Esimene aasta päkapikuna

Kuigi mu vanem laps saab mõne kuu pärast juba nelja aastaseks oli mul käesolev advent esimene kord päkapikku mängida.

Sest noh ütleme ausalt – Palmi all oli ikka päris raske jõulu-tunnet ja meeleolu kätte saada.

No mis Jõulutunne???? Mis advendi aeg? Päkapikud!!!!???? 🙂

Ostsin siis Novembri lõpus kappi Kinderi shokolaade, väikseid sussi-maiuseid ja kommipakikesi täis (et noh ei peaks iga päev sellele mõtlema, kas hommikuks Jõulusoki sisse miskit olemas on) ja riputasin aknalaua alla kleebitud konksude külge kummagile lapsele Jõulusoki. Aknalauale ehtisid lapsed vanaema abiga kuuse ning paigutasid sinna kõrvale päkapiku.

Hommikul juhtisin lapsed sokkide juurde, millede seest leidsime koos üllatused. Tänasime pidulikult päkapikku ja valetasin lastel suud-silmad täis selle jutu osas kuidas need üllatused sinna soki sisse sattusid. Et päkapikud tõid ja et päkapikud käivad akna taga piilumas kas lapsed head on.

Kui hommikusöögi laua ääres läks toiduga mängimiseks, tuletasin lastele meelde, et Päkapikud ju piiluvad akna taga, kas lapsed ikka head on, et öösel saaks kommi tuua.

Salam-Silver ronis kohe köögi akna peale. Vaatas igasse nurka ja teatas, et praegu küll ükski päkapikk ei piilu! 🙂

Sahar Marie uskus aga seda piilumise juttu natukene rohkem ja proovis igati püüdlikult käituda. Käis ka päevasel ajal mitu korda soki sisse piilumas, et kas on sinna äkki juba uus shokolaad tekkinud, aga ei miskit. Seletasin talle siis, et päkapikk toob soki sisse magusat kraami öösel kui lapsed magavad.

Seletus mõjus ja õhtul kui une aeg tuli, käis Sahar Marie aknalaual istuvale mängupäkapikule raporteerimas, et tema läheb nüüd tuttu. Ütles veel igaks juhuks mitu korda aitähh ja jooksis umbes kolm korda magamistoast välja, et päkapikule öelda “Tadaaa, lähe tuttu ja Aitähh Pikk” 

See tseremoonitsemine aga lõppes üsna kiirelt ära – lapsed said aru, et sokid täituvad hommikuks kommiga niikuinii.

Esialgu ei tulnud lastel hommikuti kohe meelde, et akna all rippuvat Jõulusokki kontrollida aga nüüd on see nii harjumuseks saanud, et nii kui varahommikul silmad avanevad joostakse esimese hooga advendinoosi otsima. Ups! Aga kohe on Jõulud ja päkapikud lõpetavad magusad külastused ära. Kuidas ma selle küll lastele  selgeks teen? Või pean nüüd terve aasta Päkapikkku mängima…

Nagu öeldakse…. annad kuradile sõrme – võtab terve käe …. 🙂

Pühapäevaks on palgatud Jõuluvana ja toimub suurem kingitrall….. mis tähistab meie prese päkapiku visiitide lõppu. Katsun sellest kuidagi ka Jõuluvanaga juttu thea stiilis, et nüüd tõi Taat suured pakid…..nüüd enam Päkapikud ei käi… või midagi sellist. oeh…

müts, proovime, troopika, naljakas, külm kliima, Sahar-Marie
Ettevalmistused Euroopasse kolimiseks

Aasta tagasi samal ajal valmistusime Eestisse kolima ning siis tegi talvemütsi proovimine Sahar Mariele nalja. Täna on aga müts juba tavaline asi.

Tänukallid lume eest…

Salam – Silver on juba pikka aega lund igatsenud ja kui ma talle täna hommikul aknast õue lasin vaadata siis hüüdis laps õhinal : “Woooooow Lumi-valge! Love Lumi-Valge, Aitähh Emme”! Järgmisel hetkel juba kallistas mind südamest ja muutkui tänas alla sadanud lume eest. Mitte, et mina ilma kuidagi mõjutanud oleks, aga noh tee see kolmeaastasele selgeks. 😁

Ega pikemat juttu polnudki – hommikusöök keresse ja õue!

