Kui kodus kasvab 2 aastane “printsess!”

Nädalavahetusel käisime lastega Maximas, et sealt soodsalt Sahar-Mariele soetada sügisjope. Lasteosakonnas oli muidugi ka muud toredat ning Suhkrumarile jäi silma roosa satsiline Elsa ja Annaga kleit, mida tal kohe vaja oli.

Seletan siis Marikesele, et seda kleiti me küll ei osta. Mari sikutab kleidist ja röögib üle poe “mul on seda VAJA, ma olen PRINTSESS! PLEASE Emme!”

Mul on VAJA! Ma olen printsess!

Jaa käitumine oli muidugi eriti pritnsessilik 🙂 See juures oli meie printsessil veel nina kärnas (sest paar päeva tagasi oli vaja ju emme eest ära joosta, mis lõppes ninali asfaldile kukkumisega) ning suu ümbrus kergelt shokolaadine.

Ma ei saa aru, kuskohast Maril see printsessi-vaimustus tekkinud on sest teadlikult mina küll talle roosasid ja pitsi-satsilisi asju pole kokku ostnud. Millest oli natukene kahju ka muidugi, sest kodus polnud Marile ühtegi piisavalt printsessilikku kleiti lohutuseks asemele pakkuda. Jah see konkreetne kleit jäi meist poodi. Sest minu meelest oli see üks täiesti mõttetu riidetükk – üleni sünteetiline ja mingist marlist varrukatega. Muidu oleks võinund ju lapsele rõõmu teha aga no seda kleiti  ma küll ei kujutanud ette, et ta kuskil mujal peale karnevali kannaks.

Mari on meil kusjuures hetkel lausa nii suur printsess, et kui tema käest nime küsida siis on 50-50 võimalus, et vastab “Sahal Mali” ja täpselt sama suur tõenäosus on, et ta ütleb enda nimels hoopis Printsess (Mari keeles Pintsess)

Seelikuid Maril eriti ei ole. Ema küll tol hetkel poes näitas ühte satsilist aga tol hetkel ma laitsin selle mõtte maha, sest arvasin et see vajub tal lihtsalt alla. Hiljem hakkasin natukene kahetsema, et no oleks võinud siis selle seelikugi võtta.

Eile ma läksin siis endale töökingi ostma, sest esmap on puhkus läbi ja taas vaja tööle asuda. Nüüd küll õnneks kodule palju lähemal Port Arturi kaubakeskuses. Ma ei tea mis häda oli mul neid kingi otsida lasteriiete osakonnast aga silma jäi mulle üks puna-roosa satsiline seelik, nende samade Elsa ja Annaga, kes selle Mari poolt Maximas ihaldatud kleidi peal ilutsesid. Puuvillane – ehk siis minu mõistes mõistlikust materjalist. Ok natukene roosat marli-satsi ka kaunistuseks aga muidu ikka normaalne puuvillane seelik. Pikalt mõtlemist ei olnudki niiet kingade asemel tuli minuga koju hoopis üks printsessile sobilik seelik. Või noh nii ma arvasin, et see seelik võiks minu “printsessile” meelt mööda olla. Oi küll ma olin põnevil kui Sahar Mariele lasteaeda järgi läksin ja rääkisin talle, et tal nüüd kodus printsessi seelik ootamas on. Lootsin näha lapse silmis siirast rõõmu aga sain tünga. Marie vaatas seelikut ja teatas, et see pole mitte kleit vaid hoopis aluspüks. Seega keeldus ta seda esimese hooga sukkpükste peale tõmbamas. Normaalne – 13 euri ja tema arvab, et sai endale hoopis aluspüksid!!!

Aluspüksid 🙁

Järgmine kord kui Marile riideid ostma lähen, tuleb ikka tüdruk kaasa valima võtma, muidu astun jälle ämbrisse.

 

Kaisulelude tähtsus

Oma lastest rääkides loeme abikaasaga tihti naljatlemisi pereliikmete hulka  ka Kala Nemo ja Jänes Mõmmu.

Need on siis meie laste kaisu-lelud, kes saadavad lapsi nii lasteaias kui ka mööda maailma ringi reisides.  Jah loomulikult on Nemo ja Mõmmu reisinud nii Aafrikas kui Liibanonis – täpselt nagu lapsedki.

Nemo, mõmmu, mänguasi, kaisuloom, lelud, lemmiklelu, tähtis mänguasi,
Nemo ja Mõmmu Istanbulis hotellis

Nemo käib Salam -Silveriga Pärnu Tammsaare lasteaia Leevikese rühmas ja Mõmmu käib Sahar-Mariega koos sama lasteaia Värvukeste rühmas.

