Minu Ghana kirjutamisest

PNFRDDHR

Kui Epp kolm ja pool aastat tagasi ühe mu blogipostituse alla kommentaari jättis, et ma temaga ühendust võtta võiksin, oli minu esimeseks mõtteks: “Haa-haa! Ega ta ometi ei arva, et MINA “Minu Ghanat” kirjutada võiksin?!!” Sest noh, kes meist ei teaks “Minu…” sarja ning Petrone Prindi tegemisi.

Naersin mõttes mis ma naersin, aga ühendust võtsin. Sündis proovitöö ning varsti ka koostööleping.

Raamat keskendub minu kahele esimesele Ghanas veedetud aastale ning nende aastate põhisündmused said kirja väga lihtsalt – kirjutasin ma ju OMA lugu. Ausat ülestunnistust sellest, kuidas Mustale Mandrile sattusin, sinna lõksu jäin ning oma üpriski eriskummalise olukorraga kohanesin ning lahendusi otsisin.

Kuigi jah, selle ausa ülestunnistusega on omad nõksud ning aeg-ajalt tekkis ka kõhklusi stiilis: “Oii, aga minu ema ju ka loeb seda raamatut… ups…” Aga ärge muretsege – piinlikke detaile ma ikkagi välja ei praakinud. Olen ju siiski juba üle 30 ja elan teisel mandril, seega kui hull see ikka olla saab? See on küsimus, millele annab ilmselt vastuse järgmine nädal… 🙂

Esialgu tegin raamatu alguspunktiks meie kolmeliikmelise reisiseltskonna Ghanasse sisenemise päeva, kuid hiljem leidsin, et kuigi teemaks on Ghana, ei saa ma lugejat ilma jätta meie fantastilisest kõrbeseiklusest ja nii saab raamatu esimeses peatükis lugeda pisut ka meie kogemustest Marokos ning Lääne-Sahara, Mauritaania ja Mali värvilistes kõrbetes ning savannides.

Raske oli kirja panna vaid minu passilugu ja kogu sellega seotud juhmitamist välisministeeriumi ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga, mis suutis vahepeal nime muuta. Ühelt poolt häirisid mind meedias vastava loo juures ilmunud negatiivsed ning süüdistavad kommentaarid ja teisalt ei tahtnud ma lugejaid Aafrika suhtes ära hirmutada. Minu äpardused Ghanas olid siiski pelgalt minu äpardused, ning seotud eelkõige vähese ettevalmistustööga ja mitte kõige targemini sõlmitud sõprussidemetega.

Tegelikult leian ma aga, et Ghana võiks olla koht ka teistele majanduspõgenikele. Ghana viisat on kusjuures palju kergem saada kui Austraalia oma ning kel ettevõtluspisik sees, sel on Mustal Mandril võimalus paljutki ära teha. Seega tutvustab “Minu Ghana” lisaks kultuurilistele aspektidele riiki ka selle nurga alt, mis võiks huvi pakkuda kellelegi, kes sooviks seal kandis hoopis äri alustada või tööd leida.

Olgugi et mina olen autor, on “Minu Ghana” tegelikult koostööprojekt. Reisikaaslane Martin Gorris aitas meenutada raamatusse kirja saanud vahvaid nüansse ning täiendada minu poolt kohati ehk rapsaki kirja pandud tekste. Suur tänu talle selle eest!

Tänaseks on raamat ka trükist väljas ning esimestes poodides ka saadaval! Kaugematesse Eesti nurkadesse jõuab teos paari-kolme päeva jooksul!

Head lugemist!

Vägev värk!

Nii ja pass ongi käes. Cool.

Isegi selgitav kiri anti kaasa ametnike jaoks, mis passis ei ole viisat ega Ghanasse sisenemise templeid – väga, väga vinge!

See hoiab ikka hulka jama kokku piiril, olin juba arvestanud selgitamise-vaidlemise + 20 eurose väljaminekuga, aga nüüd saab vast odavamalt.

Midagi kindlasti üritatakse pumbata – ilmselt viisil “et las ma nüüd siin õpetand, et oleks pidanud tegema seda ja seda ja rauselt on mõni tähtis paber immigratsioonist puudu” et noh põhjuseid nad seal genereerida oskavad aga üle 5 euro ei tohiks see mult röövida. Immigratsiooni ma sellega küll minema ei hakka – muidu selgita ja maksa veel seal ja seal on rohkem ametnikke, kes kõik oma osa tahavad saada ja maksaks palju rohkem kui 5eurot ning sel juhul leitaks piiril mingi muu põhjuse miks raaha küsida jne. Huuh väsitav!

Aga mul on pass nüüd!!!!!!!!!!!!!

Varsti näeme!

Dokumendifoto nõuded

Homme on siis see tähtis päev kui annan Ghanas sõrmejäljed ning passitaotluse. Passitaotluse juurde loomulikult ka dokumendifotot vaja – nii kulutasingi suure osa oma Laupäevast internetist dokumendi foto karme nõuded taga ajades.

Uskumatu kui kaua võttis aega ennem kui otsitu kätte sain.

Esimene käik oli koda-migra, ptui Politsei ja Piirivalveameti kodulehele surfasin mis ma surfasin aga maksmimum, mis ma sealt isikut tõendavate dokumentide rubriigist leidsin oli info riigilõivude kohta ning biomeetrilise passi meelespea, mis ei sisaldanud sõnagi dokumendifoto nõuete kohta.

Heakene küll, järgmine samm oli Välisministeeriumi koduleht. Seal olev viide passi taotlemine suunas mind tagasi Politsei- ja piirivalveameti kodulehele, kus ma juba olin olnu ja abi mitte saanud.

Google otsingud dokumendifoto nõuded ning biomeetriline pass andsid mulle portsu ajalehe artikleid selle kohta kuidas doukendifoto nõuded on muutunud (aga ei sisaldanud infot et milliseks muutunud) ning linke USA viisatingimuste kohta. Tore küll aga esialgu tahaks ikka passi. Googlest tuli välja Tallinnas asuva Poola saatkonna kodulehe see osa kus oli kirjeldatud nende nõuded dokumendifotole. Parem ikak kui mitte midagi!

Abi sain lõpuks Iirimal asuva Eesti Saatkonna kodulehelt kus nõuded olid kätte saadavad nii Eesti kui Inglise keeles.

Aga no tegelt ka, kas ei peaks selline info olema passi väljastava ameti lehel suurelt ja punasega???? Või kui Eestis läheb kellegil passi tegemiseks, mis teete siis? Tetegi kohe minna ja otsida mõne välismaal asuva Eesti saatkonna kodukalt???

Igal juhul – kui keegi veel dokumendi fotoga kimpus on ja Google abil nüüd siia ajaveebi satub siis info leiab SIIT

Eestlased Ghanas!!!!

Hei, kõik Eestlased Ghanas, kellel lähiajal konsulaarteenuseid võiks vaja minna võtke minuga ühendust +233 201 190 194 (ehk 020 1190 194)!

Nimelt on järgmisel nädalal (12-14.juuli) siin Eesti konsulaarametnik, kes saab võtta sõrmejälgi, passitaotlusi jne.

Niiet Ghanas resideeruvad Eestlased – visake pilk oma passi aegumise kuupäevale, ehk on see hea võimalus ka teile!

Andke oma soovidest-vajadustest aegsasti teada, et ametnik teaks Teisipäeval vajalikud dokumendid kaasa võtta!

Ma tean, et Eestlasi on siin oma jagu – kahjuks ei ole mul kõiki telefoninumbreid… 🙁