Lastehoiust ja rannarõõmudest

Pole mingi saladus, et kasutan tihti lapsehoidja teenust. Tööpäevad ju kestavad mul suvel kella 21ni ning tihti rakkes ka nädalavahetustel samas kui lasteaed töötab ikka E-R ja 7 – 18.00 

Ma olen mõelnud küll, et igas linnas võiks olla vähemalt üks selline lasteaed, mis töötaks ebatraditsioonilistel aegadel. Ma muidugi ei arva, et sellises lasteaias võiks lapsed siis viibida mingi 7 päeva nädalas ja poole ööni. Oh ei! Sellises lasteaias võiks lapse aiagraagik järgida lapsevanema töögraafikut. Noh et kui lasteaed ise olekski avatud 24/7 siis võiks süsteem olla umbes nii, et lapsevanem esitab iga kuu lasteaiale oma kinnitatud töögraafiku ja vastavalt sellele koostataks lapse lasteaias käimise graafik. Selline graafiku esitamise nüanss oleks siis oluline seetõttu, et lapsevanemad ei hakkaks pikalt avatud olevat lasteaeda ära kasutama ja ikka ise ka oma pesamunadele aega leiaks….

Oeh…. nüüd läks unistamiseks…!

Tegelikult tahtsin ma oma tänasest päevast rääkida!

Tänane plaan oli võimalikult palju aega veeta lastega õues. Aga see plaan läks veidu luhta – eriti just selles osas, mis hommikupoolikut puudutas.

Nimelt läheb mu laste lapsehoidja uuest nädalast laagrisse kasvatajaks ja mul oli kiirelt asemikku vaja. Kuna suvisel ajal on tööd palju, ei olnud ka Agentuuril, millega koostööd teen kohe kedagi võtta.

Nii läkski, et lastega õue minemise asemel hakkasin sõbralistile kirjutama ja kuulutusi postitama – lähenes ju esmaspäev (mil on mu järgmine tööpäev) lausa kohutava kiirusega. 

Kuulutused postitatud – hakkasin oma telefonis postituste lehtedele “refreshi” tegema. Ei miskit.

Lastega õue jõudsin ma alles kella 1 paiku, mil ma muidu oleks plaaninud juba tuppa tulla, et Marie lõunaunne sättida.

Nii läkski päev täiega nihkesse. Pärastlõunal aga hakkas kuulutuste peale lõpuks kõnesid tulema ja ma rahunesin maha. 

Täna oli ka üürimakse päev ja nii võtsin lapsed näppu ja sammusin ranna poole, kus teadsin olevat lähim pangaautomaat. Minu korteriomanik on ise ka ranna lähistel tööl niiet kõik klappis ideaalselt. Veetsingi lastega rannas aega seni kuni korteiomaniku töövahetus algas ja käisin üürirahaga tema poolt tagasiteel koju läbi.

Seal aga teatas toidulõhnade peale Salam-Silver ” I am so hungry!” (Ma olen nii näljane) – nii ei jäänudki muud üle kui peale üürimakset järjekorras koht sisse võtta, et süüa-juua osta. Silver hakkas kohe järjekorras kaaskannatajatega suhtlema – seletas, et tal on kõht tühi ning näitas, et muuhulgas on tal ka raha. 20 senti oli tal siis näpu vahel. Kui tuli minu kord tellimus sisse anda ulatas Silver kassatädile püüdlikult oma 20 senti. 😁 See jäi jotsiks – ma maksin kaardiga!

Natuke tuli söögi saamist oodata ning selle aja peale sai omad portsud kätte paar meie ees varem oodanud klienti. Silver teatas leti ees teenendajale see peale sõjakalt “kuule mul on ju ka kõht tühi!” 😂 Tundus, et selgitus töötas, sest järgmisena oligi meie kord oma toiduports kätte saada.

Lapsed nägid söögikohas ka laude-toole ning tahtsid kohe sinna sööma jääda. Aga ma suutsin nad ikka koju meelitada. Oli ikkagi suht väsitav olnud lastele mööda batuute ja muid atraktsioone järele joosta.