Ainult, et Mõmmut värvukeste rühma väga ei taheta. Nad ajavat Sahar-Mariega magama mineku ajal juttu. Ei mind ei pane imestama, et Sahar-Marie oma lemmikuga enne magama jäämist juttu ajab. Ta teeb seda kodus ka. Ta laulab talle ka Mõmmi unelaulu ning annab Mõmmule maitsta ka oma maiustusi. Ta võtaks Mõmmu ka heameelega endaga vanni kaasa, sest Mõmmu pesumasinasse panek on iga pühapäevane tragöödia.

Nemo Salam-Silveri rühma koosseisus probleeme ei valmistata. Seal saadakse aru, et tegemist on lapse sõbra ja turvatunde tekitajaga. Pigem just julgustatakse seal Nemot ikka kaasa võtma.

Sahar-Marie rühmas on aga mitu korda juttu tehtud, et ehk võiks Mõmmu ikkagi koju jätta ja nad saavat lapse ilma Mõmmuta mõne muu rühma kaisulooma abil magama küll.

Ok, ma usun, et saavad. Aga kuna Sahar-Marie keeldub toast ilma oma kalli Mõmmuta lahkumast ja karjuva lapsega ma mööda tänavat jalutada ei taha, siis on Mõmmu ikkagi lasteaias edasi käinud.

Mõmmu käib Mariega kaasas ka kaubanduskeskustes ja mänguväljakul jne jne jne.

 

Salam-Silver on juba suurem ja saab aru, et päris igale poole Nemot kaasa ei ole vaja võtta. Temale on oluline, et Nemo oleks olemas uneajaks. Ma usun, et paari aasta pärast saab ka Marie sellest aru ja on oma lemmikus natukene vähem kinni.

Aga millegi pärast on tema rühma kasvatajatel kole kiire lapse kaisuloomast võõrutamisega. Kohe nii kiire, et Mõmmu võetakse lapse käest ära ja peidetakse kuskile kasvataja sahtlisse.

Seda, et Mõmmu oli peidus ja laps magas teise kaisuloomaga olen kasvatajalt kuulnud ka mõnel varasemal õhtul kui lapsele järgi läksin. Aga siis oleme lemmiku alati kätte saanud.

Eile oli teisiti.Esiteks väideti mu emale kes lastele minu eest järgi läks, et Mariel ei olnudki Mõmmut kaasas vaid oli hoopis üks roosa auto, (mille kadumisest oleks mul jumala üks kõik). Kui ema mulle töö juurde helistas ja infot uuris sai ta teada, et KOHE KINDLASTI läks Marie ka seekord oma lemmikuga koos rühma. Ta läks siis peale Salam-Silveri riietamist tagasi Marie rühma mänguasja otsima. Siis oli kasvataja juba koduteele asunud aga Mõmmut otsiti koristaja abiga – otsiti igalt poolt aga ei leitud.

Ma olin küll üsna veendunud, et lapse mänguasi kuskil õpetaja käes peidus on aga enam ei olnud läheduses õpetajat kellelt küsida.

Tormasin tööaajast kiiresti läbi kaks Kaubamajaka mänguasja poodi (sest nendesse ei oleks peale 20t enam sisse saanud), et leida  Roosat Jänest. (Jah Mõmmu originaalvärv on tegelikult roosa). Sobilikku mõõdus ja sobiliku kujuga roosat jänest ei olnud müügil kummaski mänguasja poes. Jukus oli küll Roosa Jänes olemas aga väga teistsuguses asendis, et sellega poleks Mariet ära petnud.

Salam-Silver ka ei lepi näiteks alternatiivse – uue, suure ja säravpuhta Nemoga. Vana, luitunud-hall Nemo on tema sõber.

Mariele sain lõpuks beesika, roosas kleidis, pikkade lontkõrvadea kutsu. No minuarust on see rohkem kutsu kui jänes.

Marie võttis uue mänguasja väga kiiresti omaks. Kallistas teda ja kiitis Ilus Ilus. Ta oli nõus temaga isegi magama minema.

Kõik oligi ilus kuni kuskil kella 4ni hommikul kui tuli ikkai igatsus Mõmmu järele. Öösel pimedas ta ilmselt näinud, et uus sõber on endiselt täitsa armas ja nõudis pisarsilmi oma Mõmmut. Osutas muudkui käega teise toa poole, et  mine too. Palus nii ilusasti kui oskas. Aga mul ei olnud Mõmmut ju kuskilt võtta. Uue kutsu lõhn oli igaljuhul täitsa vale.