Oleme hetkel nimelt kolmekesi kodused sest nüüd oli Sahar Marie kord tuulerõugeid põdeda.

Õnneks on temalgi nüüd see vastik haigus seljatatud ja ning põetud punnitõvest annavad veel järele jäänud kärnad veel märku. Aga needki kaovad peagi.

Õue minekuks otsisime välja veekindlad kindad ja riided sest olgem ausad – tänane ilm on siiski rohkem vesine kui lumine ning karta on, et varsti saan Silveri käest hoopis pahandada, et lumel ära minna lubasin… 😂

Kusjuures Silver mäletas talverõõme väga hästi ja nõudis ões kohe mulle lumetükke ulatades, et “teeme Snowman!”
* Silveri ütlused on muutmata kujul – just sellist “Estonglishi” ta hetkel räägibki!

Salam-Silver ootab lund

Minu käest on palju küsitud, et kuidas peale Aafrikast tagasi Eestisse kolimist lapsed kliima muutusega harjusid ja mida nad lumest arvasid.

Talvel mängisid lapsed lumemänge sure rõõmuga ning kaks viimast hommikut on andnud kinnitust, et vähemalt Salam-Silverile lumi meeldis.

Nimelt seoses sellega, et ilmad külmemaks on läinud otsisin lastele välja kindad.

Silverile seostus kinnas kohe lumega. Ta kahmas kindad mul käest ja tormas trepist all aise õhinal seletades. “Woooow Lumi, lumi valge! Lumi tuleb” Väljas aga ootas teda pettumus – ei mingit lund. Ta jauras eile terve tee lasteaeda, et lumi peab tulema ja tahab palli teha.

Täna täpselt sama lugu. Riietasin lapsed lasteaeda minekuks, otsisin välja kindad ja Silver hakkas kohe rõõmuga kindaid kätte toppima ise seletades, et lumi tuleb alla ja Silver tahab palli teha 🙂

AWWWWWWWW 🙂

Täna jällegi jäid lume pallid tegemata. Aga nüüd ei jää muud üle kui talve oodata, loodetavasti ei kao vahepeal lapsel see lumevaimustus ära kui saab selgeks, et kindad aetakse kätte ka rõveda ja märja sügise puhuks. 🙂

lume pall, lumi, talv, araabia lapsed eestis, tagasi eestis, pere
Silver näitab väiksele õele kuidas lumest palli tehakse

 

 

 

Täna ja täna kolm aastat tagasi…

Hommikul kärutasin lapsi lasteaeda ja klõpsisin need pildid, et abikaasa kes neile õhtul järgi läheb teaks mis Silveril ja Mariel jahenenud ilmadega seljas on ning, et lastehoiust tagasi saaks põnnid ikka õigete jakkide ja mütsidega 🙂

 

Tagasi kodus kohvi kõrvale Facebooki piiludes tuletas see leht mulle meelde, mida ma tegin täpselt 3 aastat tagasi.

Siis istusin ma abikaasa ja poole aastase Salam-Silveriga basseini serval palmi jaheda varju all. Sooja oli sel päeval pisut üle 30 kraadi. Täna näitas kraadiklaas koduaknal poole vähem.

Väikesest Silverist on saanud suur vend, kes  mehiselt nooremat õde jalutuskäruga lasteaia suunas lükkab. Seda teeb ta muidugi viimaseid päevi, sest varsti kolib Silver Põnnila eralastehoiust Tammsaare lasteaeda. Marie jääb aga Põnnilasse seniks kuni Tammsaare lasteaed ka temale ruumi leiab. Hetkel on  ta järjekorras 4ndal kohal.

Tänasel päeval kolm aastat tagasi mina põhikohaga kuskil tööl ei käinud vaid kasvatasin oma enda Ghana brandi OK Accra ning tegelesin ka abikaasa firma M2K Africa turundusliku poolega.

