Meie nädal Liibanonis – sama lugu, mis õhtulehes aga suure galeriiga.

Nädal Õhtulehe loost möödas ja jagan nüüd ka oma lugejatega

Minu abikaasa on Liibanonis sündinud ja kasvanud Palestiina sõjapõgenik. Abielus oleme olnud varsti 5 aastat, kuid nüüd Novembris oli minu esimene kord külastada Ämma ja kogu üle jäänud suguvõsa Liibanonis.

Veetsin Araabia sugulaste pool nädala. Abikaasa kahjuks meiega sinna kohtuma sõita ei saanud, kuna oli liialt värskelt sõitnud Eesti puhkuselt tagasi Ghanasse ning ei saanud nii kiirelt uut puhkust välja võtta.

Seega olime seal ämma ning abikaasa noorema venna ja õdede hoole all.  Liibanon on riik, kust leiab nii kristlasi kui ka eri sektidesse kuuluvaid moslemeid. Rangeid reegleid riietumise ning pea katmise osas ei ole ning tänavapildis võib näha absoluudselt kõike. Nii rätikuga kiharaid katvaid naisi kui ka nappides õlapaeltega pluusides ringi liikuvaid neidiseid. Viimaseid armastab ka üks minu abikaasa õdedest, kes on abielus ja moslem.

Liibanoni Viisa

Riiki sisenemine sujus üllatavalt lihtsalt. Ma ei tea kuskohast oli mul arvamus, et Liibanoni ei ole kerge reisida või, et nende viisat ei ole kerge saada. Siis kui välisministeeriumi lehel nägin, et viisa saab taodelda lausa lennujaamas tundus see liiga hea, et tõsi olla. Aga printisin välja ja täitsin taotlused. Tegime kõigist reisijatest passipildid ja reisikindlustus oli olemas ja küllakutse ja dollarid ka näpus ja noh nii me läksime.

Tegelikult ei olnud meil viisat üldse vaja. Euroopa Liidu kodanik võib lühiajaliselt Liibanonis viibida suisa viisa vabalt. Tuli täita ära hoopis maale siseneise lipik, mille sai enne passikontrolli ühe lauakese pealt. Sellest lauast kõndis meie reisiseltskond mööda kui postist ja nii saimegi alles peale passikontrolli järjekorra läbimist teada, et oleks tulnud täita mingi paber. Aga sellest polnud hullu. Rõõmsameelsed piiri-ametnikud lippasid tagasi ja korjasid meie unustatud sedelid ning täitsid need kiirelt meie eest. Küsisid vaid aadressi. Passi uurides küsisid ka, et kas minu abikaasa on Liibanoonlane. Ütlesin et abikaasa on Liibanonist jah ja tõstsin selle kinnituseks Salam-Silveri kõrgemale – üks pilk tema mustadesse silmadesse ja on selge, et puhas eestlane see laps ei ole. Tegelikult ei olnud viimast tõestusmaterjali üldse vaja – sest Euroopa passi omanik saab Liibanoni lihtsalt sisse jalutada. Noh pärast selle riiki sisenemise sedeli täitmist. Küll oli aga meeldiv, et passikontrolli ametnikud olid nii rõõmsad ja abivalmis. Tüüp täitis naerusui meie sedeleid, viskas nalja ja kiitis Venemaa naiste ilu. 🙂 Ei tea, miks ta sellest küll mulle rääkis – aga ma ei hakanud küsima ka, muudkui naeratasin ja noogutasin. Kell oli kolm öösel ja ma polnud pooltki nii ergas kui need passiametnikud ja tahtsin kiiresti paberimajanduse selja taha jätta ning asuda otsima meile vastu tulnud mehevenda Ahmadit. Igatahes kogu viisaprotseduurideks valmis pandud paberimajanduse ja dollarid võisime endale jätta.

Mehed kammivad palju paremini.

Mul on hea meel, et peatusin just pererahva juures mitte kuskil hotellis ja sain seega osa just nende argielust. Esimesel päeval kutsus meheõde mind endaga juuksuri salongi kaasa, kus lasin samuti soengut värskendada ning tegin samal ajal hoolega tähelepanekuid.

Näiteks panin tähele, et suitsetamise keelu  märk seinal on vaid dekoratsioon ning hoolimata faktist, et tegu oli naiste ilusalongiga (kus käis muu hulgas ka palju juukseid katvaid naisterahvaid), töötas seal vähemalt kolm meesjuuksurit.

Ka minu meheõde föönitas meesterahvas. Kui hiljem selle kohta uurisin, sain  vastuseks “Aga mehed kammivad palju paremini”.

Meheõde selgitas, et meesjuuksurid naiste-salongides on Liibanonis täiesti tavaline asi ja väga paljud naised usaldavadki soengu osas meesterahva maitset paremini kui naisjuuksuri oma.

Eestis selline asi mind, ei üllataks, aga moslem-naise suust kuulduna (kes peaks ju teoreetiliselt juukseid võõraste meeste eest peitma) küll.

Kõigepealt söödame lapsed ja siis sööme ise.

Ma ei tea, miks räägitakse, et Araabia naistel on raske elu. Seal olles jäi väga mitmel pool silma, et meespere rügab tihti kuskil teises riigis tööd teha samas kui naispool lihtsalt tõmbab vesipiipu ja veedab muidu mõnusalt aega. Kodused tööd teeb ära majaabiline.