Seletasin siis lapsele, et Mõmmu jäi lasteaeda ja hommikul lähme ja toome ära. Tmea tahtis kohe kell 4.30 riidesse panna ja lasteaeda Mõmmu juurde minna 🙁

Ma sain eile tegelikult väga pahaseks kasvatajate käitumise peale ja olin juba kirjutamas direktorile pikka kaebekirja ja palumas rühma vahetust. (Seal tegelikult teisigi probleeme, milelst pole varem tahtnud kära teha, aga mis eile mulle kuidagi väga suured tundusid).Ma kirjutasin kirja mustandi, aga ära ei saatnud. Otsustasin oodata hommikuni ja kõigepealt vaadata, mis näoga kasvatajad mulle otsa vaatavad ja kas Mõmmut üldse leitakse.

Jah ma kaalusin ka võimalust, et äkki on mõni laps Marie sõbra kaasa võtnud ja siis ei ole mul ju kasvatajaid milleski süüdistada. Sest tegelikult on mänguasja lasteaeda kaasa võtmine siiski lapsevanema oma vastutus.

Täna last rühma viies õpetaja lubas mõmmut otsida ja see oli minu jaoks piisavalt maha rahustav Vastus, et jätsin siis kirja saatmata.

Mõmmu tuligi pärastlõunal välja. Õpetaja lauasahtlist!

Väga tore, et üles leiti. Aga siiski tahaks küsida – Mismõttes sa peidad minu lapse ülitähtsa kaisulooma oma lauasahtlisse ?! Miks? Või, ok peidadki – miks sa ei ütle teise vahetuse õpetajale enne koju minemist, et lapse mänguasi on sinu lauasahtlis?  Sa lihtsalt lähed koju ja jätad lapse lelu oma sahtlisse?

Teise vahetuse õpetaja teab, et lapsel oli hoopis teine mänguasi kaasas ja ei otsi sahtlist Mõmmut ja läheb ka koju. Koristajaga loomulikult me ju õpetaja sahtlite kallale ei lähe.

Nii saavadki ema ja laps unetu öö. Väga tore, eks?

Selle unetu öö tõttu ma ei saanud hommikul ka aru, et laps haige on. Paningi ta hommikuse jorisemise magamatuse alla (soe ta hommikul ei tundunud) ja hoiatasin rühmas ka õpetajat, et laps magamatta ja natuke pahur.

Nüüd istub ta mul emaga aga kodus – palavik üle 38! 🙁  Õnneks saadi Mõmmu kätte ja leiab temast lohutust. Homme aga arsti juurde hoolduslehte registreerima.

Mul ei ole kahju sellest 15nest eurost, mis sai kulutatud asendus mänguasja peale eile õhtul. Kuid siiski – see kulu oleks võinud olemata jääda, kui te kurat ei peidaks minu lapse mänguasju lasteaias ära!!!!!!!

 

Mis te arvate? Kas 2 aastast peaks tõesti juba kaisuloomast võõrutama?

Külmapüha…..

Kui eile tööl ilmainfot jälgisin, siis hakkasin kahtlema, kas tahan ikka see nädal veel lapsi lasteaeda viia. Nimelt olid ju tulemas töistest kohustustest vabad päevad. Nii varusingi enne koju tulekut pelmeene, kartuleid, purgitoitu ja kuivained  – et noh oleks ikka võimalik kodus korralikult  külmapühi pidada ilma nina õue pistmata.

Natuke jätsin mõtte veel lahtiseks aga kui täna varahommikul telefonis külmakraade piilusin siis oli otsus kindel. Ma säästan oma lapsi sellest…..

Hea plaan eksole…

Aga umbes sel ajal kui Sahar- Marie oleks pidanud hakkama lõunaunne minema, kukkus ta hoopis hoolega pead kammima ja seletas, et tema tahab õue minna. Nõudis veel, et ma talle enne patsi pähe teeks – õues peab ju ometigi ilus olema…..

Lasin tal siis toimetada. Pats peas, hakkas ta tunkesid jalga tõmbama. Need selga pusinud, oli järg kombeka käes. Oeh, mis siis ikka. Kui õue, siis õue! Toppisin kiiruga enda ja Salam- Silveri ka riidesse ja uksest väljas, me olimegi.