Kõrvalt õppisin ka 2D ja 3D animatsiooni ning sain pisut enne Silveri esimese eluaasta täitumist praktikakoha  ZEIN reklaamiagentuuris, kus kiirelt tegevjuhi positsioonile tõusin.

Elu Ghanas sobis mulle. Meeldis kliima, sain hakkama sealse tohuvapohuga, ning vabad päevad sai tihti veedetud basseinis.

Kuivõrd Eesti elu on hoopis teine võiks ju arvata, et mulle siin ei meeldi. Aga ei ole nii. Siinne kliima on ka täitsa ok – nii suvel, sügisel, kevadel kui ka talvel – tuleb lihtsalt vastavad riided leida. Mulle talveilmad täitsa meeldisid – ok esimestel päevadel ei meeldinud – siis jäi selg haigeks. Aga kui sai välja otsitud paksud kampsunid ning poest üht teist sooja juurde ostetud, hakkasid mulle talveilmad jälle sobima.

Inimesed on Eestis hoopis teistsugused – aga ikka toredad. Kolleegid on super. Siinne töö on ka super. Korteri sissekirjutuse ja lasteaiakoha saamisega oli pisut sekeldamist aga seda sekeldamist ei anna kuidagi võrrelda ametiasjade ajamisega Ghanas. Siin näiteks ei küsinud mult keegi altkäemaksu! 🙂

Ghanas olid omad võlud, mida Eestis ei ole aga siin on teised asjad jälle korras, millega näiteks Ghanas nii hästi ei olnud. (Vee ja elektri olemasolu IGA JUMALA PÄEV!!!!!! Kvaliteetne arstiabi jne)

Ja tegelikult ei pea ma ka Eestis elades basseinis sulistamisele head aega ütlema – siin on basseinid lihtsalt siseruumides kõikvõimalike lisatraktsioonidega ja selliseid  kohti kuhu ujuma ja lõõgastuma minna on mul kodu ümber täitsa mitu.

18.08 2016 ja 18.08 2013 – kaks väga-väga erinevat päeva, erinevatel mandritel, erinevates kliimades aga siiski mõnusad päevad mõlemad 🙂

 

*Artikli tunnuspilt ei ole küll tehtud kolm aastat tagasi tänasel päeval aga siiski mitte väga palju hiljem. Mõnusaks kontrastiks meie toonase ja praeguse elu vahel on see pilt kindlasti 🙂

Rahajutt: panga valik ja investeeringud

Kuna varasemast ajast üks mu lemmik töökohti oli Hansapangas (siis oli  veel sellise nimega) siis arvata on, et ma eelistasin ka hakata arveldama selles pangas.

Tol ajal – enne minu Eestist lahkumist oligi kõik ok, aga mingi paar aastat tagasi hakkas SWED kasutama pangasaalis klientide teenindamiseks nii öelda uudset süsteemi kus tuli kõige pealt järjekorra masina juures seisvale daamile ära tõestada, et no on küll vaja telleri jutule saada.

Ghanas  elamise alguse aastatel suutsin ma siin Eestis oma väikelaenu ja krediitkaardi maksega hätta jääda (vaat too oli siis kui mul seal see pass ära varastati ja mul ei olnud tööd ega võimalust tagasi tulla) ja arvelduskontod said siis ka kohtutäituri blokeeringu.

Kui ma Ghanas oma passi asjad korda sain ja tööl hakkasin käima siis asusin ka usinalt Eesti kontodele raha maksma, et kohtutäitu sealt oma noosi ajapikku kätte saaks ja mind rahule jätaks. Niiet praeguseks on minu maksehäired minevik.

Aga no 2014 kui ma Eestis seoses Marie sünniga käisin oli mul konto veel blokeeritud. Sellegi poolest oli mul aeg ajalt panka asja. Ja nii toimus iga jumala kord panga ukse peal järgmine vestlus:

Teenindaja: “Mis asjus tulite”

Mina: “Arvet maksma / raha kontole panema”

Teenindaja: “Aga seda saad teha interneti pangas / panga automaadis”

Mina: “Ei mina ei saa, mul konto blokis!”