Minu meheõed küll käivad tööl, ning nende puhul on majaabilise vajadus ehk reaalselt olemas kuid nägin, et ka kodustel prouadel on sisserännanud abilised täiesti olemas.

Ka meie saime seda luksust nautida, et sel ajal kui ise restoranis head ja paremat mekkisime mängisid lapsed mänguväljakul majaabilisega.

Iga korraliku päevasel ajal lahti oleva restorani juures on olemas mänguväljak.

Meid võõrustanud pererahval oligi kombeks, et kui kambaga kuskile sööma läksime siis kõigepealt telliti lastele ja maja abilisele mingid kiired praed ja siis saadeti nad jalust ära mänguväljakule, et ise rahulikult süüa ja vesipiipu tõmmata.

Sarnane “söödame kõigepealt lapsed ja siis sööme ise” süsteem kehtis ka kodus.

Pagaritooted pagari ärist, aedviljad aedvilja poest,  suitsud tubakapoest ja milleks eraldi poodi ei ole  – supermarketist.

Meile väga meeldis hommikuti Liibanoni leiba süüa. Rebid tükikese, määrid määrdejuustu peale, ning lisad veel Fetat või kurki või noh misiganes pähe tuleb ja keerad rulli. Ühel päeval sättiski ämm, poodi leivavarusid täiendama ning meil emaga õnnestus kaasa sõita. Tegelikult müüdi leiba ka üle tee asuvas väikepoes aga meie sõitsime selle järele lausa teise linna. Sellest, et tegu oli teise linnaga sai aimu ainult siltide järgi, sest asustus on Liibanonis nii tihe, et tegelikult ei saa aru küll kust üks linn lõppeb ja teine algab.

Teises linnas oli pagari äri. Nii suur ja uhke, et sealne küpsetiste valik ajas pea kirjuks. Pagariärides valmistatakse veel mõnusad Liibanoni maiustusi, mis on väga head kommi asemele või siis ka kohvi kõrvale mini koogikesena.

Tagasiteel peatusime veel aedvilja- ja puuvilja poes, suitsu poes ja kõige lõpuks alles supermarketis kus sai soetatud kõik see mille jaoks eraldi poodi ei ole. Kaupa sai varutud palju ning see käis nii, et proua muudkui kuhjas asju kokku, maksis ja jalutas järgmisse poodi (kui see oli piisavalt lähedal) ning poe teenindav personal tiris ostukotid autosse. Auto parkis seks puhuks poe ees lukustamata kujul. Koju jõudnuna lõi proua auto ukse kinni ja viskas võtmed turvamehele, kes parkis auto ja tõi ostud tuppa.

Tagasiteel pagari juurest hüppasime ämmaga ka rannast läbi

 

Tänava parkimine ja toit kui kultuuriprogrammi osa

Me käisime päris mitmel õhtul väljas. Kui alguses viidi meid peenesse Liibanoni restorani kus kultuuri programmi moodustasid toit, elav muusika ja kõhutants siis viimasel õhtul palusime endid viia mõnda vähem peenesse pubisse.

Aga kusiganes, me käisime siis parkimise probleemi ei tekkinud kusagil hoolimata faktist, et tee äär oli tihedalt autosid täis. Parkimine kui selline, ei ole lihtsalt autojuhi mure.  Põhimõtteliselt käib asi nii, et kui sa leiad koha kus tahad autost välja minna siis jätad auto kasvõi keset teed seisma (me nii tegimegi sel viimasel pubitiirul), hüppad autost välja, viskad võtmed parkimiskorraldajale ja lähed oma teed. Kui oled valmis lahkuma siis parkimiskorraldaja läheb otsib auto üles ja toimetab sulle.

Näiteks sel pubi tiirul meil ei olnudki kindlat kohta valitud kuhu minna tahtsime, vaid ühel hetkel otsustasime lihtsalt kõndida. Seega me jäime lõpuks paika hoopis kaugemal sellest kohast kus autost väljutud sai. Ning nagu hiljem selgus, meid sõidutanud mehevend Ahmad, ei olnud isegi tähelepanu pööranud, et millisele parkimiskorraldajale ta oma auto jättis.

Tookord andis ta siis lihtsalt ütles esimesele parkimistegelasele oma auto numbri ja see siis raadiosaatjate abiga otsis auto üles ja korraldas selle toomise meile sobitud kohta. Ahmad ei olnud tähelepanu pööranud isegi sellele, millisel tänavanurgal me autost väljusime.

Aga nüüd siis tagasi selle juurde, kus ma ütlesin, et ka toit oli ühes esimesena külastatud restoranidest kultuuriprogrammi osa.

Nimelt tookord kui restorani jõudsime, saime teada, et olime tulnud pisut vara ning programmini läheb veel üks tunnike aega. Sõime siis pähkleid ja muid laual asetseivaid näkse. Ometi menüüd tutvumiseks ei toonud meile mitte keegi.

Kui aga algas muusikaprogramm ilmus lauale valik eelroogasid – toores liha, Fatuleh, Hommos, Munataime kaste, ja palju muud põnevat. Teise käiguna serveeriti erinevad grillid ning kolmanda käiguna puuviljad ja koogid. Kolmanda käigu ajal sai läbi ka põhiprogramm.

Ehk siis nagu meilgi kombeks – kui kook tuleb lauale siis see on vihje, et pidu saab läbi. Tolles restoranis siis ei maksnud me eraldi söökide eest – menüü valik oli kõikidel laudadel ühine. Vaid hinnastamine käis nägude järgi + tellitud joogid ja loomulikult vesipiip.