Mitte, et mul oleks kombeks lasta tütrel endale niimoodi pähe istuda, aga noh tegelikult ei paistnud aknast ei mingit hullu lumetormi ja päike siras päris kutsuvalt. Mulle tegelikult meeldib selline pigem külm ja päikseline ilm. Märjale ja lörtsisele, teeb tänane ilm igal juhul silmad ette…. Leidsin, et natukene külma-karastust võiks lastele hoopis pigem head teha. Suunasin siis lapsed maja taha hoovi mõeldes, et ega nad kaua seal ikka selliste kraadidega ei püsi. Ei püsinudki – hoopis kaugemale oli vaja avastama minna!

No hea küll. Käru kaasa ja asusime teele. Sahar-Marie tahtis kõndida. Ohutuse mõttes käskisin tal kärust kinni hoida ja lükkasin ise seisulaual seisvat Salam-Silverit, kes ei olnud omal jalal kõndimisest nii huvitatud kui väike õde.  Marie rühkis rõõmsalt kesklinna poole edasi ja hakkas istumise vastu huvi üles näitama alles bussijaama kandis. Aga siis oli juba hilja tagasi pöörata ja ma otsustasin Port Arturist läbi hüpata ja teha ära ka need ostud, mis eile kiiruga shopates unustasin. Kassile süüa… ja toiduõli…..

Tagasiteel jõudis Mariele kohale, et tegelt oli ju lõunaune aeg… Ei ärge kutsude lastekaitset –  ma ei jätnud teda tänase ilmaga õue magama, vaid tõin ikka tuppa 🙂

Toas soojendasime ahju  najal käsi ja jalgu. Loodetavasti, ei teinud ma lastele täna lasteaiast koju jätmisega karuteenet ja ei külmetanud neid krõbeda ilmaga jalutama viies hoopis haigeks. Üks memm valgusfooride ääres pisut muretses, et kas Silveril kapuuts rohkem kinni ei käi ja põsed nii punased.

Aga kui keegi veel huvi tunneb kuidas Aafrikas kasvanud lapsed Eesti talve vastu võtsid, siis vastus oleks, et Liigagi Hästi 🙂

 

ahju najal jalad soojaks, salam silver, lapsed, toas, külm, külmapüha
Marie kõnnib ise

Kleit / kostüüm üheks õhtuks

Nii lähenevad täie hooga Jõulud ja sellega seoses lasteaia Jõulupeod.

Ghanas oli lihtne – seal oli lastel koolivorm ja kui oligi mingi pidulik üritus siis lapsele eraldi kostüümi ei olnud vaja, vaid kõik olid ikka selle sama koolivormiga.

Samas mäletan Salam-Silveri lasteaia jõulupidu Eesti päevilt. Mina saatsin ta see päev lasteaeda ühevärviliste viisakate pikkade pükste ja veidi viisakama särgiga kui T-särk.

Läksin pärastlõunal Jõulupeole kus vaatas mulle vastu grupp pintsakutesse ja viigipükstesse riietatud sõimerühma poisse ja siidi-sametisse riietatud tüdrukud.

Ma ei olnud tulnud selle pealegi, et oma lapsele osta lasteaia jõulupeoks ülikond. Ta oli siis 1.5 aastane. Seega seda ülikonda olekski kantud vaid üks kord – järgmiseks aastaks kasvab ju 1.5 aastane peoriidest välja.

Praegu mõtlen, et mis ma siis oma 2 aastase tütre ja 3.5 aastase pojaga nüüd teen?. Panen plika siidi ja sametisse? Ja mis pärast pidu sellest kleidist saab? Kui ta kuskil esineks või laulmas käiks siis võiks arvata, et seda kleiti saab veel kanda. Praegu aga ongi lasteaia jõulukas tema selle aasta suurim ja pidulikem sündmus ja järgmine aasta on juba uut siidist-sametist ja pitsivahust kleiti vaja.

Ma leian, et ta oleks lihtsa, lapseliku kleidiga jõuluvana süles sama nunnu. Aga Salam-Silveri esimese lasteaia peolt nähtu põhjal kahtlustan, et teised vanemad panevad oma tütred ikka sameti ja pitsivahu sisse. Ja poisid pintsakusse. Seega kolme aastane Salam-Silver lasteaia peoks pintsakusse ja viigipükstesse? Ei kujuta nagu hästi ette.

Teiselt poolt võib jälle argumenteerida, et ma oma pulmakleiti kandsin ka vaid üks kord ja see oli tunduvalt kallim kui 1 meetri pikkuste laste peoriided. Kuigi ma ei lähe iga aasta mehele (ja ei vaja selleks uut kleiti) samas kui lasteaia ja koolipidusid tuleb veel mingi 16-18 aastat…..

Noh, ok mingi aeg nad lõpetavad riietest välja kasvamise….

