Küpsist on?

Laupäeva hommik kell 8.00 kujutab endast Aafrika mõistes varast ennelõunat. Pakime telgi kokku ning asume tolliasju korraldama. Selgub, et ametnik, kes teab, kuidas Euroopa autot Ghanasse vormistada, ei ole veel tööle tulnud. Ametnikud ei hiline – ametnikud viibivad. Aga kui kaua konkreetselt see ametnik viibib, ei osata öelda. Suundun Martiniga kohviotsingutele ning Andres jääb vabatahtlikult piiripunkti ootama, et lükata paberite täitmise protsess käima kohe, kui oodatav tööle jõuab.

Eelmisest õhtust koduseks saanud terrassibaaris vangutatakse meie kohvisoovi peale pead, aga antakse lootust panustada lähedal asuvale turule.

Kohale minnes aga selgub, et sealsed hommikusöögiputkad pakuvad kuumaks joogiks peamiselt teed või kakaojooki Milo. Ent kohvisõltlasele on Milo nagu tuul müürile. Otsime edasi ja see tasub end ära. Kuuenda meie väisatava putka aknal iluleb Nescafé pakk. Komplektis kohviga pakutakse kõhutäieks paprika, tomatite ning sibulaga praetud muna, serveerituna saia vahel. See on continental – Briti kolonistide apetiitne pärand.
Inimesed peatuvad, naeratavad ja lehvitavad. Ilmselgelt on kaks kõikuval pingil tasakaalu hoidvat ning samal ajal munasaia manustavat valget tegelast sel tolmusel turul paras vaatamisväärsus. Väike poiss hakkab nutma ja peidab pea ema seeliku sisse – mu naha olematu jume ei mahu veel tema maailma. Möödaminev noormees mangub endale kingituseks minu uusi punaseid matkajalatseid. Selgitan, et need on talle raudselt liiga väikesed. Noormees kaob kobaras seisvate taksode vahele, mis kõik on eri värvi kere, aga samamoodi kollaseks võõbatud poritiibadega. Ja kollaste numbrimärkidega. Ajapikku selgub, et Ghanas ongi selline süsteem. Veel hiljem selgub, et see on riigi üks väheseid toimivaid süsteeme.

Hangime Andresele hommikusöögiks kebabi ning paar apelsini – rohelise koorega ja pealt auguga, et selle kaudu mahl välja imeda. Järelejääv, nutsakuks pigistatud kest visatakse tänavale. Maitse on nagu apelsinil ikka, aga manustamise tavad on teised.
„Nende Ghana apelsinide välimus on täpselt selline, et ega neid eksportida ei anna,” ütleb Andres. Vahepeal on ta teada saanud, et ametnik, keda me ootame, laupäeviti ei tööta, aga kontorist proovitakse Accrasse helistada ja midagi välja mõelda. Istume Andresele seltsiks. Käime kordamööda kebabit ja jooki ostmas. Loeme Euroopast kaasavõetud raamatuid. Ootame. Sihtpunkti, Cape Coasti, me täna ei jõua ning öömaja tuleb tee peal improviseerida. Seda kõike muidugi juhul, kui me täna üldse piiripunktist minema saame.

Tuletame endid aeg-ajalt tollitöötajatele meelde.
„Aah, te olete ikka veel siin?” imestab väikeste prillidega eatu ohvitser. „Wait small, I’m coming.” Ning temagi kaob tundideks. Aega on Aafrikas nagu savannis liiva. Aeg ei lähe, aeg tuleb, ütlevad aafriklased.

Kella kolmeks pärastlõunal on paberivaev seljataga, aga Cape Coasti võib tänaseks ikkagi ära unustada. Teede olukorda arvestades ei jõua me päris kindlasti kaugemale kui Kesk-Ghanasse, Kintamposse – linna, milles on üks kosk ja üks peatänav.

Asume teele. Mõlemale poole konarlikku asfalti jääb troopiline loodus, paksult kaetud punase teetolmuga. Teeaugud vahelduvad künniste ja kiiruspiirangutega väikestes külakestes. Mobiilioperaatorite värvilised bännerid on suuremad kui majad. Väljaspool külasid mobiililevi pole. Aga on politsei kontrollpunktid oma tõkkepuude, ebaselgete peatumismärguannete ja sinises mundris inspektoritega.