Teenindaja: “A no ok, võta siis järjekorra number”

No ausalt öeldes ikka suht nõme oli iga kord võõrale inimesele seletada, et vaadake ma olen see jobu, kellel arvelduskonto blokis ja kes kohtutäiturile raha maksab.

Nüüd mul kontod korras ja kohtutäitur mult enam midagi ei küsi, aga ikkagi on suht nõme panga ukse pealt tõestada, et mul tegelt ka asja oli.

Et see oli üks põhjus, mis ma avasin uuesti konto ka SEB-s ja otsustasin palga sinna laekuma panna.

Investeeringud las jäävad Swedi ja päris mustade päevade säästud  Danskesse arvasin ma veel mõned kuud tagasi.

Investeeringute all pidasin ma sel hetkel silmas siis laste Koolifonde ja enda Ida-Euroopa suunalist fondsäästmise püsikorraldust.

Siis mingi hetk ma klõpsasin SEB internetipangas kogematta “minu portfell” lingile ja avastasin, et mingi 8 aastat tagasi sinna unustatud suht pisike summa oli vahepeal enam kui kahekordistunud.

Ma enne Ghanasse minekut ostsin jah fonde nii siin kui seal, aga kui mul need jamad olid siis kohtutäitur leidis üles ka suure osa minu väärtpaberitest (isegi Pensioni kolmanda samba osakud) ja müüs need maha. NUUUUUX!

Seega ma arvasingi, et mu ammustest fondiostudest pole vähemalt eraisiku kontol enam miskit järel ja oh suur oli see rõõm ja üllatus kui ma leidsin 250 Euro väärtuses ära unustatud fondi. Eriti kui arvestada, et sinna oli unustatud vaid 100 Eurot aga ära oldud ajaga oli see siis 150 juurde tootnud.

Peale unustatud osakute leidmist võrdlesin SEB ja SWEDi portfellide vaateid läbi internetipanga ja leidsin, et SEB vaade on mugavam. Selgelt on näha väärtus kui palju on portfellis hetkel ja kui palju on toodetud kasumit. Swedbankis ma näen väärtust ja osakute hinda – aga vot teenitud kasumi peaksin ma ise välja arvestama lähtudes osaku väärtuste muutumisest ajas.

Ei mulle meeldib vaadata ilusaid rohelisi kasuminumbreid. 🙂

Ja nii kujuneski, et uued fondiostud sai tehtud ka SEB kontole. Hetkel on mul investeerimishoristont lühem sest lähima 3 aasta perspektiivis on plaan oma korter osta ja seega ma enam üliõhukesi sektorfonde ja äkilisi vaid Ida-Euroopa ja Aasia suunalisi aktsiafonde ei soeta vaid keskendun aktsiafondide osas rohkem globaalsetele investeeringutele ning sekka seotan ka võlakirja fondi. (Kuigi jah minu valitud võlakirjafond on ka ühe võlakirja fondi kohta suht kõrge riskiastmega – aga no päris uinamuina fonde ma ka ei taha. Parem panen hoiusele siis juba 🙂 )

Punaseid numbreid on ka täitsa OK vaadata. Mul on ettevõtte kontol LHV pangas neid punaseid numbreid ka seal roheliste hulgas ikka omajagu.

Seal on mulle siis Ghana aastate jooksul kasumit toonud Tallinki aktsiad (ei midagi uhket – mul on neid vaid mõnekümne euro väärtuses ja ma ostsin neid siis kui nad maksid mingi 40 sendi ümber), LHV Pärsia Lahe fond ja Tallinna Kaubamaja aktsiad (viimastelt saan isegi dividende). Rõõmsalt miinuses on mul seal siis Baltika (oli suht loll ost) ja Swedbanki Venemaa aktsiafond. Seda viimati nimetatut ma lolliks ostuks ei pea, kuigi ta on kõvasti miinuses. Tolle ostuotsuse taga oli ikka natukene rohkem kui “oiii kui ilusti tõusnud – ma ostan ka” otsus. Käesolev aasta on see fond isegi kena tõusu näidanud, ja kuna 2018 on  Venemaal FIFA Worldcup, siis ma nende osakute maha müümise ja kahjumi välja võtmisega ei kiirusta. (Pigem olen mänginud mõttega juurde osta, et osakute ostuhinna keskmist allapoole nihutada…. aga esialgu see vaid mõtteks jääb.)