Ahjaaa muideks – meie rannalähedane üürikas jääb septembri alguses vabaks, sest kolime siis oma ostetud koju. Seega kui sulle meeldiks elada Pärnu rannas vanemat tüüpi ning üsna soodsas kolmetoalises ahiküttega korteris siis anna endast märku! Siin on ka vahva tagaaed ning grillinurk ja suveks välja ei visata!
Meie tänane õhtupoolik pildis

Lasteaia Logistika

Minu üle kahe kuu kestnud korterisse sissekirjutuse saamise protsess sai eelmine nädal lõpuks läbi ja ma olen nüüd ametlikult Pärnu elanik. 🙂

Kusjuures paar kuud tagasi kui mulle esimest korda koitis, et see lasteaia koha saamine ei saa mul lihtne olema ütles üks Pärnu Blogija, et ma võiks lastekaitse poole pöörduda, et tegelikult lastekaitse saab ses osas aidata… mulle tundus see tookord nii kentsakas mõte, sest noh mu meelest on lastekaitse pärusmaa ikka laste turvalisus ja tühjad kõhud jne. Aga noh tema kahe lapse üksikemana oli omajagu asutusi läbi jooksnud, et ju ikka teadis mis rääkis.

Igatahes, kui ma tollelt inimeselt, kes linnavalitsuses minu sissekirjutuse asjaga tegeles enam vastust ei saanud (saatsin kaks korda e -maili, et ta kinnisturaamatut kontrolliks, kuna teadsin, et minule oluline kanne peaks olema olnud toimunud) otsustasin ma kõik valehäbi maha matta ja linnavalitsuse lastekaitse spetsialistile kirjutada. Et näe käin tööl aga palga maksan kõik lapsehoidjale ära ja lasteaia kohta oleks vaja sest kes muidu lapsi vaatab jne jne jne. Ma ei tea kas tegemist võis olla kokkusattumusega aga täpselt kaks tundi hiljem sain ma kirja tollelt spetsialistilt (kes mingi 5 päeva polnud vastanud mulle), et oi jah on kinnisturaamatu kanne ära tehtud ja kohe saab sissekirjutuse. 20 minti hiljem kontrollisin Eesti.ee-st ja tõesti sissekirjutus Pärnu linna oli tehtud.

Minu lemmiklasteaia jaoks toimus see siiski pisut hilja – nemad olid sama päeva hommikul oma sügisese nimekirja lukku pannud. Aga paar päeva hiljem pakuti mulle kohta asenduslasteaias – st sellist kohta, mida aksepteerides säiliks järjekord ka minu valitud lasteaedades. Ainus probleem, et see asub Kuldse Kodu kandis ja suht kaugel kõikvõimalikest bussipeatustest. Mina elan kesklinnas ja töötan Mai rajoonis.

Siiski parem ikka kui ei mitte midagi. Käisin lasteaia teekonna mitu korda Google Mapsi vahendusel läbi ja kujutasin kuidas ma seal kaevu tänaval üht last kärus lükkan ja teist käe otsas järgi lohistan. Pidasin ka plaani kuidas viin lapsed iga hommik taksoga lasteaeda ja siis liigun bussidega tööle edasi ja asi hakkas juba jumet võtma.

Päev hiljem sain teada, et kodu lähedal asuv Tammsaare lasteaed pakub sügisest Silverile kohta! Ajeeeee!

Ühe lapsega mööda Kaevu tänavat kärutada on ikka palju lihtsam kui kahe lapsega. Tegelikult annab Tammsaare lasteaed ka lootust, et ehk õnnestub neil ka Mari võtta – see selgub siis paari nädala jooksul. Siiski, harjutama saan sinna minna lastega alles augustis. Asenduslasteaed ei taha ka meid enne suve lõppu näha. Tööl käin ma aga juba praegu.

Siis kolleeg hakkas rääkima, et juhul kui linnal pole kohe kohta riiklikus lasteaias pakkuda siis kompenseerivad nad ka eralasteaia õppemaksust mingi osa.