Siinkohal on väga oluline ära märkida, et nautisime Liibanoni mitte Araabia kultuuri programmi. Kutsuda liibanoonlase kuuldes Liibanoni kultuuri ja Araabia kultuuri üheks ja samaks on umbes sama kui meile öelda, et Eesti, Poola, Saksa või Prantsusmaa – üks Euroopa kultuur kõik!

Suhtumine pagulastesse

Massidena tulevad Süüria pagulased teevad meele mõruks ka Liibanoonlastel. Nad tunnevad, et Süüria kultuur on Liibanoni omaga võrreldes palju tagurlikum ja kuna neid on hiljuti tulnud Liibanoni ca 1.5 miljonit, siis on tänavapilt juba väga Süüria-kirju.

Enamus juukseid katvaid inimesi tänavapildis on just Süürlased ning nende suur hulk teeb moodsatele Liibanoonlastele meelehärmi. Ka on murekohaks veel see, et Süüria pagulased on nõus töötama ükskõik millise raha eest ja solgivad seeläbi kohalikku tööturgu ning vähendavad kohalike tööle saamise võimalusi. Erilist kuritegevuse lainet Süüria pagulaste  poolt ei tunnetata ning pagulasi ei vihata nii nagu meil siin. Kuigi kerjustena hakkavad tänavapildis jällegi silma kõige rohkem Süüria pagulased. Lisaks Süürlastele on Liibanonis ka palju Palestiina ning Armeenia sisserännanuid.

Liibanoni tänavapilt

See, pilt mis illustreeris Õhtulehe artiklit ei olnud minu pilt. Ma olin tänaval rohkem ametis, mitte auto alla jäämise ja laste kantseldamisega kui pildistamisega, seega minu tehtud TÄNAVA pilte mul ei olnud Õhtulehele pakkuda. Aga noh, Googlest saab kindlasti minu kirjeldatule rohkem vastavaid pilte kui see, mis seal Õhtulehes oli. Paljad mehed ja musta kotti riietatud naine. Ma nägin küll seal paljaste õlgade ja miniseelikute vahel ka rätiga juukseid katvaid naisi. Aga mitte õhtegi sellist must akotti riietatud naist. Selliseid nägin küll gruppidena lennujaamas aga mitte kordagi linnatänavatel. Ning isegi need naised kelle, juukseid  kattis rätik, kandsid seal räti all moodsaid riideid nii et see rätik jättis pigem aksesuaari kui Islami peakatte mulje.

Need pole ka minu pildid aga pigem nägi tänavapilt seal selline välja.

 

Vanaisa elab 9ndal korrusel – lähme temale külla siis kui elekter tuleb.

Sarnaselt Ghanaga toimub ka Liibanonis pealinnast väljaspool elektri jagamine. Meie elasime Beiruti külje all mägilinnakeses Bechamounis kus elektri jagamine täiesti teemaks oli. Majad on kõik küll generaatoriga varustatud, niiet pimedas ja vaikses kunagi istuma ei pidanud. Küll aga mõjutas elektrikatkestus lifti liikumist. Meid võõrustanud pere elas 5ndal korrusel ning sinan liikumine polnud ka elektrikatkestuse korral eriline probleem, aga minu abikaasa vanaisa elas üle tee 9ndal korrusel ja külaskäiku tema juurde pidi juba planeerima.

Alati aga ei lähe ka kõige parem plaan paika. Olgugi, et pereema arvutas, millal linnaosas peaks elekter olema ja tegi külastusplaani selle järgi, ei tulnud soovitud ajaks voolu. Siiski plaani me ei muutnud. Ronisime ämma, 3 lapse (minu kaks last ja Ibrahimi õelaps) ning majaabilsega treppidest alla ja suundusime üle tee, kus siis proua tellimise peale siiski lift tööle pandi. Selgus, et lifit liigutamine Generaatorivooluga on kallis aga mitte ilmvõimatu.  Mahutasime endid kõik kitsasse lifti ära ning tõusime väliselt räämas maja väga aristrokraatliku siseviimistlusega katusekorterisse kus ootasid meid abikaasa emapoolsed vanaema ja vanaisa.

Tagasi läheme suvel!

Üldmulje Liibanoni sugulastest jäi väga hea. Oma raha meil seal kasutada peaaegu, et ei õnnestunudki. Ka jutud konservatiivsest Araabiariigist ei pidanud paika. Meie sugulased on küll moslemid aga ütleks, et vägagi vaba olemise ning käitumisega. Liibanonis veedetud nädala jooksul külastasime Harissa linnas ka kristlikku Neitsi Maarja pühamut, sest Ibrahimi õelaps on oma nime saanud hoopis neitsi Maarja järgi Maryam, mis on siis Araabiakeelne vaste nimele Mary /Maria nagu meie Maarja on selle Eestikeelne tuletus.

Olgugi, et meie maandumise päeval oli sooja 28 kraadi, vangutasid sugulased meie ujumise jutu peale pead, sest rannad olevad talveks suletud.

Selle tõestuseks käisime peale pagariäri külastust ka kohalikus rannakuurortis, mis tõesti oli inimtühi, ning mille basseinist oli vesigi välja lastud.

Ka Liibanoni jäätis jäi meil proovitama sest talvel jäätist ju ei müüda.

Seega kindlasti külastame Liibanoni veel – aga järgmine kord suvel!