Hommikul juba piilusin riide kappi ja seal on tegelikult rippumas kaks pidulikku kleiti, mis ühe suurema tüdruku poolt on Mariele pärandatud aga neil suurus sees 110. Meil on hetkel veel teemaks 86-92

Poes jäävad lihtsamad pitsi-satsi printsessi peokleidid 30-40Euro vahele. Internetis saaks soodsamalt aga samas kas võin kvaliteedis kindel olla. OEH….

Mitte, et mul raha poleks, või et kahju oleks oma lapsele kulutada – lihtsalt kuidagi mõttetu tundub osta kallis kleit kappi seisma, et laps saaks ühe korra peol käija.

Huvitav kas Pärnus või kuskil renditakse kleite /kostüüme lasteaiaealistele? Samas, ei tea jälle kas ma riskiks rentida oma pudilõugadele peo kostüümi – teab kui kalliks SEE veel maksma minna võib…. 🙂 lol

 

oed

Harjutatud, vaktsineeritud. Tehtud!

Esmap kui Sahar Marie esimest korda uue lasteaia sõimerühma läks siis mainisin seal kasvatajatele ka,  et tore kui saaks selle harjutamise perioodi teha võimalikult lühikese kuna mul sai just puhkus läbi ja abikaasa põrutab ka varsti Eestist paariks kuuks minema.

Selle peale ikka kehitati õlgu, et ikka ei tea ja ei saa lubada ja kõik sõltub ikka lapsest.

No just sellele ma olingi lootnud, et kõik lapsest sõltub. Mu oma on ju lasteaias käinud ja mustlaseluga harjunud.

Esmap jäi siis issi temaga lasteaeda ja ise lippasin tööle.

Teisip samamoodi – viisin pere (mees ja kaks last) lasteaeda ja ise lippasin tööle.

Eile oli mul vaba päev ja ütlesin, et täna jätan lapse seal magama ka. Jälle kehitati õlgu, et alles kolmas päev – ei usu, et ta ikka juba magama jääb. Jätsin Marie sinna ja lippasin koju Silverile süüa tegema, et temaga siis perearstikeskusesse vaktsineerima minna. Nimelt on Ghana perioodil mõlemal lapsel osad Eesti programmi vaktsiinid saamata jäänud. Mingid Tifteeria ja Teetanus. 

Silver sai omad sutsud kätte ilma nututa – ütles vaid mõlemal korral “auts – auts” ning pärast andis arstitädi talle kommi. Tegelt tundus lapsele kahe haiget tegemise eest üks komm kuidagi ebaaus diil aga viisaka poisina ta ikka pigistas moka otsast Aitähh ütelda.

Peale seda viisin Silveri tema rühma ja läksin tagasi Sahar Mariega harjutama – selleks ajaks olid nad rühmaga õue jõudnud.

Pärast õueskäiku aitasin oma lapse magamise riidesse toppida ja jäin ise garderoobi ootama juhuks kui ta tõesti magama ei jää.

Kell 12.30 tuldi mulle ütlema, et võin ära minna kuna laps tõesti nii rahulikult jänes Mõmmuga voodis ja ootab und.

Haaaaa! Vaba aeg! 

Sebisin siin vabadel tundidel Mariele õuepüksid ning toiduained õhtusöögiks ja tagasi lasteaeda sest kell 3 oli Marie kord oma puuduvad vaktsiinid kätte saada.

Ma kahe lapsega korraga ei kippunud vaktsineerimise kabinetti sest ei teadnud kui valusad süstid on ja kaua nad lohutust vajavad.

Aga ei olnud ka temaga miskit hullu kuigi tädi hoiatas, et üks tema vaktsiinidest on kibe.

Marie sai samuti kommi ja kabinetist välja tuleku ajaks oli nutt otsas.

Korraks läks tuju uuesti haledaks kui Marie vanaema nägi sest Mammale oli ju ikka vaja ära kaevata, mis koledust temaga tehti.

Vaktsineerimispass jäi veel vaktsineerimiskabinetti kuna meie Ghana süstid on nii segased, et pass kirjutatakse arusaadavas keeles ümber ja väljastatakse uuesti.