Võtsin ühendust Põnnila eralasteaiaga, mis ka üpris kodu lähedal. Neil meile ruumi oleks! Küsisin haridusspetsialistilt ja opaaa ma tõepoolest kvalifitseerun lasteaia kohatasu toetuse saajate hulka ja nende poolest võiks ma lapsed kohe Põnnilasse viia! (Huvitav, miks nad seda varianti mulle ise välja ei pakkunud, et kle meil pole kohta pakkuda – vii erakasse ja me kompenseerime kohatasu).

Ses mõttes, tõestust sai, et küsija suu pihta ei lööda ning häid lahendusi kandikul ei serveerita vaid peab ikka oskama küsida ja oma õigusi taga ajama.

18 – 19 mai lähen siis lastega Põnnilasse harjutama. Eks sinna tuleb ka jalutada ja noh kahe marakratiga saab see keerukas olema aga noh sellise suhtumisega ei saakski ma ju majast välja minna 🙂

Homme uurin, kas meie kergkärule saab kinnitada seisulaua. Kaksikute käru mõte käis ka peast läbi aga Silver on juba 3….. Seisulaud peab toimima!

Päris ilma lapsehoidjata ikka ei saa kuna lasteaed sulgebuksed hiljemalt kell 18, mina aga oma kontori veidi peale 20.00. Emal kestab ka õhtune vahetus kella 18ni niiet…

Rahaliselt võidan ma pisut (lapsehoidja ei käi iga päev aga lasteaeda viiks lapsed ikka täiskohaga) kuid lisaks rahalisele poolele võidan ma ka aega! Vabad päevad, mis on tõesti vabad – nii et ma saan kaia sisustuspoodides ja soetada korterisse vajalikku nipet-näpet. Juuksurisse ja riidepoodi saab ka! Koristada saan rahulikult ilma “abilisteta”  – nii on lootust, et mõni päev saab tuba korda ka :).

Vastloodud MTÜga saan tegeleda….!

Ning mis peamine – lapsed saavad enda vanuste lastega suhelda ja koos mängida!

Homme siis seisulaua ja lasteaia tavaari shoppingule!

kiik

 

 

 

Nüüd tuleb lastest kiiresti inimesed kasvatada!

Ma läksin Suhkrumari kõrvalt Ghanas tagasi tööle kui ta oli vaid 2kuune, endaarust esialgu küll osakoormusega aga sellest osakoormusest sai märkamatult täiskoormus ja paar kuud hiljem lausa kaks ametiposti.

Silveri kõrvalt sain Ghanas põneva tööpakkumise (animaatori koht selles firmas kus ma lõpuks tegevjuht olin)  siis kui ta oli 10 kuune, ning enne seda käisin Ülikooli juures 2D/3D animatsiooni kursustel. Tolle tööpakkumise võtsingi siis vastu,  et see tundus ideaalse võimalusena äsjaõpitule praktikat saada.

Kogu selle pika sissejuhatuse idee oli selles,  et selgitada miks mu lapsed on palju lapsehoidjaga kasvanud.

Muide – Ghanas saab lapse lasteaeda panna juba kolmekuuselt.

Suhkrumari on hetkel aasta ja kolme kuune ning Silver kolme aastane. Me elame nüüd Pärnus ja mina otsin siin tööd.

See tähendab,  et lapsed peavad varsti lasteaeda minema või hoidja hoolde jääma,  eeldusel et mind vähemalt tööintervjuudele ühel hetkel kutsutakse.

Lasteaeda ei taha luti ja lutipudeliga lapsi.

Lutist tegelikult ei olegi kumbki laps eriti huvitatud olnudki. aga Suhkrumari on hetkel küll täielik lutipiima sõltlane – ei ühtegi magamaminekut ilma pudelist piima imemata.

Kusjuures Ghanas oli selle asjaga paremini – päevauned sai ikka pudelita hakkama ja piima kulus vaid öösel. Nüüd aga ei tule kõne allagi,  et päeval piimata magama jääks,  ning öösel ärkab peale õhtust piima veel kaks korda et ennast tankida – ükskõik kui palju siis ta ka õhtul enne magama minekut sööks!