 

Kuidas armuvalu või muutlik meel tekitas Beirut-Istanbul lennul terrorismikahtluse ja lennu viibimise.

Kui ma laste ning emaga neljapäeva pärastlõunal Liibanonis lennukile istusin, arvasin, et nüüd ootab ees sujuv kojusõit ning seiklused on selleks korraks läbi.

Tühjagi.

Lennukis kohad sisse sättinud tegi Salam-Silver sõprust tema selja taga istunud meesterahvaga. Sahar- Mariel oli lõunauni vahele jäänud ning tema oli pisut pahuras tujus, mida ta väljendas keeldumisega lennukitoolil paigal istumast. Ometi peavad nii õhku tõusu kui maandumise ajaks kõik reisijad olema turvarihmadega kinni.

Kui aga lennuk väravast lennuraja poole liikuma hakkas suigutas õhusõiduki kõikumine koheselt Marie unele ja rabelemine asendus vanaema süles norskamisega.

Kas lennukil viibib arsti?

Ühel hetkel kostus lennuki kõlaritest kutsung, et kui reisijate hulgas viibib arst siis andku ta endast kohe meeskonnale märku. Selle peale tõusis Salam-Silveri värske sõber püsti, identifitseeris ennast arstina ning läks stjuuardessiga lennuki tagumiste toolide juurde kaasa.

Me olime juba õhkutõusmise rajale taksotatud aga start jäi ootele. Kümmekond minutit hiljem alustas lennuk veeremist tagasi alguspunkti, et “haigestunud reisija” saaks väljuda.

Ma piilusin aeg ajal uudishimulikult tagumiste toolide poole, kus murenägude asemel paistsid pigem lõbustatud reisijad. Mõne aja pärast sammusid lennukilt maha kaks rõõmsas tujus noormeest minimaalse pagasiga. (Ühel oli fotokas kaelas, teisel mitte midagi)

Oma kohale naasnud arstilt uurisin (ta oli juba Salam Silveriga nii suureks sõbraks saanud, et ei tundunud väga imelik uudishimutseda), mis juhtus ning sain teada, et ei mingit terviseriket ning üks noormeestest soovis viimasel hetkel lennult maha jääda kuna tema tüdruk, ei reisinud kaasa ja ta otsustas “Romeot mängida” (arsti sõnad). Niiet meditsiinilist põhjust tegelikult ei olnudki ning arst laiutas käsi, et proovis mis ta proovis aga noort “Romeot” tal ümber veenda ei õnnestunud. Miks aga maha läks kaks noormeest ma ei saanud teada.

Aga, ega viivitus siis sellega läbi ei olnud.

Terrorismi kahtlus: Mis omanikuta see maha! Äkki on lennukis pomm?

Nimelt tekkis lennumeeskonnal kahtlus, et mehed võisid olla lennukisse käsipagasina pommi sokutanud – sest miks muidu nad ei tahtnud meiega koos õhku tõusta. Esialgu teeseldud terviserike ning selgitus maha jäänud tüdruksõbra kohta ei olnud kuigi julgustavad. Liiatigi väitsid nad maha minnes, et neil ei ole käsipagasit.

Seega ei saanud meie lennuk startida enne kui iga reisija oli identifitseerinud meeskonnale oma pagasi. Mis omanikuta see maha! Kuivõrd küsimused “Kelle pagas on see ja kelle kott on see” esitati Inglise ja Türgi keeles oleks üks sinine kohver juba maha tõstetud, sest sellele ei paistnud omanikku leiduvat. Aga siis tõlkisid osad reisijad meeskonna küsimused ka Araabia keelde ja hõikasid need üle lennuki ja nii leidus ka “sinisele kohvrile”omanik ja pagas sai lendu jätkata.

Kogu see pagasi tuulamine võttis umbes tunni, ning kui siis piloot teatas, et saame lendu jätkata ja õhusõidukit uuesti rajale taksotati aplodeeris kogu reisiseltskond tormiliselt.

Aplausi peale ärkas Sahar-Marie (kes kõik see aeg oli mõnusasti vanaema süles põõnanud) iluunest ja naeratas võluvalt. Taibanud, aga et seekord ei plaksutata tema graatsiliste tantsusammude peale, sulges ta uuesti silmad ja jätkas puhkamist.

Üks tüdruk aga jama kui palju!

Kuigi, mitmed reisijad pidid edasi kiirustama Istanbulis järgmistele reisidele paistsid kõik siiski mõistvat, miks oli ülioluline pagas uuesti läbi vaadata. Sest tõesti – no mis põhjus on maha jäänud tüdruk lennuki peatamiseks?

Või miks ühe tüdruku pärast läks maha kaks noormeest? Nad pidid ju teadma, et odav see lõbu neile ei saa olemas ja et põhjustavad lennukitäie inimeste hilinemise Istanbuli.

Ka meie taga istunud arst ütles, Istanbulis mahamineku järjekorda oodates, et tema edasilend on 45 minuti pärast ja üks proua ütles enda boarding algavat lausa 10 minuti pärast.

Istusime ema ja lastega heaga toolidele maha ja lasime kiirustajatel kiirustada – meie edasilennuni oli ju lausa 20 tundi.