Auto peatub, pulss kiireneb, aken sõidab sahinaga ukse sisse. Püüame näole manada rõõmsad ilmed.

„Akɔaba! Kuhu minek?” – naispolitseinik on hämmastavalt ergas.
„Ɛ te sεn! Sõidame Cape Coasti!” vastab Andres sama krapsakalt.
„Ehee! Cape Coasti. Heakene küll. Kas teil küpsist on?”
„Küpsist? Ega ei ole küll.”
Naispolitseinik pistab pea aknast sisse.
„Aga mis need siis on?” osutab ta kotikesele plantaanilaastudega.
„Praetud plantaan. Tahate proovida?”
„Ehee! Ma võtaksin need küll! Aitäh! Võite minna! Head reisi!”

Minu ghana, kaamel,kõrbes, sahara, aafrika, raamat

Selline oli siis minu Ghana seikluse algus – mis edasi sai ja kuidas kulges Ghanani meie sõit läbi Sahara saab lugeda raamatust “Minu Ghana – Majanduspõgenik Mustal Mandril”

Teos saadaval ka E-raamatuna!

eskaas, minu ghana, raamat, ethel aoude

Alwaysid rinnahoidjas ehk kuidas ma Tartus raamatut esitlemas käisin

Ma ei häbene küll midagi aga see postitus on täielikult mõistetav vaid lastega naistele… 🙂

Juba päris Novembri alguses (siis kui ma veel peast täiega rase olin) sai kokku lepitud Minu Ghana Tartu esitluse kuupäev 11.12.14 kell 18.00. Kõik klappis ilusti. Emal sobis see päev lapsi hoida. Ma olin umbes kolm korda vaadanud järele, et saan bussidega ilusti kohale ja tagasi. Tagasi saamisega mäletasin, veel selgelt, et jube pikk ootamine saab olema.

Tartusse sõidu bussipilet sai ostetud juba üleeile aga Pärnusse tagasi sõitmise pileti jätsin lahtiseks, sest kerge lootus oli, et kui esitlus lõppeb varem siis jõuan “sellele varasemale bussile” ja ei ole pikka ootamist. Ma mäletasin väga hästi, et bussid selliselt liikusid ja midagi üle kontrollima ei hakanud. Või õigemini hakkasin küll – eile kuskil kell 13.30 kui ema laekus koju jutuga et Tartust ei tule õhtul hilja bussi Pärnusse. Olgu mainitud, et minu buss Pärnust Tartusse väljus kell 14.40.

No kuidas ei tule? Ei mõistnud mina ning trükkisin veebilehtiseja aknasse aadressi T.pilet.ee, et emale tõestada, kuidas ta pabistab täitsa ilma asjata. Ainult et….. see buss mis pidi tulema õhtul hilja ja siis see varasem, millest ma arvasin, et jään napilt maha – neid kumbagi ei olnud enam graafikus ning pidin tunnistama, et tõepoolest ei tule Tartust Pärnusse õhtul bussi. Seda siis napilt tund aega, enne minu Tartusse sõidu bussi väljumist! Siis kui mul oli napilt jäänud aega, et esinemisekõlbulik make-up ja soeng teha…

Enda kaunistamise asemel hakkasin uurima hoopis Tartu-Tallinn ja Tallinn Pärnu busside aegu ning sain teada, et jõuaksin Tallinnasse samal minutil kui sealt väljub Pärnu buss – väga riskantne! Eriti talvisel ajal ning arvestades seda, et ema hommikul kell tööle peab minema ning ei saa jätkata laste hoidmist kui ma peaksin viimasest bussist maha jääma.

Ainus võimalus siiski raamatut Tartus esitleda näis olevat väiksem laps kaasa võtta kuivõrd suuremaga saab ema hommikul tööle sõita – nimelt töötab tema lasteaias. Samas lasteaias kus ka minu laps nimekirjas!
13.44 saatsin appikarje mailiga teele toimetusele (nimelt avastasin, et mul ei olegi ühegi üritusega seotud inimese telefoninumbrit!). Minu õnneks reageeriti mailile kiirelt ning sain kiiruga seletatud mis juhtus ning paluda kas transpordi või majutuse abi.