Teine asi on potitamine,  Marie ei taha üldse potil istuda ja Silver käib potil vaid siis kui seda meelde tuletada ja teda ka pükste pusimisel aidata.
🙁

Olgugi, et enne tööle minekut Ghanas Nannyle alati meelde tuletasin, et ta potitreeningut ei unustaks.

Silveri puhul tõi ta tihti vabanduseks, et juba jäimegi hiljaks (mille peale ma alati uurisin,  et mis siis nüüd teeme saadame kooli ka mähkmetes või?) ja noh Marie oli kogu aeg veel liiga noor ja siis umbes üleöö sai liiga vanaks.

Nüüd on tagumine aeg kõik puudujäägid tasa teha – seega Silver käib täna keerdus pükstega ringi.  Marie mähkmevaba olemise tulemus on 6 paari ahjunajal kuivavaid alukaid (seisuga kell 14.00) ja päevaunne jäi Suhkrumari ka alles kell 13.40 kui ma piimapudeli osas lõpuks alla andsin. Näis,  kaua ma temaga õhtul jaurata jaksan.

Ma lihtsalt ei taha,  et neil lasteaias probleeme tuleks või palgatav lapsehoidja esimese nädalaga kohast üles ütleks.

Kolmas probleem on käitumine – nad on hüperaktiivsed ja loomulikult on nad veel ka IT spetsialistid.

Mul on nii palju asju vaja ettevalmistada – kirjutada korralikud kaaskirjad, tuunida CV-d, koostada MTÜ põhikiri teha Swedbankile ETY Agentuuri majandusdeklaratsioon jne – aga kui ma laste ees arvuti välja tõmban ei toimu mingit töötegemist – It spetsialistid asuvad abistama. 

Ma ikka loen blogidest kodus töötavatest emadest ja no ei saa aru,  kuidas nad seda teevad. Et mismõttes lapsed mängivad ja sa saad rahulikult arvutis asju ajada.

Ma katsun omad tegemised öösel tehtud saada ( ja blogin hetkel salaja telefonis)  aga selle õhtul tegutsemisega on ka see jama,  et ma kipun ise suht vara magama jääma.

Näiteks Silver ei jää üksi magama – ma pean teda kaisutama kuni ta magama jääb

ja

siis vaikselt ära hiilima.  Aga selle kaisutamisega mul tuleb endal ka siuke uni,  et parema meelega kobiks ma tema kõrvalt lihtsalt oma voodisse ning arvuti välja võtmine ja tööle asumine on paras enesesundimine.

Aga noh see eest võin rõõmustada,  et aasta ja kolmekuune Marie sööb kõik toidukorrad oma käega (Ok,  seda küll suurt kadudega laup alla aga siiski täitsa ise)

Siiski ideed kuidas lapsed kiirkorras ümber kasvatada oleks igati teretulnud.  😉

Majaabilisele foto tegemise koolitus???

Kurjami! Ma siin Eestis olles hoolega intervjuusid andnud ja asju ja iga intervjuu juurde küsitakse ka pilti. Lihtsalt Aafrika pilti või pilti abikaasa ja lapse tegemistes leida ei ole probleem. Ise olen ka olnud piisavalt edev ja poseerinud nii lapsega kui lapseta… aga mida ei ole on üks korralik PEREpilt!

Abilisega on pilti...
Abilisega on pilti…
Telefoniga tehtud selfied või kolmekesi peegli ees poseerimised ei lähe siinkohal arvesse.

Eraldi fotosessiooni perega pole me teinud ning kuskil väljas käies on kujunenud nii, et mina pildistan abikaasat lapsega või abikaasa pildistab mind lapsega või keegi meist pildistab ja filmib last. Isegi lapsehoidja on pojaga koos pildile saanud aga kõik me kolm…. eip.

Mitu päeva olen tuhlanud vanades foto backupi kaustades aga ühispilti ei leia.