 

 

Eksinud taksojuht ja Royal Inci Airport Hotell

Kuivõrd vahemaandumine oli pikk ning 20 tundi kahe väikse lapsega lennujaama toolidel pikutades veeta ei tahtnud, olin broneerinud Hotelli

Maksin meie 4-liikmelise seltskonna eest 33 Eurot ja sain magada üsna lennujaama lähedal mugavas toas. Hommikusööki anti ka. (Mingil hetkel sooviti meil seal ka Eesti Keeles head isu – mis pani meid koheselt järgi mõtlema omavahelise jutu sisu ja valjuduse üle).

Ütleks, et selle raha eest täitsa korralik hotell. Seda ma teadsin, et tegemist on üsna uue hotelliga ja taksojuhid ei pruugi teda nime järgi teada – niiet mul oli näpus ka aadress ja kaart lennujaamast hotellini. Aga taksojuht oli “nii eksinud nii eksinud”, et ei leidnud hotelli kohe ka nende juhtnööride abil ja keerutas endale Istanbuli peal raha juurde.

Salam Silveril tekkis janu ja ta koputas taksojuhi õla peale ning küsis Eesti keeles- “Onu palun juua”. Kummalisel kombel sai juht temast aru ja ulatas oma vee pudeli. Sellest liigutusest sai innustust Sahar Marie, kes ka kohe taksojuhi õlale koputas ja küsis “Onu, kommi!” Temal aga nii hästi ei läinud kui vennal ja pidi õhtu ikkagi kommideta veetma. 🙁

 

Jällenägemiseni Liibanon!

Pagas on pakitud ja autossegi viidud. Nimelt oli teada, et kell 10 läheb elekter ära ja siis ei saa lifti kasutada. Mitte, et me siin nüüd haudvaikuses istuks – majal on Generaatorid aga lifti liigutamine on sellisel viisil kulukas.

Selline süsteem kus teatud aegadel läheb elekter ära on mulle tuttav Ghanast. Liibanonis pealinnas sellist asja ei kohta – väiksemates linnakestes aga küll. Minu abikaasa pere, kes meid siin võõrustas, elsb Beiruti külje all Bashamooni mägilinnakeses.

Eile öösel tegime ema ning abikaasa väikevennaga viimase tiiru Beirutis. Selleks korraks viimase.

Jõime kohalikku õlut ja väga huvitavat segu viinast, jääst, ingverist, sidrunist, kurgist ja pressitud sidrunist.

Täna õhtul jõuame Istanbuli ning oleme seal hotellis ja homme lendame sealt edasi Tallinna.
Kohtumiseni!!!


Beirutis meelt lahutamas

Me käisime eile öösel Beirutis meelt lahutamas.

Restorani jõudes saime teada, et olime jõudnud liiga vara ja programmi tuleb tunnikese jagu oodata.

Istume siis lauas, näksime kõrvitsaseemneid ja mandleid (mida serveeriti muideks jääkuubikutega). Omaette imestan, et miks keegi menüüsid lauda ei too või, et noh vara jah aga miks mitte programmi ootamise ajal juba ära tellida ja süüa.

Aeg läks kell sai 11.30 ning bänd ilmus lavale. Samal ajal ilmusid lauale ka söögid kuigi tellimust keegi ei võtnud.

Ju siis oli eeltellitud arvasime emaga. lauale ilmusid toores liha, hummus, juustud erinevad snäkid.

Kui kõht täis hakkas saama saime teada, et see oli eelroog ja kohe tulevad erinevad grillid.

Kolmanda käiguna serveeriti magustoit – erinevad koogid ja puuviljad.

Põhinõtteliselt oli kombineeritud programm, mis sisaldas sööki- jooki, muusikat ja kõhutantsu ning toidud toodi lauda nägude arvu järgi.

Selles restoranis ei saa minna lihtsalt muusikat ja tantsu nautima istudes õhtu otsa näites ühe tassi tee taga vaid kui sa juba kohal olid siis tegid ka restoranile käivet. Vot nii!

Mehed kammivad palju paremini

Meie eilne hommik Bchamoni mägilinnakeses algas Araabia kohvi ja Manakeshidega. Peale hommikusööki sättis meheõde juuksurisse minema ja uuris kas me emaga tahame kaasa minna.

See tundus hea võimalusena linna näha ja nii jätsime lapsed ämma ja majaabilise hoida ja asusime teele.

Mul ei olnud tegelt erilisi iluprotseduure plaanis, niiet ütlesin salongis et tahan natuke vaid tukka lõigata. Ema arvas, et ootab niisama aga välja tulime me kõik uute soengutega.

Kui ma seal värv peas istusin panin tähele, et suitsetamise keelumärk on vaid dekoratsioon ning kuigi tegemist on naiste ilusalongiga, kus käivad ka päid katvad naised, töötab seal palju meesjuuksureid.

Ka minu meheõde (kes on abielus ja moslem) föönitas meesterahvas.

Kui hiljem selle kohta uurisin, vastas ta “Aga mehed kammivad palju paremini!”.

Ta selgitas, et paljud naised eelistavad meesjuuksurit ning usaldavad tema maitset paremini kui naisterahva oma.

Eestis, mind selline asi ei üllataks aga Araabiariigis ning moslem-naise suust kuulduna küll.

Üldse tegeles salongis ühe kliendiga kolm salongitöötajat.

Üks värvis, teine föönitas ja kolmas stiliseeris. Meie emaga saime viimase lihvi Ukrainlannast juuksurilt, kellega sai soengu üksikasju vene keeles täpsustatud.

Õhtul läksid lapsed hoidjaga mänguväljakule ning meie emaga nautisime Araabia poppmuusika saatel vesipiipu ja mündist jäälimonaadi.