Mulle meeldib oma portfelli ise juhtida – et valin ise mida ostan, mitte ei seo end mingi konkreetse kindlustuslepinguga.(Kuigi lastele on ka kindluskaitsega kogumisleping Swedbankis Koolifondi näol tehtud)

Ise osakuid ostes saan ma ka valida, mis hetkel ma midagi maha müün. Porfellis on korraga nii kasumit teenivad kui ka  hetkel kahjumis olevad fondiosakud.

Kui mul tekib ootamatu raha vajadus, siis selle asemel, et katkestada kindlustsleping ja leppida misiganes tulemusega saan ma oma portfelli puhul müüa just neid osakuid, mis sel hetkel soodne tundub.

Ehk kui mul praegu oleks vaja kiiresti raha, siis müüksin maha SEB tehnoloogia Fondi, LHV Pärsia Lahe fondi ja Tallinna Kaubamaja aktsiad. Vajadusel ka Swedbanki Idaeuroopa fondi ning LHV Maailma Aktsiad fondi. Baltika aktsiad ja Swedbanki Venemaa fondi jätaksin aga paremaid aegu ootama. Tallink  – nojah, see on ju ka üle 50% kasumis aga seal mul nii vähe raha, et selle müügist küll erilist finantsvajadust ei kata :).

Ma olen nimelt väärtpaberitesse investeerinud ainult selliseid summasid, millest ilma jäämine mind ei morjendaks. Jah no aastaid tagasi mul sellist raha, mille kaotamine mind eriti ei kõigutanuks, kuigi palju lihtsalt ei olnud 🙂

Praegu on aga siiski hea meel, et ma ka need vähesed kroonidki otsustasin ikkagi investeeringuks kasutada.

Aga jah, SORRY Swedbank – oma “Vabandage, aga miks te panka tulite?” suhtumisega ajaiste mu lihtsalt konkurendi juurde.

swedbanki portfelli vaade, raha, investeering, fondid
Swedbanki portfelli vaade

 

 

 

SEB, portfell, fondid, investeering, raha, ethel aoude
SEB portfelli vaade – palju selgem ju?

 

kindlustus, koolifond, raha, kogumine, lapsed,
Swed – Kindlustuslepingus mind ei häiri, et kasumit-kahjumit ei näe, seal point hoopis teine ju ja osakuid niikuinii ükshaaval maha müüa ei saa ja lepingut varem katkestada oleks tobe.

 

LHV vaade on samasugune nagu SEBl  – et näitab ilusasti kasumit ja kahjumit ka. Kasum rohelisega. Kahjum punasega. Pilti näidata ei saa – sinna lastakse mind ainutl ID – kaardiga sisse.

SEBl on ka kahjumi numbrid punased. Swedil on oranziga lihtsalt Väärtpaberite või lepingute nimed ja investeeringute väärtus – sõltumata sellest, kas investeering on kasumis või kahjumis. Kasumi ja kahjumi tulp seal portfelli vaates üldse puudub.

Mütsid, sallid, kindad…

Täna oli vaba päev ja ühtlasi esimene võimalus abikaasaga veidi ringi patseerida. 

Otsustasime jalutada Pärnu Keskusesse sest Ibrahimile oli vaja soetada ujukaid ja pisut veel “talvevarustust” 😀

Paar soojemat jopet oli tal kaasas kuid praeguste ilmadega on vaja ka mütsi.  Ning ma ei räägi hetkel nokatsist…..

“Salli tahad?”  küsin teele sättides Ibrahimilt

“Jaa!….  Oot kuidas seda kasutataksegi?”

Toppisin abikaasale ema salli ümber kaela ja asusime teele..

Juba esimeste astutud meetrite peale tõmbas ta osa sallist ümber pea,  et kõrvu katta.