See-eest tuli välja selline vahva video Salam-Silverist 🙂

Salam-Silver in action on his new play-carpet from Ethel Kook on Vimeo.

Jumalast tõsiselt on mul nüüd plaani võetud, et lapsehoija ning majaabiline koolitada fotosid tegema ning varustada nad vastava aparaadiga, et siis kui me kuskil väljas oleme saaks lapsehoidja meil sabas sörkida ja pilte teha…Mugavuse huvides randa või bassa servale saab ta ju niikuinii kaasa võetud abiks lastel silma peale hoidma.. :S

Tige!

Ma siin h6iskasin eks, et esmap annan lapsed ara ja saan oma majja tagasi. Tyng!!! Ootan siis mina esmaspäeva 6htul laste kasuisa lennukilt. Endal kompsud pakitud ja juba esikussegi t6stetud. Kujutlen kuidas ma magan OMA voodis, millele ei puhu tuul konditsioneerist OTSE peale ning pidasin peo plaane – nimelt teatas minu India majanaaber, et s6idab kuuks ajaks puhkusele. K6ik korraldused said tehtud – majanaaber soidab 17ndal, ja 19ndal kolib Lucia ajutiselt sinna majja elama. FUN! FUN! FUN!

Ja siis rikuti see koik ara – laste ema jääb m6neks ajaks veel LAVi ning koju laekunud kasuisa alias minu ylemus pakub, et kui ma tahan siis saan nende uhkes majas edasi elada, tänan pakkumise eest ja seletan kuidas mul on igatsus Achimota maja ja oma voodi jarele ja et majanaaber s6idaba ara ja ei ole turvaline maja yksinda jätta. Ylemus pakub siis uuesti, et kui ma TAHAN siis temale oleks suureks abiks kui ma seal majas ikka edasi elaks – keegi peab ju laste juures olema kui ta klientidega öistel ärikohtumistel käib. Ahaaa – see suur siis, et valikut pole.

Pakkisin asjad lahti ja peatun endiselt East Legon‘is – arrrrrghhhhh!
Esmap – S6brantsidega Sushi baari – cancelled!
Teisp – kohting kuuma Liibanoni kutiga – Cancelled, vajalik oli ju hoopis minu kohalolek kodusel BBQ-l. !!

Edasiseks nädalaks VEEL plaane ei olnud – selle eest tegi plaanid minu eest laste kasuisa.

Neljap – majaabiline hoiab lapsi ja meie bossiga lähme restorani.
Reede – teeme koduse BBQ – v6in s6pru kutsuda – issand kui tore!

Laupäevaks pean otsima toreda kuurorti kuhu “perega” puhkama s6ita – nice. Aga ma tahtsin ju Lucia ja rahvaga Kokrobitele see päev hoopis minna???


Mitte, et suures uhkes basseiniga majas elamine nyyd midagi väga vastikut oleks aga noh selline “family life” ei ole minule mitte.
Aaga minu ujumise oskus on selle eest k6vasti paranenud. Näiteks eile yletasin ma mitmekordselt oma varasema m66detud rekordi, 3 meetrit, ja ujusin kohe mitu basseini pikkust. 🙂

Kelleks kyll saada kui ma ykskord suureks kasvan….?

Paar päeva enne laste juurde kolimist viidi yheks minu hoolealuseks saama pidanud papagoi mingi infektsiooniga loomaarsti juurde. Eile helistas loomaarst, et papagoid päästa ei 6nnestunud, mist6ttu l6ppes minu eilne tööpäev juba kell 14.30 – sest tuli ju minna ja kindlaks teha, et papagoi t6esti surnud on. Nimel teadis autojuht rääkida, et teinekord v6ib Ghanas juhtuda, et loomaarst helistab, et patsient on surnud ja juba mahagi maetud aga tegelikult viiakse terve loom kas oma koju mängida v6i myyakse edasi. Seega lapsed koju, mina nendega sinna ja autojuht loomaarsti juurde. Niipalju siis shoppamisest.