Lasteaias küsisin, et kas nüüd võib Marie pikka päeva jääda ja sain positiivse vastuse. Niiet täna  viis issi mõlemad lapsed terveks päevaks lasteaeda ning mina jõudsin just Tallinna, et tööalaselt veel targemaks saada 🙂

Eile oleks tore olnud sammulugejat omada – täitsa huvitav oleks olnud teada mitu kilomeetrit ma nii maha kõndisin. – 4 korda lasteaeda, 2 korda polikliinikusse, 2 korda kesklinna (poodidesse ja hiljem korra panka ajutist kaarti tegema) 😞

Linnupojad

Kaks viimast nädalat olen jooksnud kahe lasteaia vahet. Silver sai ju koha Tammsaare lasteaeda aga Marie pidi veel järjekorras ootama ja oli seni Põnnila põnn. Hetk tagasi sain aga väga vahva kõne  – nimelt leiti ka Sahar Mariele Tammsaares koht ning esmaspäevast algab seal siis see harjutamise periood.

Tegelikult on Marie ju lasteaias käinud ja enne Põnnila lastehoidu minekutki erinevate kasvatajate hoida olnud ja seega pikka harjutamist ei vajaks. Ja minul sai just puhkus läbi…  Aga no mis teha – lasteaias on lihtsalt sellised reeglid, et kohe ei võeta last pikaks päevaks ning eriti just sõimerühmadel on harjutamise osas karmim kord.

Seega peab issi seal temaga kuidagi hakkama saama  – loodetavasti nad saavad kasvatajatega üksteisest aru. Üks asi on see hiljem viimine ja varem koju toomine aga sõimerühmas ei lasta kohe üksi jääda lapsel ja vanem peab seal temaga koos ikka harjutama ja mängima.

Oleks kuidagi ette teadnud seda, millal koht vabaneb oleksin oma puhkuse teisiti planeerinud aga nüüd läks nii, et Silveriga sai korralikult harjutamas käidud ja Marie uude lasteaeda minek jäi täpselt sellisesse perioodi kus puhkus läbi ja noh vahetult peale puhkust on kuidagi nõme ka vabu päevi lunima hakata.

Aga noh oleks võinud ka hullemini minna – Ibrahim sõidab järgmise kuu alguses tööasjus kaheks kuuks Lõuna-Aafrikasse ja Ghanasse ja vot siis poleks küll olnud kedagi võtta seal Mariega koos lasteaias istuma. Vanaema oleks saand ehk peale tööpäevalõppu küll ta varem ära tuua aga see lapsega koos rühmas istumine ja mängimine oleks lihtsalt ära jäänud.

Huvitav kuidas käib lasteaia harjutamise periood neil juhtudel kui lapsel on kaks töötavat vanemat, kellest kumbki ei saa sel perioodil koju jääda? Oodataksegi lapse lasteaeda viimisega seni kui saab puhkust võtta või? Aga kus laps nii kaua siis on? Mhmmmm…

Silveriga oli ka nii, et kui esimestel päevadel tõin ta sealt enne magamist ära siis kolmandal päeval nägi  harjutamise kord ette, et tuleb järgi minna peale lõunaund. Ehk siis pmst enne seda kui lapsed õue mängima lähevad. Siis oli natuke kahju küll talle nii vara järgi minna ja Silver ise kippus ka uue lasteaia mänguväljakut avastama. Ta enne oli ju Põnnilas ja seal pole hoovi ning lapsed istusid suvi läbi toas!!!!

Seega no ma ei jõua ära oodata Marie rõõmu kui ta saab õuealaga lasteaias käima hakata!!!

Tammsaare lasteaiarühmad kannavad metsloomade/lindude nimesid ning kuidagi vahvalt on juhtunud, et nii Silver kui Marie on mõlemad linulapsed. Üks siis Leevikese ja teine Värvukese rühmas 🙂

 

Vingumine viis sihile…

Juunis olid Suhkrumari shansid saada Tammsaare lasteaia sõimerühma (või üldse ühte TOP3 valitud lasteaia sõime) üsna nutused, samas kui Silverile pakkusid kohta kolmest valitud lasteaiast lausa kaks.

Asenduslasteaiana pakkus mõlemale lapsele kohta ka Tralli lasteaed.

Tegelikult kodulehe järgi tundub Tralli lasteaed olevat üks väga tore lasteaed. (Näiteks on neil seal Eesti keele tugiõpe)  Kahju ainult, et ta nii kaugel on.

Õppeaasta lõpus aga ei tahtnud ka Trall minu lapsi vastu võtta ja nii õnnestus mul lapsed linna abiga saada Põnnila eralastehoidu. Ajutiselt. Tähendab linna toetus oli ajutine, ehk et kestab siis kuni selle hetkeni kus ükskõik milline Pärnu linna lasteaed neid nõus vastu võtma oleks.