Toimetusest julgustati mind siiski bussile tulema sõnadega “Küll me miskit välja mõtleme!”

“Niisiis – ma siiski esitlen raamatut. Hästi!”

Vahepeal olin suhelnud ka Tallinnas elava vennaga ja korraldanud tagavara majutuse tema pool kui peaksin seal beebiga öisest bussist maha jääma. Selleks hetkeks oli selge, et ilma Sahar-Marieta ei liigu ma kuskile.

35 minutit bussini:

“Mhmm millise make-upi ma siis teen?”

3 sekundit hiljem

“!!!!Tean! Ma pesen hambad ära!!”

2 minutit hilem lendasid kotti mähkmed, piimapudel, piimasegud, niisked salfakad, lapse tagavarariided ja pool rinnapumpa.

“Lapse panen esitluse ajal kõhukotti” teatasin emale otsusekindlalt.

20 minutit bussini.

Laps riides, ise riides, “Meik” tehtud hambad pestud – olen ma valmis bussijaama poole astuma ise endaga rahul, et ma suutsin kõik vajaliku mahutada vaid käekotti millele tuli lisaks pisike beebiasjade kotike.
“Kõhukoti võtsid ikka kaasa?” uurib ema murelikult.
“Loomulikult mitte!” Lapse kandmise kõhukott aga enam käekotti ei mahtunud seega haarasin hoopis seljakoti järele.

15 minutit bussini.

Kõhukott seljakotis, seljakott rippumas üle õla ning sama õla peal veel käekott ja rihmaga pungil täis beebiasjade kotike, laps kaenlas olen asun ma bussijaama poole teele.
Poolel teel bussipeatusesse tuleb meelde, et minu rasedusjärgne veritsus ei ole veel lõppenud kuid hügieenisidemete asemel on mul kaasas hoopis hulk mähkmeid!

Minu õnneks on bussijaamast üle tee apteek nii jõudsin sinna sisse astuda ja vajaliku paki Alwayse tellida. Kuna ma liikusin ringi nagu üks pakke-katastroof, siis ma ei üritanudki hakata laps käes seljakotti õlalt maha vinnama, et see Alwaysi pakk sinna sisse suruda. Käekotti ja titekotti see ka ei mahtunud. Kassas sidemete eest makstes kasutasin aga juhust kus rahakott oli näpuvahel, et sealt välja otsida eelmüügist soetatud bussipilet. Nii ma siis liikusin apteegist laps kaenlas, seljakot seljas, käekott ja beebikott poolpiduselt õlal rippumas ning bussipilet ja always pakk näppus bussi ootama.

Pikka ootamist polnud. Varsti oli buss ees, lehvitasin juhile Alwaysi pakiga ja ronisin bussi kus asusin kiirelt asju veidi mõistlikumale kujule pakkima. Käekott, always pakk ja beebiasjade kott leidsid koha seljakotis.
17.30 jõudsime Sahar-Mariega Tartusse kus meil toimetuse poolt juba inimesed vastas ootasid ning sealt edasi jõudsime raamatukokku vaid paari minutiga.

Raamatukogu WC-s enda kaootilisust korrastades tuletasid kaks märga sõõri dzempril mulle meelde, et ka rinnapadjad olid ununenud. Pole hullu – selle eest oli mul kaasas terve pakk Alwayse – Mõeldud-tehtud. Voltisin hügieenisidemed pooleks ning toppisin rinnahoidjatesse. Esitlus võis alata!

Pärnusse jõudsin tagasi reede hommikul kell 10!

Homme tutvustan Minu Ghanat Pärnus Kolhethi restoranis – huvitav huvitav mis viperusi seal ette võib tulla.

Seljakotirandur.com nädala lugemissoovitus

Ohhoo Ohhooo selleks on ei miski muu kui “Minu Ghana – Majanduspõgenik Mustal Mandril”

Tegelikult on Seljakotirändur üks väga vahva reisiportaal, mida olen juba pikemat aega jälginud. Ja mis on minu blogisse varemgi viidanu (selle üle on siiralt hea meel).