Seega, poe tiir on plaanis täna – r66m näha, kuidas laste kasvatamine yldse minu töörutiini ei sega. 🙂

9 aastane Cheleste on nyyd suur Sim City fänn – no tore, aga millega siis mina aega viidan kui tema minu läpakas mängu toksib????? No t6esti – ei olnud vaja ju talle näidata, mida ma seal arvutis teen.

Eile6htune vannitamine ja magama minek läks m6neti lihtsamalt kui päev varem. Lapsed seekord ei kakelnud ja teenijannagi jäi oma osasit ilma. peale 21 tuleb Chelesteja teatab, et tema ei taha seal teiste juures magada ja yksi tema kardab – nemad segavad. Ok. Ma sellest saan täiesti aru – kaklevad 6de ja vend samas toas segaks mindki. Luban tal jääda enda tuppa. Teised lapsed veel myttavad toas ringi aga otsustasin sellega tegeleda hiljem ning kaon dushi alla. Uuesti magamistuppa laekudes leian oma voodist yhe lapse asemel 3 (King size). Aga vähemalt oli sellega jooksimine ja mängimine l6ppenud niiet ma ei protestinud.

Cheleste: “When I grow up, I want to be a vet. Auntie Ethel, when you grow up, who you want to be?”
Alexis: “She is already grown up and she is already somebody, correct?”
Mina: “Correct”
Cheleste: “Oh?!? But, if you get fired, who would you like to become?”