Nii kartsingi, et sügisest tuleb lapsed ikkagi kaugele Tralli lasteaeda viia. Tralli lasteaia puhul ei saanud probleemiks, mitte ainult kaugus elukohast vaid ka ligipääs lasteaiale ühistranspordiga. Lasteaia läheduses peatub ainult üks linnaliini buss tunnis ja see buss läheb sinna ka suht pika ringiga. Mis tähendas seda, et  kui tahaksin nendega lasteaeda jõuda enne hommikusööki peaksin mudilastega kodust välja minema juba enne kella 7et hommikul.(Marie ärkab 7 paiku aga Silver magab hea meelega kauem) Ja noh iga jumala päev jalutuskäru mööda bussi treppe tõstma. Lasteaiast läheksin otse tööle, sest koju hommikukohvi jooma ma enam ei jõuaks.

See mõte, et Silver viia hommikul Tammsaare lasteaeda ja siis ainult Mariega seigelda Tralli tundus veel halvem, kuigi ühe lapsega liikudes võiksin ehk ilma käruta hakkama saada…… võibolla…..

Ja no nii ma siis järjepidevalt muudkui linnavalitsusse kirjutasin ja hädaldasin, et nii raske nii raske ja autot/lube ei ole ja  kohe üldse ei saa! Mulle ei meeldi eriti vinguda ja eri teeneid paluda aga no ma tõesti tundsin, et ei saa.

Kuigi see mõte meil oli peas kõlkumas, et panna lapsed ajutiselt Tralli lasteaeda, kuna see nn asenduslasteaed ja laste sinna mineku phul säiliks järjekord ka valitud lasteaedades.

Rõhk sõnal säiliks järjekord. Mitte koht. Kaks kolmest linnavalitsuse tegelastest tegelikult kinnitasid mulle küll, et jaajaaa järjekord säilib ja see tähendab, et kui Tammsaares Mariele koht leitakse saan kohe mõlemad lapsed üle tuua.

Minule ei tundunud loogiline, et mis mõttes hoitakse lihtsalt tühja kohta Silverile Tammsaare lasteaias kui sellele oleks teisi soovijaid veel.

No nüüd tänan ma igatahes õnne, et ma ei kiirustanud Tralli lasteaiale Jaa sõna ütlemisega, sest tõepoolest see kolmas linnavalitsuse kontakt (kelle kohta kaks esimest viitasid, et tegelikult on kõik tema otsustada, aga ta puhkusel) helistas mulle täna ja seletas kõigepealt pisut pahasel toonil, et tal tegelt kuu aega mulle aega vastata (ma teadsin, et ta tuli 01.08 puhkuselt ja saatsin talle peale seda kaks meeldetuletust, et ikka vastust ootan). Seejärel ta aga kinnitas minu kahtlust, et asenduslasteaiakoha vastu võtmisel säilib jah valitud lasteaedades järjekord aga mitte pakutav koht.

Ehk kui ma oleks Tralli lasteaia kasuks ära otsustanud siis oleks Silveri Tammsaare lasteaia koht kellegile teisele antud ja kui Marie jaoks peaks koht vabanema saaks tema üle tulla aga Silver ootaks Trallis kuni tema rühmast keegi ära läheks. Seega oleksin võinud kogematta tekitada olukorra kus lõpuks Marie saab Tammsaare lasteaeda ja Silver on lõpuks Trallis (kuigi hetkel pakub Tammsaare kohta just temale)

Juuni kuus oli Marie Tammsaare lasteaia järjekorras 9ndal kohal ja tundus üsna vähe lootust, et järg temani varsti jõuaks. Täna on ta aga 4ndal kohal (ehk siis 5 last on juba ära öeldnud) ja arvestades, et Tammsaare lasteaias on kolm sõimerühma ma leian, et shansid on nüüd juba täitsa head!

Ilmselt peab linnavalitsus ka Marie shanse varsti Tammsaarde ümber kolida piisavalt heaks sest nad on lahkelt nõus Marie eralastehoius käimist edasi finantseerima kuniks ta Tammsaarde koha saab!

Jaiiii! Seega ootamine ja vingumine kuidas ma üldse hakkama ei saa viis sihile! (Aga no tõesti – suht karm oleks olnud sinna Tralli kolistamine kahe suht püsimatu lapsga ilma autota – niiet palun mind mitte väga hukka mõista….)

Loodetavasti on varsti mõlemad lapsed koos Tammsaare lasteaias, seni aga käivad eri lasteaedades aga vähemalt ühes piirkonnas ja kodule suht lähedal! Marie Põnnilas ja Silver alates 22.08 Tammsaares!