“kle nüüd sa näed küll suht Binladen välja!”  naersin ta üle pargis.

image

HMs selgus,  et talvemütside hooaeg on läbi aga Newyorkeris läks paremini.  Seal saime lisaks kapuutsiga pusadele ka kõrvu katva torumütsi.

Delicest shoppasime veiseliha ja lavashi ning lõunaks kokkasin Araabia stiilis röstitud pastaga riisi ning veiseliha kastet.  Njam Njam…

Aga nüüd ahju kütma!

Õhtuks on veel plaanis Grillfesti lõpukas Pärnu Kuursaalis – kui just mingi laus kallama ei hakka…

Ibrahim,  sotsiaalne nagu ta on,  jõudis juba suitsupausidel mööda Rüütli tänavat kakerdades endale Eestlastest sõpru tekitada… 😀

Klienditeenindusüllatus Maximas..

01.06 oli Maximas lastekaupadele igasugu soodukaid ja olles lapsed lastehoidu viinud, ei saanud mina ka muudmoodi kui seadsin sammud sinna ja shoppasin hollimata oma säästuplaanidest.

Muuhulgas sai soetatud ka kaks tõukeratast, niiet arve sai ikka korralik. Kassas teenindaja küsis peale tõukerataste läbilöömist kas mul kliendikaarti on.

Ei olnud. Küll aga seisis minu selja taga klient, kel rahakott ja kliendikaart näppus.

“Andke kliendikaart!” käratas teenindaja minu taga seisvale kliendile.

“Mis?!” ärkas too oma mõtetest.

“Kliendikaart!” kordas teenidaja küsimust nõudval toonil.

Minu järel seisnud isik ulataski kleindikaardi ja mina sain kena soodustuse. Aitähh! Tema sai vist ka mingit Maxima raha, niiet mõlemale kasulik käik.

Klienditeenindaja sai minu poolt hinnanguks Rohelise Naeratava Näo. 

Kui ma oma kandamiga valgusfoori juures teeületamiseks rohelist tuld ootasin, möödus minust linnaliini buss, mille ees digitaalsel numbritablool oli liininumbri asemel kirjas “Naerata!” 🙂 Nii lahe!

NB! Mitmetel hilisematel teeninduskoolitustel on osalejatel palutud meenutada mõnda eriti head klienditeeninduskogemust ja see on just see lugu, mida mulle neil puhkudel rääkida meeldib. Mis tegi selle kogemuse siis minu jaoks nii heaks? Ei mitte saadud soodustus, vaid hoopis see, et lisaks tuimalt asjade kassast läbi piiksutamisele (mida muud ma ühelt Maxima teenindajalt ikka ootaks) vaid see, et teenindaja tahtis ja ka ta tegi selle väikese lisasammu, et kinkida minule parem kogemus! Tal ei olnud seda vaja! Aga siiski ta tegi seda – MINU heaks!

rattad, maxima, elu eestis, tagasi eestis, lapsed, lastele,
ei olnud kerge, aga koju ma jõudsin
pusle, tõukeratas, kokku panek, elu eestis, tagasi eestis, lapsed, pere
Kuigi ma sain aru küll, et tervenisti see ratas ei saa sinna karpi mahtuda, ei lootnud ma päris sellist puslet 🙂
lenksud, koos, pere, lapsed, rattad, tagasi eestis,
Tehtud!!! Ok, lenksud vajavad veel pisut tugevama käega üle keeramist. Või noh see klamber, mis lenksude toru raami toru sees hoiab tahab tugevama käega kinnitust. Aga muidu koos ja lastel rõõmu omajagu. Silver küsis kohe kiivrit! Tubli poiss!

Erinevate Pärnu linna lasteaedade töö ajad

Pärnu Linna lasteaiad on teie võsukestele avatud järgmiselt.