Ettevalmistused Liibanoni reisiks kahe väikelapsega.

Piletid: OLEMAS!

Reisikindlustus: TEHTUD! (Ergost)

Viisad: PIIRILT!

Kaasa:  küllakutse,

reisikindlustuse poliis,

passipildid,

eeltäidetud viisa avaldus

Küllakutse: Dokumendid saadetud ja Araabia sugulased tegeleved.

Pagas: Äraantava pagasi kohvrid olemas. Üks käsipagasi kohver juurde muretseda.

Hotell Istanbulis: OLEMAS! Broneering ning teekond Leenujaamast hoteli kaardina välja prinditud. Teekonna ning distantsile kuluva taksosõidu hinna (ca 4 eurot) arvutas mulle see vahva lehekülg.

Liibanoni Raha: Vahetame kohapeal.  Eestist Liibanoni raha väga kerge vahetada pole aga kaasa võib bõtta hoopis dollareid. Abikaasa sõnul saab enamus kohtades maksta seal parallellselt nii kohaliku raha kui ka dollaritega. Näiteks võin ostukohas anda müüale dollarid ja aga tagasi vahetusena saan kohaliku raha. Ghanas rahvusvahelistes Supermarketites sama süsteem – väga lihtne ja mugav.

Laste kantseldamine:  Nii kõigepealt tuleb mul ema kaasa – see aitab suuresti. Ning selleks, et lapsed lennujaamas kaduma ei läheks tellisin Laste Sahtlist  kummagile sellise seljakoti, millele käib külge ka jalutusrihm. Ehk siis Talutus-Seljakoti. Jalutusrihma saab koti küljest kergelt ka ära võtta kui seda enam vaja ei peaks olema. Nüüd jääb üle vaid loota, et Laste Sahtel on korralik pood ja saadab kauba lubatud ajaks. Kodukal on kirjas, et tarne on 3-10 päeva.

Mina tellisin seljakotid 25ndal, ehk siis kui pood kodukal kirjeldatud tingimusi täidab on kõik ok. Kui ei täida saan ma pisut kurjaks, sest siis ei ole mul enam aega uut seljakotti otsida ja seda ise talutuskotiks ümber ehitada. Igatahes on neil kenasti toodud välja ka tagastamise info – ehk siis kui kaup peaks jõudma liiga hilja siis ning ma ei saa seda reisil kasutada siis on mul õigus see 14 päeva jooksul tagastada. Reis ise kestab 9 päeva, seega ka reisilt tagasi jõudnuna on piisavalt aega, et tagastusega tegeleda – kui seda peaks vaja olema.

Kassihoid: Terveks Loomakliinik võtab Kuti enda hoole alla 10 Euro eest päevas. Hind sisaldab kassitoitu ja liiva – täitsa mõistlik diil minu meelest!

Info Välisministeeriumile: Antud!

Talveriided: Jäävad Lennujaama riidehoidu. Türgis hakkama saamiseks pistan käsipagasisse laste sügisjoped – need ei ole just kuigi rasked aga 13 kraadisesse istanbuli täitsa parajad ja tuult ning vajadusel vettki hoidvad.

Riidehoiu teenust pakutakse lennujaama infoletis reisiterminali väljuvate lendude saalis. Riided hoiustatakse korrektselt riidepuul. Kindad, mütsid jm paneme eraldi kilekotti ja riputame riidepuu külge.

Riidehoiu teenus maksab: 1 päev / 2 eurot, 7 päeva / 9 eurot, 14 päeva / 15 eurot ning iga lisanduv nädal 5 eurot. Vanematega koos riideid hoiustavatele lastele on teenus tasuta.

Lisainfo:
E-post: info[at]tll.aero
Telefon: (+372) 605 8888

 

Varsti jälle päikese all ning sekeldused türklastega…

Nii seoses sellega, et Sahar  Marie saab Novembris 2 aastaseks on meil olnud plaan kasutada seda aega, mil reisida saab beebi piletiga ning külastada sugulasi Liibanonis.

Liibanoni vanaema ja pere on Salam-Silverit näinud siis kui ta eelmine aasta issiga kuu aega seal külas käis aga Marit pole neil veel au olnud näha.

Kõige soodsaimaid reise Liibanoni pakub Turkish Airlines ja kuna varasemad kogemused on selle lennufirmaga head siis valisimegi nemad oma reisipartneriks.

Võrdlesime lende ka Lufthansaga ning ega nende piletihinnad oluliselt kallimad polnud (kui thea plaan nii, et nädalavahetusel ei lenda) kuid Lufthansa lend oleks väljunud Tallinnast juba kell 6 hommikul siis otsustasin Türklaste kasuks kelle lend väljus pisut peale kella 2 pärastlõunal.

Olen ju eelmisel päeval tööl ning reisin kahe väikese lapse ning emaga. Jah ema tuleb seekord kaasa! Kui aus olla olin ikka enne ema otsust meie reisiga liituda väga väga mures kuidas ma ootan lastega Istanbulis lennujaamas öist lendu. Nimelt kulude kärpimise eesmärgil otsustasin pikema lendude vahe kasuks.

Aga kui ema abiks on siis saame hakkama – kummagile üks laps sülle magama ja küll me selle aja seal lennujaama toolidel ära konutame.

