suutsin ühele täiskasvanule selgeks teha, et aitab küll ja palun ema maha aidata.Kui ema oli tagasi kindlal maal, hakati kohe uurima, miks mina ei sõitnud. Vastasin ausalt, et kardan kõrgust. Noh, see mõjus… umbes minutiks. Varsti oli kohalik tagasi, lai naeratus näol ja teatas, et tal on mulle üllatus – täiesti tasuta! Hakkasin aimama halba.Ja sealt ta tuli – Ferrari! Punase tekiga eesel, kelle selga ronimisest mul polnud pääsu. Sai siis Ferrariga mõned kiiremad tiirud tehtud kõrbe serval. Ise loksusin seljas, suu naerul, aga hing samas valmis igaks sekundiks, mil eesel äkitselt pidurit vajutaks.Kui lapsed lõpuks ratsamatkalt tagasi jõudsid, olin kindel, et 2 tundi on piisavalt pikk aeg ja neil on ratsutamisest kopp ees. Aga ei. Mari ronis hobuse seljast alla ja teatas: “Ma tahan oma sünna rahade eest uuesti samale matkale minna!”—Järgmisel päeval oli kavas eriti vinge päev – Delfiini Maailm! Paketis sees: delfiinide show, beduiini leiva küpsetamine, kaamli sõit, beduiinide lõuna ja päeva naelana ujumine delfiinidega.Kui lapsed peale leivategu kaamlisõidule suundusid võtsin mina kohe fotograafi rolli. Lapsed sõidutatud hakati ema kaamlile kutsuma. Tema vabandas välja selgitusega, et eile juba sõitis. Minu kord. Vaatasin ringi, et ühtegi eeslit ei paista ha selgitasin et kardan kõrgust. Ei mõjunud. Ilma igasuguse valiku võinaluseta mind sinna kaamli otsa topiti. Mari tuli enda arust julgestuseks kaasa aga sisuliselt tähendas see, et ma küündinud ka selle pulgani, millest kinni hoida. Tore-jube oli. Kõige õudsem just maha tulek, sest kaamel kõverdab kõige pealt esimesed jalad. Ehk siis see esiosa kaob järsku alla ja siis vaata, et uppi ei lenda. :) Seal vähemalt taibati öelda, et kalluta taha, mis eelmine päev toimunud ema sõidutamise ajal ära jäi. Pärast kõike seda serveeriti lõuna ja siis – delfiinidega ujumine! Puhkuse absoluutne tipphetk! Lapsed särasid ja ka minu seest kadus hetkeks kogu kaamlikramp.Õhtu lõpetuseks parseldati meile hotellis maha veel Cleopatra Spa programm. No mis seal ikka. 2 tundi luksust – tund massaaži, siis aurusaun, mullivann ja kookoshelvestega kehakoorimine. Kuna olin enne Spad ära rüübanud ühe Sunrise kokteili, siis lõpuks selle kookose ja šokolaadi katte all lebades tundsin ennast nagu elus rummikook.—Puhkus missugune – parajalt janti, palju naeru ja paar lihasevalu. Aga mälestused, mida annab Eestisse tagasi viia? Neid jagub küll ja veel. Ja noh… võib-olla isegi natuke igatsust selle uhke Ferrari järele.