Erinevate Pärnu linna lasteaedade töö ajad

Pärnu Linna lasteaiad on teie võsukestele avatud järgmiselt.

  • Pärnu Kadri Tänava Lasteaed 6.30 – 18.30
  • Pärnu Kastani Lasteaed 7.00 – 19.00
  • Pärnu Lasteaed Kelluke 6.30 – 18.30
  • Pärnu Kesklinna Lasteaed 7.00 – 19.00
  • Pärnu Liblika Tänava Lasteaed 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Mai 6.30 – 18.30
  • Pärnu Männipargi Lasteaed 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Pillerpall 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Päikesejänku 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Pöialpoiss 6.30 – 19.00
  • Pärnu Raeküla Lasteaed kella 6.30 – 18.30
  • Pärnu Tammsaare Lasteaed 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Trall 6.30 – 18.30
  • Pärnu Ülejõe Lasteaed 6.30 – 18.30

 

Tegelt päris julm ikka. Vaesed lapsed – kell 6.30  lasteaeda??? Mis kell nad ärkama peavad siis?

Kas tõesti nii paljudel algab tööaeg nii vara?

Enamus tööpäevi algab ju ikka 8-9 vahel.

Pärnu linnas töötab palju inimesi ka teenindussektoris. Just naisterahvad ma mõtlen. Kas tõesti ei oleks otstarbekas suurendada nende lasteaedade osakaalu, kes alustaks pigem hiljem ja seega ka sulgeks uksed hiljem. Ehk isegi veel hiljem kui kell 7.

Lapsed saaks kauem magada, emad jõuaks rahulikumalt töölt lasteaeda järgi. (Ehk jõuaks teel lastaeda isegi toidupoest läbi hüpata, et siis lapsega hoopis kohe koju lipata).

Süüa saavad lapsed lasteaias ka enamasti 8.30 paiku. Ma mõtlen, et sellel lapsel, kes sinna 6.30 viiakse võib aia hommikusöögi ajaks ikka kõht päris tühi olla. Sest noh vaevalt kodus veel enne lasteaeda minekut hakatakse aega võtma hommikusöögiks kui niigi juba pool öistel tundidel ärkama peab….

Ma ei mõtle, et kõik lasteaiad võiks hiljem alustada, aga noh käputäis võiks ju neid ikka olla. Siis oleks igale ühele midagi. Need, kes varastel tundidel peavad tööle lippama viivad lased sinna 6.30 avatavasse lasteaeda ja nee kes töötavad hilistematel tundidel võiks saada viia lapsed hoopis lasteada, mis avaks uksed ehk alles kell 8.00 ja sulgeks ka vastavalt hiljem…..

Inimestel on ju nii erinevad töögraafikud – miks küll siis need lasteaiad nii ühe mütsiga löödud on ma ei saa aru… ?

Homsest Põnnila Põnnid

Homme on tähtis päev. Esiteks saab Sahar Marie 1,5 aastaseks ja teiseks on nii Silver kui Marie homsest lasteaialapsed. Lähevad siis kuni uue õppeaasta alguseni Põnnilasse.

Põnnila on kodust jalutuskäigu kaugusel asuv väike eraomandis olev lastehoid.

Ma ei tea, kas ma olen mingi imelike ema, aga mul küll ei ole kahju lapsi lasteaeda saata. Pigem ootan seda päeva põnevusega. Ma tean, et lastele seal hakkab meeldima – nad on head suhtlejad ning neile meeldib teiste lastega mängida.

Ja noh paganamas, mul on nii palju asju tegevuse ootejärjekorras, millega saab vabadel päevadel pihta hakata siis kui lapsed lasteaias käima hakkavad.

Alguses ma ikka muretsesin kuidas ma nad sinna kohale saan (kuigi Põnnila asukoht võrreldes meile esialgu pakutud Tralli lasteaiaga on nii soodne, et sinna saaks ma hädapärast lipatud nii, et üks laps on kummagi kaenla all)

Marie jaoks oli kergkäru olemas aga probleem oli selles, et Silver kippus arvama, et tegelt võiks hoopis tema istuda ja Marie kõndida. 🙂

Kaalusin sõbralt kaksikute Emmaljunga ära ärimist aga lõpplahendus sai üpres soodne – 15 Eurone kasutatud seisulaud.

Silver on seisulaual veeremisega väga rahul ja ma ise proovisin selle abil käru ka tõukerattana kasutada ja ka see toimis. 🙂

Lasteaiaga harjumiseks on kaks päeva, sest reedel pean ma juba tööl olema ja lapsed aias ilma emmeta hakkama saama.