 

Sekeldused Türklastega

 

Tean lennundusest sellist reeglit, et kui on väga pikk vahemaandumine nii, et edasilend on järgmisel päeval siis pakub lennufirma tasuta majutust (noh juhul kui lendad ikka sama lennufirmaga edasi, millega vahemaandumise sihtkohta jõudsid)

Nii, enne pileti ostmist küsisin need tingimused Turkish Airlinesilt üle, et kõik ikka väga kindel oleks ja sain kinnituse, et teatud tingimustel majutust tõesti pakutakse.

Uurisin siis, et mis need teatud tingimused on:

*Turkish Airlines pakub majutust Istanbulis, kui tegemist on rahvusvahelise lennuga, sealjuures on valitud parim võimalik ühendus ja kahe lennu vahel on rohkem  kui 10 tundi ( äriklassi puhul 7 tundi ). Kui need tingimused on täidetud siis reisijatele võimaldatakse majutus Istanbuli lennujaama lähiümbruses (vajaduse korral ka transfeer ).

 
Kui kõik tingimused on täidetud võimaldab Turkish Airlines
majutust Istanbulis.  

Nii, tundus justkui korras. Lennul Tallinnast Istanbuli oli tõesti seal väga mitu ühenduse varianti. Et olles lennanud Istanbuli oli valida lausa kolme edasilennu vahel ning parim võimalik ühendus oleks siis olnud kiireim ühendus, olgugi et minu jaoks oleks see olnud 200 eurot kallim.

Ehk siis minnes ma ei valinud parimat võimalikku ühendust. Tagasilendu broneerides oli aga lihtsam. Beirutist minema 15.45 ja Istanbulis esimene võimalik kell 19.00 Esimene võimalik edasilend Istanbulist on järgmine päev. Nii korras – kvalifitseerun igati majutusele mõtlesin endamisi ja ostsin pileti ära.

Varem kui ma Turkish Airlinesilt eelinfo saamiseks konkreetsete ühenduste kohta küsimusi küsisin sain kogu aeg vastuseks, et andke oma broneeringu nr. Aga noh eelinfot uurides mul polnud ju mingit broneeringu numbrit. Nüüd, peale piletite ostu, oli. Saatsin selle kiirelt lennufirmale ja küsisin kinnitust, et kõik on hästi.

Tuli välja, et ei olnud hästi. Nemad oma süsteemis nägid veel mingit alternatiivset ühendust, mis oleks kiirem ja seega ei kvalifitseeru ma majutusele – Oota rõõmsalt 20 tundi kahe väikelapsega lennujaamas!!!!

Ooot ei tahaaa!!!! Küsisin võimalust vahetada oma piletid siis selle alternatiivse ühenduse vastu, et ei peaks nii kaua lennujaamaa ootama. Jah palun – vaheta!  Trahvi hinnaks 200 eurot! Kujutad sa ette?

Mu broneering pole veel kontolt mahagi läinud, vaid mõned minutid peale reaalset ostu, ei saa nemad mu pileteid ilma trahvita ümber vahetada olgugi, et segadus ei ole ju 100% minust tekkinud ja ma tahan pileteid vahetada vaid nende tigimustele sobivamaks.

Kusjuures nad on väidetavalt Euroopa parim lennufirma. Huvitav kuidas nad küll sellise tiitli said? Nii paindumatud ja infot varajavad…. no kurja!

Aga mis meist siis Türgis saab?

Noh hakkasin uurima lennujaama lähedasi hotelle, et kui vähegi võimalik 4le reisijale miskit odavamat kui 200 eurot maksev piletivahetus saadaval on siis võtan parem hotelli.

Sest see alternatiivne ühendus, millest mulle nüüd rääkima hakati oleks Beirutist väljalennuga kell 6.00 ja noh kui ma juba niikuinii maksan, siis ma maksan parem öö eest Istanbulis mitte võimaluse eest ülivara Beirutist välja lennata.

Ses mõttes, et kui piletid oleks tasuta ümber vahetatud ma oleks ilmselt võtnud varajase väljalennu – aga mitte 200 euro eest! Tänan ei!

Majutuse leidsin 2le täiskasvanule ja 2le lapsele Royal Inci Airport hotellis (mis lennujaamast vaid 4 km kaugusel)  vaid 38 Euro eest!!! Ja hotell on piltide järgi üsna korralik, Google Mapsil olemas ja Google Streetviewga on ka ümbruskond igati  viisakas.

Tagasiside antud hotelli kohta erinevates turismiportaalides on valdavalt hea – kurdeti põhiliselt lennukite müra üle (millega lennujaama lähedal ööbides peab igal juhul arvestama) ning hoiatati mõnel pool, et kuna on väga uus hotell siis nime järgi kõik taksojuhid ei tea seda ja seega on parem kui ollakse valmis taksojuhile ka aadressi ütlema. Mina välja hääldada seda aadressi ilmselt ei suuda aga  trükin selle koos kohalesõidu kaardiga paberile.

Üks hädaldas veel, et vannituba oli liiga väike ja dushinurgas ei läinud vesi piisavalt kiiresti alla – no elame üle!

Taksondus Türgis

Transferi teenust pakutakse sinna 22 Euro eest aga juba leidsin türgi taksohindade kalkulaatori kus saab arvutada erinevate riikide taksotariife arvesse võttes konkreetse distantsi takso hinda. Et paned algus punkti ja lõp punkti ja saad hinna. Minu taksosõit hotelli läheks maksma 12.7 Türgi raha ehk 3,73 Eurot.