Miss Consalez

Mingi kella 2st öösel alates hakkasin sissemagamise kartuses närviliselt kella vaatama. Aratus kell 6.00 – sahmakas kylma vett vannitoas, et mingi pilt ette tuleks, valisuks de-lukustada, et teenijanna sisse saaks ja siis laste juurde, kes loodetavasti kuulsid äratuskella ja on ärkvel – wrong!!!! K6ik kolm magavad m6nustasti, aga reageerisid live-aratuse peale yllatavalt kergesti.
Tuiskan alla hommikusööki ja l6unapakke valmistama. Esimesena on all Josh, kes pooleldi tukkudes hakkab esikus sokke jalga sikutama. Toidan kassi ja katan hommikusöögilaua. L6unapakkide komplekteerimise ajaks j6uab mulle appi Cheleste. Laekub majaabiline ja märkab et Josh ei kanna koolivormi juurde kuuluvaid pykse (minul oli inf, et lapsed teavad, mis koolis seljas peab olema, niiet ma ei osanud valesid pykse tähele panna). Lähevad siis ylesse 6igeid pykse otsima, kus majaabiline pikalt saadetakse. Josh laekub tagasi koolivormi pykste asemel seljas endiselt tema lemmikud – laigulised.
Sööme hommikust, r66mustan kuidas vähemalt esialgu k6ik paistab sujuvat. Koristan lauda – noor daam Alexis on jälle kuskile kadunud.
7.04 laekub autojuht ja proovib anda oma panust laste kiiremini s6iduvalmis saamiseks ning selgitab kuidas kell on 8 ja me K6IK oleme tegelikult hiljaks jäänud. Saan shoki, et jälle on mu kellanäit tund aega nihkunud – kuidas see koguaeg juhtub?????
Autojuht tuleb ja selgitab, et tegi ainult nalja. Cheleste, kes ikka veel usub, et kell on 8 karjub autojuhi peale: “So what we are late, we set alarm for 6 am, we did our best!” Torman yles, et hambad pesta ja selga visata midagi, mis ei oleks T-särk. Tuiskan tagasi alla. Josh seisab koolikott seljas liikumatult välisukse ees ja on seda ilmselt teinud alates sellest hetkest kui autojuht laekus infoga, et kell on 8 ja me oleme K6IK hiljaks jäänud. Laekub ylimalt rahuolev mukitud ja sätitud 10 aastane Alexis ning s6it kooli v6ib alata. Autos saan laste käest teada, et ma pean nendega kooli jääma sest seal toimub lastevanemate päev. Damn, aga ma ju lubasin reedel oma otseselt ylemusele, et laste kasvatamine mitte kuidagi minu töörutiini ei sega. Lastevanemate päeva alguseks oli märgitud kyll kell 9 aga mulle v6imaldati 6petajatega kohtuma hakata juba ennem seda. Palutakse siis arvutiklassis oodata esimest. Vaatan aknast välja ning pilku pyyab rattast kinnitav kena t6mmu (mitte must eks) noormees. Juurdlen, kas koolil on t6esti ka keskkooli osa. V6i 6petaja??? Kena igatahes. 10 minutit hiljem juhatatakse sama noormees arvutiklassi kus ta pöördub minu poole otsides kedagi Miss Conzalest, kahjutundega nendin et mina see kyll ei ole. Noormees ei anna alla ja kysib, et aga noh esindate vähemalt Conzalest. Damn, no ei ole!! Kinnitan, et mina olen hoopis Geraghtey laste juurde. Tyyp ei anna ikka veel alla ja hakkab mulle laste eesnimesid meelde tuletama. Alexis ja Cheleste ja väike Joshua – nojaaa, nemad on ju “minu omad” kyll. Ja vaikselt hakkas meenuma seegi, et Annaliese oma Portugali exist yht-teist rääkind on.
Lahen siis kena t6mmu klassijuhatajaga klassiruumi, kus pean uurima Alexise vihikuid ja saan tagasisidet tema eksamitulemustele. Yritan asjaliku muljet jätta aga ei suuda m6tlemata jätta välimuse nyanside yle – tyypi kas juukseid oli ikka meeles kammida jne. Muigame Alexise 6petajaga vaheldumisi. “So you also grew up in Barbados?” “No, I grew up in Estonia.” “Where is that?” “In North, close to Finland” “Wow, you have pretty scattered family!” Alexis kohalt: “She is not my family!” 6ps “ Oh?! Well, yeah – but I need you to sign this for her” ja ulatab mingi “olen saanud tagasisidet” vihiku. Oma aine raames kommenteeris Alexise klassijuhataja ka kahe noorema lapse tulemusi ning suunas mind siis edasi järgmisi 6ppej6ude ootama – kedagi nii komput enam näha ei pakutud. 
Arvutiklassis sain teada kui tublid minu tytred on IT-s ja ega Joshilgi halvemini lähe. Nimelt on kogu pere siin riigis uus ja ega tavalised rea-6petajad teagi, kes nende laste vanemad on.
Direktori kabineti ukse taga oodates takseerib mind yks vanem blond naisterahvas ja uurib “You are too young to be a mother, are you teaching here?” Oh – L6puks ometi!!!! Muidugi liiga noor – ja kui ta vaid teaks kui suurte laste pärast ma siin koolis ringi tatsan. R66msalt selgitan talle olukorda.
Nende “olen saanud tagasisidet” vihikute täitmine kujunes igas klassis ypris piinlikuks, nimelt lahtri “lapse nimi” täitmiseks kasutasin abi eksamitöödelt, et mitte kirjapildiga eksida. Ja oli see pereknonnanimi nyyd täpselt mis?
Nyyd siis katsun kiirelt valmis saada oma tööylessannetega, sest kell 17 pean ma olema juba valmis poetiiruga ja pliidi ääres 6htusööki valmistamas. Seega töölt uleks jalga lasta 15-16 vahel.