  • Pärnu Kadri Tänava Lasteaed 6.30 – 18.30
  • Pärnu Kastani Lasteaed 7.00 – 19.00
  • Pärnu Lasteaed Kelluke 6.30 – 18.30
  • Pärnu Kesklinna Lasteaed 7.00 – 19.00
  • Pärnu Liblika Tänava Lasteaed 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Mai 6.30 – 18.30
  • Pärnu Männipargi Lasteaed 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Pillerpall 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Päikesejänku 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Pöialpoiss 6.30 – 19.00
  • Pärnu Raeküla Lasteaed kella 6.30 – 18.30
  • Pärnu Tammsaare Lasteaed 6.30 – 18.30
  • Pärnu Lasteaed Trall 6.30 – 18.30
  • Pärnu Ülejõe Lasteaed 6.30 – 18.30

 

Tegelt päris julm ikka. Vaesed lapsed – kell 6.30  lasteaeda??? Mis kell nad ärkama peavad siis?

Kas tõesti nii paljudel algab tööaeg nii vara?

Enamus tööpäevi algab ju ikka 8-9 vahel.

Pärnu linnas töötab palju inimesi ka teenindussektoris. Just naisterahvad ma mõtlen. Kas tõesti ei oleks otstarbekas suurendada nende lasteaedade osakaalu, kes alustaks pigem hiljem ja seega ka sulgeks uksed hiljem. Ehk isegi veel hiljem kui kell 7.

Lapsed saaks kauem magada, emad jõuaks rahulikumalt töölt lasteaeda järgi. (Ehk jõuaks teel lastaeda isegi toidupoest läbi hüpata, et siis lapsega hoopis kohe koju lipata).

Süüa saavad lapsed lasteaias ka enamasti 8.30 paiku. Ma mõtlen, et sellel lapsel, kes sinna 6.30 viiakse võib aia hommikusöögi ajaks ikka kõht päris tühi olla. Sest noh vaevalt kodus veel enne lasteaeda minekut hakatakse aega võtma hommikusöögiks kui niigi juba pool öistel tundidel ärkama peab….

Ma ei mõtle, et kõik lasteaiad võiks hiljem alustada, aga noh käputäis võiks ju neid ikka olla. Siis oleks igale ühele midagi. Need, kes varastel tundidel peavad tööle lippama viivad lased sinna 6.30 avatavasse lasteaeda ja nee kes töötavad hilistematel tundidel võiks saada viia lapsed hoopis lasteada, mis avaks uksed ehk alles kell 8.00 ja sulgeks ka vastavalt hiljem…..

Inimestel on ju nii erinevad töögraafikud – miks küll siis need lasteaiad nii ühe mütsiga löödud on ma ei saa aru… ?

Töötavale üksikemale võiks vabalt logistiku kutsetunnistuse anda…

Ma peaks välja nuputama, mis lastest sügisel saab. Silverile saaks ma koha lausa kahte valitud lasteaeda kolmest. Samas kui Mariet ei taha eriti keegi peale selle asenduslasteaia.

Tammsaare eelmine kuu korra andis lootust aga vahepeal on Marie nende järjekorras hoopis kaugemale, ehk 9ndaks nihkunud ja see enam eriti lootusrikkalt ei kõla.

Järjekorra nr 9 see tähendab ju pmst POOL rühma. Ja nii palju äraütlejaid vaevalt leidub.
Ülejõel oleks ta 6es aga seal on ainult üks sõimerühm niiet jälle teistpidi kahtlane.

Alguses ma hädaldasin, et issand issand kuidas ma kahe lapsega seiklen linnaliini bussidega kuskile Kuldse Kodu kanti Kiige tänavale Tralli lasteaeda kui ise elan rannas ja töötan Papiniidus. Siis sai Silver Tammsaarde koha ja mul esimese hooga oli reaktsioon, et Jeee – ühe lapsega bussides ringi logistada ja siis ligi kilomeeter mööda Kaevu tänavat kõmpida on ju palju lihtsam. Aga see tähendas siis pmst seda, et ma jalutan 2 lapsega kõigepealt Tammsaare lasteaeda ja seal riietan ühe lapse lahti, teine kärsitult ootamas ja siis liiguksin ühe lapsega bussi peale jne (samas kui Marie jookseks parema meelega kohe Tammsaare lastega mängima)…

Enne hommikusööki tahaks temaga ikka lasteaias kohal olla. See tähendab aga suht varast starti kodust (sest enne tuleb ju Silver Tammsaare lasteaeda viia).