Nad ise tutvustavad ennast nii:

Veebiportaali Seljakotirändur eesmärgiks on julgustada inimesi iseseisvalt reisima. Portaali on koondatud üle 18 000 välisesinduste, turismi- ja ühistranspordi lingi, et aidata seljakotiränduritel reise planeerida. 8100 linki tutvustavad Euroopat, 5850 Ameerikat, 3050 Aasiat, 900 Austraaliat ja Okeaaniat, 400 Aafrikat ja 100 Lähis-Ida.

Avades rubriigi “Reisimine riigiti”, leiate maailmajagude kaupa grupeeritud riigid. Iga riigi juures on toodud riiki pääsemise tingimused, välisesinduste kontaktid, riiki ja suuremaid linnu tutvustavad veebiküljed, välisministeeriumi soovitused ning selle riigi kohta kirjutatud eestikeelsete reisiraamatute loetelu, reisiblogide, eestikeelsete tele- ja raadiosaadete lingid. Võimalusel on lisatud suuremate linnade ühistranspordi ja riigi raudtee- ja bussiliikluse koduleheküljed.

Rubriigis “Lendamine” on odavate lennupiletite hankimise võimalused ning ülevaade sagedamini kasutatavatest lennufirmadest ja lennujaamadest. Lennujaamade ülevaatest leiate ka linna sõitva ühistranspordi.

Rubriik “Öömaja” pakub hotellide, hostelite ja kämpingute linke ning tasuta öömajade keskkondi. Rubriik “Reisivarustus” sisaldab soovitusi, mida teele kaasa võtta.

Esileheküljel vasakul on avaldatud uudised, teised eesti- ja ingliskeelsed reisiportaalid, hääletajate, autoturistide ja ilmaportaalid, kohaliku aja ja valuutakalkulaatorid, suuremate religioonide usupühad, maailma tähtsamad festivalid, 170 reisiteadmisi proovile panevat mängu ning soovitused, kuidas 10 maailma kõige tähtsama vaatamisväärsuse juurde jõuda.

Seljakotirändur koostab tellija soovide järgi reisikavasid, millest “Nädal Kreekas” näidisena üleval ripub. Samuti on portaali lisatud ingliskeelseid dokumentaalfilme ja reisisaated.

Seljakotirändur ootab kõikvõimalikku infot, et selles portaalis olevaid lehekülgi parandada ja täiustada. Kindlasti on teile meelde jäänud mõni kasulik link, reisiblogi, raamat või muud, mis aitaks teistel ränduritel reise paremini planeerida. Asjakohased on ka märkused, kui mõni info on aegunud, mõni link ei tööta või soovite portaalist Seljakotirändur midagi muud leida.

Igal juhul Aitähh Aitähh, tegite meele kohe eriti heaks 🙂

Kuidas lugeda E-raamatut

Olen reklaaminud kaugemal asuvatele eestlastele “Minu Ghana” ostuvõimalust E-raamatuna ja see tõstatas eile üles huvitava küsimuse. E-raamatu failiformaat on .Epub – kuidas seda lugeda?

Põhjalikum info E-raamatute lugemise kohta on saadaval Petrone Prindi kodulehel aga toon olulisema ka siia välja.

E-raamatu lugemine Lugeris:
Kõige mugavam on e-raamatuid lugeda lugeriga – Kobo, Nook, Kindle, Sony, iRiver, Elonex jt. Reeglina saab lugerisse raamatuid lisada arvutist USB-kaabliga. Osadel lugeritel on kaasas oma tarkvara. Täpsemad juhised annab tootja lugeriga kaasa.

E-raamatu lugemine arvutis:

Arvutiga e-raamatu lugemiseks on vaja programmi EPUBReader, Calibre või Stanza.

EPUBReader
EPUBReader töötab igas arvutis, kus on Firefox. Ava Firefox ja installi EPUBReader aadressilt http://www.epubread.com. Taaskäivita Firefox. Tööriistaribal on nüüd raamatu ikoon, millele klõpsates avaneb tühi EPUBReaderi aken. Raamatu lugemiseks lohista e-raamatu fail sellesse aknasse. Raamat lisandub kataloogi ning avaneb automaatselt. Raamatuid saad lisada ka File menüüst Open File käsuga.