No, ma pole vastu ka viiekat maksma! Igatahes ei mingit Transfeeri, ei mingit piletivahetust – mina puhkan ennast lastega välja hotellis.

Viisad

Liibanoni Viisa teeme lennujaamas

Välisministeeriumile edastatud andmetel on Eesti kodanikule vajalik viisa. Kuni kolmekuuliseks turismi eesmärgil viibimiseks on viisat võimalik taotleda piirilt (Beiruti rahvusvahelisest lennujaamast).

Muudel eesmärkidel ning pikema viibimisajaga viisa taotlemiseks tuleb infot küsida Liibanoni saatkonnast Varssavist http://www.lebanon.com.pl.

Taotleja peab esitama:

  1. Passi, mis kehtib vähemalt kuus kuud pärast soovitava viisa kehtivusaja lõppu
  2. Ühe passipildi
  3. Täidetud viisaavalduse, mille saab välja trükkida saatkonna kodulehelt www.lebanon.com.pl
  4. Töö- või õppimistõendi
  5. Küllakutse Liibanonist, millel on selgesti kirjas seal viibimise ajal elukoha aadress või hotellibroneering.

Transiidiviisaga viibimisaeg on kuni 15 päeva.

Passis ei tohi olla Iisraeli piiriületustempleid. Liibanonist ei ole võimalik reisida otse Iisraeli ega Iisraelist Liibanoni.

Türgi Viisat me ei teegi

Välisministeeriumile edastatud andmetel võivad Eesti kodanikud turismi eesmärgil reisida Türki viisavabalt. Viisavabalt saab Türgis viibida kuni 90 päeva poole aasta jooksul. Viisavabalt reisimisel peab pass riiki sisenemisel olema kehtiv veel vähemalt 150 päeva. Muudel eesmärkidel Türki reisimisel või pikemaks ajaks Türki jäädes (õppimine, töö, rahvusvahelised autojuhid, perega taasühinemine jms) vajab isik eesmärgikohast viisat või elamisluba. Sellisel juhul peab riiki sisenemisel pass kehtima veel vähemalt 60 päeva pärast viisa või elamisloa kehtivusaja  lõppemist.

Reisikindlustus

Reisikindlustus on meil Ergost – katab meditsiinilist abi igale isikule kuni 100 000 Euro ulatuses, ning sisaldab ka reisitõrke kindlustust.

Näiteks kui tagasilennu kuupäev peaks mingi põhjal muutuma ja meil sellega seoses on vaja uusi pileteid siis kindlustukaitse hüvitab algpiletist kuni  kaks korda enam maksva tagasilennupileti.

Pagasit ei kindlustanud – mida hinnalist ma nädalasele lennule ikka kaasa võtan?

Välisministeeriumi lehel registreerisin ära, ka et sel perioodil Liibanonis viibime.

Niiet ei miskit muud kui Päikese Alla!

Tegelikult tõmmati eile minu päikesetuhinat natukene maha – nimelt hetkel on neil seal küll ilus 27 kraadi sooja aga paari nädala pärast pidi ikka külmemaks minema ja temperatuur meie seal oleku ajal võib langeda kuskil 21 kraadi juurde.

Noh saame hakkama 🙂

ilm liibanonis, beiruti lm, liibanoni talv, reisimine, päikese alla
Beiruti ilm
istanbul, ilm, ilm türgis, türgi talv,
Ilm Istanbulis

 

 

 

Tegevjuht puhkusel

Varsti Varsti astub minu boss lennukile et Liibanoni kahen2dalasele puhkusele s6ita.

Loetakse peale s6nad:

“Ma tahan k6ik teada, mis kontoris toimub! Selge? Mitte ykski raha ei liigu enne kui sa mulle pole helistanud. Laost ykski materjal ei liigu enne kui pole helistanud. Keegi ei kasuta autot, minu kontorisse peale sinu keegi ei sisene… mitte keegi ei sisene ega valju ettev6ttest enne kui sa pole helistanud… raamatupidaja annab sulle iga p2ev aru mis on makstud ja mis maksmata ja sa helistad ja loed ette, iga p2ev, mitte yhtegi liigutust ei tee ilma mulle helistamata, keegi tuleb kontorisse helistad, kui l2heb siis j2lle helistad, selge?”

“mhmhmhm… selge”

“Mis t2pselt on selge?”

“Keegi tahab raha – helistan, Tootajad vajavad materjale – helistan, keegi tuleb v6i l2heb – helistan, keegi ei kasuta autot ega sisene kontorisse, raamatupidaja annab aru ja mina j2lle helistan… kas sai k6ik?”

“Just helistad, ma tahan k6ik teada, mis kontoris toimub! Iga p2ev helistad! Aga ei mingeid armastus ja igatsevaid s6numeid kui ma 2ra olen mu telefonil on roaming..”

“H6k6mm???!!!???”

“T2hendab 2rikoned eranditult, iga p2ev! selge?”

“Selge, 2rik6ned ja iga p2ev!”

“Iga kiri mis tuleb sa skanneerid ja saadad mulle, selge? Ma tahan k6ik teada mis kontoris toimub… iga p2ev… iga liigutus… keegi ei kasuta minu autot, keegi ei…”

“… ei kasuta sinu kontorit – meil see oli juba, veel midagi?”

“Jah, Iga p2ev tahan ylevaadet mis toimub, igast asjast, selge?”

“Jah, selge, ilusat puhkust….”