Ok, stardin vara, saan mõlemad lapsed lasteada. Vabal päeval on lihtne – siis stardin õhtupoolikul ka vara ja võtan kõigepealt Marie Tralli lasteaiast ja lähen temaga koos Tammsaarde Silverile järgi.

Aga kui ma olen tööl siis peab sama tiiru tegema mu ema. Kui aga mina olen tööl ja ema on õhtuses vahetuses siis läheb tal kahte lasteaeda jõudmisega juba suht keeruliseks, sest ta ise töötab ka lasteaias ja lõpetab tööpäeva samal ajal mis teised lasteaiad.

Nii kui mina olen tööl ja ema on õhtuses vahetuses ja juhtub olema see kuu kus emal on valverühm, siis peab lastele minema järgi lapsehoidja.

Kõigepealt Mariele Talli lasteaeda ja siis Silverile Tammsaarde…. ei ei ei seda ma küll ei taha, et Marie poolvõõra inimesega kuskil linnaliini bussides seikleks. Lisaks veel see kulu pool, mis kindlasti läheks suuremaks kui hoidja kahes kohas peab käima.

Mõistlik tunduks siis ikkagi panna lapsed koos Tralli – sinna kaugele. Siis on üks viimine ja toomine.. Oeh…. No miski hetk varsti tuleks see otsus vastu võtta ja Tallile teada anda, et nad teaks meiega arvestada. Muidu langeb see koht ka veel ära…

Oot samas… äkki see pole nii halb variant kui ma Tralli koha nn maha magan? Sest siis peaks ju linn Põnnilat edasi finantseerima kui neil mulle kohta pakkuda pole…

Sellisel juhul oleks kaks last küll erinevates lasteaedades, aga noh enam vähem samas piirkonnas.

Mhmmm….. kumba nüüd eelistada – kaks last ühes lasteaias aga kuradima kaugel. Või kaks last erinevates lasteaedades aga kodule lähedal?

Ma ei ole tehniliselt küll üksikema – abikaasa on täiesti olemas. Nii finatsiliselt ja moraalselt. Aga kuivõrd ta asub teisel mandril on see tööpäevadel laste lasteaiast koju saamine ikka paras logistika sest abikaasa selles kaasa lüüa ei saa.

Mu arust polegi Pärnus nagu väga palju töökohti kuskohast jõuaks alati kella viieks lapsele lasteaeda järgi. Sinna viimisega on lihtsam – lasteaiad alustavad ikka suht vara. (Aga jah see tähendab, et lõpetavad ikka ka suht palju varem kui enamus töölisi.) Mingi 8st 17ni kesklinna kontoritöö oleks see, mis lubaks kenasti lapse lasteaiast ära tuua. Paljudel emadel selline töö Pärnu linnas on?

Sestap, kui minu teha oleks siis ma kirjutaks töötavatele üksikemadele kohe Logistikas kutsetunnistuse või kraadi välja. Niiet ettevõtte juhid – kui logistikut otsite, siis uurige kõigepealt kas kandidaatide hulgas on töötavaid ükskikemasid – neil on logistiku tööks head eeldused 🙂

Mina planeerin oma laste kojutoomisi sellise tabeli alusel kus on kirjas minu töögraafik ja sellele on märgitud ema töised vahetused ning neile päevadele kus ema õhtune vahetus langeb kokku minu tööpäevaga olen palganud siis inimese, kes mu lapsed lastehoiust ära tooks.

graafik, lapsehoidja, töögraafik, logistika, tagasi eestis
planeerimine

 

Nii, aga need 8 ema, kes te olete juba enne mind võtnud plaani  oma laps see sügis Tammsaare lasteaia sõimerühma panna – mõelge ikka ilusti järele.

Kas te tõesti tahate oma pesamuna nii vara lasteaeda panna?

Äkki ootaks veel natukene?

Las ta kasvab, läheb järgmine aasta….. ta on teil ju niii pisikene eksju….

Ja need 5 ema kes, enne meie Mariet oma last Ülejõele soovivad saata – veel ei ole hilja helistada ja koht ära öelda! Ausalt! 🙂