Calibre
Installi Calibre aadressilt http://calibre-ebook.com/download. Esmakäivitamisel avaneb seadistuste aken. Siin saad määrata, kuhu Calibre sinu raamatud salvestab ning millise lugemisseadme jaoks optimeerib. Edasised valikud määratakse vastavalt seadmele. Peale seadistamist lisa raamatud Add books menüü kaudu või lihtsalt Add books ikoonil klõpsates. Lisatud e-raamatud ilmuvad loeteluaknasse, raamatu lugemiseks topeltklõpsa raamatu nimel.

Stanza
Stanza on loodud iPhone’ile, iPadile ja iPodile ning lihtsustatud versioonina ka arvutile, sobides lugemiseks eelkõige väiksema ekraaniresolutsiooniga sülearvuti puhul. Installi Stanza aadressilt http://stanza-desktop.en.softonic.com. Käivita ning ava raamat File menüüst käsuga Open File. Stanza ei toeta e-raamatute sisukorda, järjehoidjad lisa Bookmarks menüüst

Kuivõrd Firefox ei ole minu brauserieelistus testisin mina seda arvutis lugemist Calibrega. Installisin programmi näidatud aadressil ja kõik toimis väga mugavalt. Installimin eise polnud keeruline ning ei antud mulle kaasa ka mingit tüütut pahavara. Raamatu lehti saab edasi-tagasi vahetada nooleklahvi abil ning erinevatest E-raamatud saab programmis mugavalt loetellu strukturiseerida.

calibre, e-raamat, minu ghana, ethel aoude, test

minu ghana, ethel aoude, calibre, e-raamat, epub formaat, calibre
lehekülg raamatust avatuna Calibrega
tekst, raamat lahti, ethel aoude, e-raamat, lugemine, calibre
Ei muret – tekst avaneb Calibrega ikkagi üle lehe (kui ehk kellegile kaardi pildist teine mulje jäi)

E-raamatu (.Epub formaadi) PDF formaati konverteerimine

Kellele siiski ei meeldi Calibre (või mõne teise .epub faili lugejaga) raamatut lugeda saab selle kerge vaevaga (vähemalt Calibres küll) ümber konverteerida .pdf formaati. Või mõnda muusse mugavasse formaati – mina testisin pdf-ga

ethel aoude, pdf, epub, e-raamat, konverteerimine, minu ghana
Epub faili konverteerimine Pdf formaati. Sea omale mugavad settingud
pdf, konverteerimine, e-raamat,  calibre, ethel aoude, minu ghana,
pdf formaati konverteerituna

Kes ei soovi lisa tarkvara arvutisse laadida saab abi hoopis järgmiselt aadressilt: http://ebook.online-convert.com/convert-to-pdf

Proovisin, võttis vähem kui minuti ja jällegi – ei mingit tüütut pahavara.

kindle, online, veebis, konverteerimine, e-raamat, epub, pdf, formaat, minu ghana, ethel aoude, test
Veebis konverteerimine, siit saavad abi ka need kes soovivad e-raamatut konverteerida mingi kindla seadme jaoks. näiteks Kindle, või mõni konkreetne nutitelefon.
minu ghana, veebis, konventeerimine, online book, e-raamat
Veebis konverteerimisel avaneb genereeritud pdf fail brauseri aknas

Võimalus enne ostu sooritamist proovida!

Kes kahtleb kas saab Epub formaadi avamise või konverteerimisega hakkama saab seda ennem testida raamatu eelvaatega, mille alla laadimise võimalust Petrone Print pakub. “Minu Ghana” E-raamatu (koos eelvaatega)leiab siit.

Kuidas lugeda E-raamatuid nutitelefoni, I-padi, tahvelarvuti või mõne muu seadmega loe Petrone Prindi kodulehelt.

Minu Ghana kirjutamisest

PNFRDDHR

Kui Epp kolm ja pool aastat tagasi ühe mu blogipostituse alla kommentaari jättis, et ma temaga ühendust võtta võiksin, oli minu esimeseks mõtteks: “Haa-haa! Ega ta ometi ei arva, et MINA “Minu Ghanat” kirjutada võiksin?!!” Sest noh, kes meist ei teaks “Minu…” sarja ning Petrone Prindi tegemisi.