Killing a good ant who has no right to live on the earth

Laupäev: Annaliese ja Gavin teevad viimaseid toimetusi enne lennujaama minekut ning selgitavad kus miskit majas asub. Korraga kostab 6ues toimetavate laste kisa. Eriti tige on 9 aastane Cheleste kui Alexis ja Josh, millegiga väga ametis on. Annaliese: “Kids, what are you doing out there?” Cheleste: “Just killing a good ant who has no right to live on the Earth!” ja kadunud nad olidki. Pärastl6una veetsime peitust mängides ning ujudes. Ja muidugi Ghana vs USA mängu vaadates, mille l6puminutitel telekapulti haldav 7 aastane Josh tekitas stressi, et temal sai nyyd kyllalt ja ta kohe kohe vahetab kanalit. Minu, Alxise, autojuhi ja valvuri mangumise saatel 6nnestus mäng ikka l6puni vaadata.
Lapsed peavad magama minema m6istlikul ajal. See on kui kooli pole siis 10 pm voi äärmisel juhul 11pm ja ennem kooli kell 8pm.
21.30 tuleb Cheleste ja kysib : “Auntie Ethel – do you want us to have shower now” “I don’t know. Do you want to have shower?” “No, YOU have to tell us when you want us to have shower and got to bed” “Ok, you should do it now” “Guys, auntie Ethel said that after the film we have to shower and go to bed”
22.30 K6ik on korraldatud ja lapsed justkui lahevad magama. Järsku jooksevad k6ik alla laptopi järele. Uurin, milleks neil seda magamistuppa vaja on – nemad tahavad natukene veel yleval olla. Lepime kokku, et ok 30 minutit ja siis tulen kontrollin, kas k6ik magavad.
23.50 “Auntie Ethel! Auntie Ethel! Aaaauntieee E-T-H-E-L!!!!!!!” Avan silmad. Cheleste: “Why are you sleeping with your clothes on?” “Mhmm I was just about to come to tell you, that I really would like you to go to sleep now.” Liigume laste tuppa. Kamandan Joshi ning Alexise samuti voodisse. Järsku hakkab Cheleste röökima – Alexis l6i teda. “Alexis, don’t hit your sister!” “I did not know that it was her, I wanted to hit Josh!”
Pyhapäev :
Lapsed otsustasid ylesse ärgata alles kella 11 paiku, seega kirikusse me ei j6udnud. (Damn ). Kokkasime Alexise ja Chelestega perele hommikusööki ja korraldasime köögis paraja segaduse.
Hiljem käisin tydrukutega poes, kus sain myyatelt kiita et mul nii ilusad tytred on!!! Siiani on mind ikka oma vanusest tublisti nooremaks peetud ja nyyd järsku peetakse 10 aastast minu tytreks???? Nojah.
19.00 Laekub majaabiline ja vabandab pooleks, et hiljaks jäi – mitte, et mul oleks olnud 6rna aimugi ajast, mil ta tulema pidi.
20.00 Yritame majaabilisega koos veenda lapsi pesema ja magama minekuks.
20.30 Meid majaabilisega visatakse laste toast välja.
20.45 Josh ja Cheleste peksavad majaabilist. Noor daam Alexis on kuhugile kadunud.
21.00 Majabiline lahkub (nende eluruumid on aias), lukustan ukse, lapsed rahunevad maha.
21.15 Alexis loeb 6ele ja vennale Peeter Paani raamatust unejuttu – nunnumeeter p6hjas.
21.40 R66mustan, et huuh, hiljav6itu kyll aga vähemalt magavad ning lähen oma tuppa toimetama ning dushi v6tma.
22.00 Tulen dushi alt ja kuulen muusikat – tsekkan lastetuppa, nad on telefoni muusikat mängima pannud ning tantsivad ja hyypavad voodis. Kamandan nad uuesti magama.
22.15 Josh ja Alexis kaklevad. Cheleste nutab.
22.40 Vihastan ja lähen minema oma tuppa.
22.50 Lapsed tulevad ykshaaval vabandust paluma ja loovutavad oma käemängud.
23.00 Mitte kyll päris kell 8 aga l6puks ometi on vaikus majas. Käin kontrolliks veel paar korda ukse taga kuulamas, kas t6esti keegi ei kakle, nuta ega tantsi.

Muuhulgas ma sain sellel päeval teada, et kui sul on kolm last, kes söövad kolm korda päevas, siis ei olegi suurt lugu kui sul nädalavahetuseks erilisi plaane ei ole, sest umbes peale hommikusöögi tagajärgede likvideerimist on paras aeg hakata l6unat valmistama ja umbes pärast selle kaose likvideerimist on hea aeg hakata 6htusööki valmistama. Vähemalt kehtib see siis kui olla algaja lapsevanem/köögis toimetaja ja sind abistab 9 aastane.