Naersin mõttes mis ma naersin, aga ühendust võtsin. Sündis proovitöö ning varsti ka koostööleping.

Raamat keskendub minu kahele esimesele Ghanas veedetud aastale ning nende aastate põhisündmused said kirja väga lihtsalt – kirjutasin ma ju OMA lugu. Ausat ülestunnistust sellest, kuidas Mustale Mandrile sattusin, sinna lõksu jäin ning oma üpriski eriskummalise olukorraga kohanesin ning lahendusi otsisin.

Kuigi jah, selle ausa ülestunnistusega on omad nõksud ning aeg-ajalt tekkis ka kõhklusi stiilis: “Oii, aga minu ema ju ka loeb seda raamatut… ups…” Aga ärge muretsege – piinlikke detaile ma ikkagi välja ei praakinud. Olen ju siiski juba üle 30 ja elan teisel mandril, seega kui hull see ikka olla saab? See on küsimus, millele annab ilmselt vastuse järgmine nädal… 🙂

Esialgu tegin raamatu alguspunktiks meie kolmeliikmelise reisiseltskonna Ghanasse sisenemise päeva, kuid hiljem leidsin, et kuigi teemaks on Ghana, ei saa ma lugejat ilma jätta meie fantastilisest kõrbeseiklusest ja nii saab raamatu esimeses peatükis lugeda pisut ka meie kogemustest Marokos ning Lääne-Sahara, Mauritaania ja Mali värvilistes kõrbetes ning savannides.

Raske oli kirja panna vaid minu passilugu ja kogu sellega seotud juhmitamist välisministeeriumi ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga, mis suutis vahepeal nime muuta. Ühelt poolt häirisid mind meedias vastava loo juures ilmunud negatiivsed ning süüdistavad kommentaarid ja teisalt ei tahtnud ma lugejaid Aafrika suhtes ära hirmutada. Minu äpardused Ghanas olid siiski pelgalt minu äpardused, ning seotud eelkõige vähese ettevalmistustööga ja mitte kõige targemini sõlmitud sõprussidemetega.

Tegelikult leian ma aga, et Ghana võiks olla koht ka teistele majanduspõgenikele. Ghana viisat on kusjuures palju kergem saada kui Austraalia oma ning kel ettevõtluspisik sees, sel on Mustal Mandril võimalus paljutki ära teha. Seega tutvustab “Minu Ghana” lisaks kultuurilistele aspektidele riiki ka selle nurga alt, mis võiks huvi pakkuda kellelegi, kes sooviks seal kandis hoopis äri alustada või tööd leida.

Olgugi et mina olen autor, on “Minu Ghana” tegelikult koostööprojekt. Reisikaaslane Martin Gorris aitas meenutada raamatusse kirja saanud vahvaid nüansse ning täiendada minu poolt kohati ehk rapsaki kirja pandud tekste. Suur tänu talle selle eest!

Tänaseks on raamat ka trükist väljas ning esimestes poodides ka saadaval! Kaugematesse Eesti nurkadesse jõuab teos paari-kolme päeva jooksul!

Head lugemist!

Ilmumas ;)

„Sinna hunnikusse pane need asjad, mis sa tahad alles hoida – küll ma leian koha, kus neid ladustada,” ütleb mulle appi tõtanud tankitõrjespetsialist, kelle majas ma korterit üürin. „Mida vaja pole, jäta siia – viskan pärast ise ära.”
Tema appituleku põhjus oli sama lihtne nagu mu viimane telefonikõne talle: „Mind koondati täna pangast, kolin homme Ghanasse.”
Käsivars alles tuikab karmidest vaktsiinidest, mis said keskpäeval tehtud juhuks, kui ma tõesti sõita otsustan, aga plaan ise tundub veel üsna utoopiline. Segipööratud kappide sisu minu ees põrandal vajaks merekonteinerit, kuid kaasasorteeritav miinimum peab mahtuma vana Foresteri pakiruumi – ja seda koos veel kahe selli asjadega. Olen ju spontaanselt liitunud reisiseltskonnaga, kel sõiduplaanid ning tähtaeg juba varem paigas.

————————————————————————————————-

Rohkem leiab siit: http://petroneprint.ee/raamatud/minu-ghana/