Uue kodu hoovis lustimas, liumägi, väike-posti, uus kodu, lapsed, suvi,, üues

Ghana vs Eesti

Eile meil käisid külalised. Ma täna veel ei ütle, et kes ja miks nad käisid – küll te varsti teada saate, aga muidu väga toredad külalised olid. Tegid telesaadet.

Rääkisime nendega meie pere elust Ghanas ja Eestis – et mis on erinev. Noh seda, mismoodi me Eestis elame nad nägid ise küll. Ghana elu-olu aga tuli kirjeldada.

Ibrahim rääkis oma tööst Ghanas ja meie sealsest elamisest ja vaba aja veetmisest jne… no ja siis jäi kohati kõlama õhku küsimus et issand miks me küll Eestisse tagasi tulime,et miks ometi ei võinud me sinna jääda…..

Ghana elu oli mitmes aspektis tore küll, seal oli soe ja seal oli palju ruumi ja majaabilised tegid kõik tööd ette ja taha ära jne jne.

Nojah. Siis ma jäin mõtlema, et kas mu Eesti elu tundub kuidagi nii halb, et tekib küsimus, miks ma kõik selle ilusa selja taha jätsin ja Pärnusse tagasi tulin.

Ok, me elame siin Ghana koduga võrreldes tõesti üsna väikses korteris. No mis siis. Aga 5 minuti jalutuskäigu kaugusel sellest korterist on ilus supelrand. Selline supelrand, mille kõrval ei ole slummi, selline supelrand kus ei voola rentslid merre.  Muidugi ilmastikuolud selle supelranna nautimiseks on teine asi – eelmine aasta ma jõudsin ujuma vist ainult ühel korral. Abikaasa külmetas see aeg kaldal, mil mina ja lapsed vees sulistasime.

Siis siin Pärnu kodus ma ei pea muretsema näiteks kui lähen magama ja unustan telefoni ja muud elektroonikaseadmed laadima panna – sest ma tean, et homme on elekter. Ghanas ma ei võinud kunagi kindel olla selles, millal elekter tuleb või läheb, või millal saab kraanist voolavat vett ning millal peab pange-dushi võtma ja kui kaua peab näiteks ootama, et vesi tagasi tuleb jne jne….

Pärnus ei pea ma joogivett ostma!

Jah, ahju kütmine, et tuba soojaks saada on tülikas. Samas, kuumas toas ärkamine kuna elektri äramineku tõttu on konditsioneer välja lülitunud – oli samuti üsna tüütu. Ja siis see valiku tegemine – et kas magada edasi generaatori mürina saatel ja konditsioneeriga või siis vaikses aga palavas toas.

Aa ja siis Jaanuari lõpus sattusime lapsega haiglase – mandli põletik. Meid raviti seal ja ma maksin voodikoha eest 2.5 Eurot päev. See sisaldas minu toite ja laste söögikordasid ja ravimeid.

Ma mõtlen, et mandlid oleks võinud Mariel üles paistetada ja Ghanas – aga ma sügavalt kahtlen, et meie haigla lõpparve oleks Ghanas olnud 7.5 Eurot. No tõesti kahtlen…..

 

 

Mitte, et ma ei igatseks pühapäevi basseini serval. Muidugi igatsen. Eriti tänase ilmaga. Brrrrrrrrrrrrrr……  🙂

Aga vot tihti on just pisiasjad mis loevad…et noh elekter ja vesi ja puhtus ja haridus ja meditsiin….. (See on iroonia eks, minu jaoks ei ole hariduse ja meditsiini kvaliteet kohe kindlasti mitte pisiasjad) 🙂

Niiet siin, PÄRNUS, me siis oleme 🙂

ahju najal jalad soojaks, salam silver, lapsed, toas, külm, külmapüha
Marie kõnnib ise

Täna ja täna kolm aastat tagasi…

Hommikul kärutasin lapsi lasteaeda ja klõpsisin need pildid, et abikaasa kes neile õhtul järgi läheb teaks mis Silveril ja Mariel jahenenud ilmadega seljas on ning, et lastehoiust tagasi saaks põnnid ikka õigete jakkide ja mütsidega 🙂

 

Tagasi kodus kohvi kõrvale Facebooki piiludes tuletas see leht mulle meelde, mida ma tegin täpselt 3 aastat tagasi.

Siis istusin ma abikaasa ja poole aastase Salam-Silveriga basseini serval palmi jaheda varju all. Sooja oli sel päeval pisut üle 30 kraadi. Täna näitas kraadiklaas koduaknal poole vähem.

Väikesest Silverist on saanud suur vend, kes  mehiselt nooremat õde jalutuskäruga lasteaia suunas lükkab. Seda teeb ta muidugi viimaseid päevi, sest varsti kolib Silver Põnnila eralastehoiust Tammsaare lasteaeda. Marie jääb aga Põnnilasse seniks kuni Tammsaare lasteaed ka temale ruumi leiab. Hetkel on  ta järjekorras 4ndal kohal.

Tänasel päeval kolm aastat tagasi mina põhikohaga kuskil tööl ei käinud vaid kasvatasin oma enda Ghana brandi OK Accra ning tegelesin ka abikaasa firma M2K Africa turundusliku poolega.

Kõrvalt õppisin ka 2D ja 3D animatsiooni ning sain pisut enne Silveri esimese eluaasta täitumist praktikakoha  ZEIN reklaamiagentuuris, kus kiirelt tegevjuhi positsioonile tõusin.

Elu Ghanas sobis mulle. Meeldis kliima, sain hakkama sealse tohuvapohuga, ning vabad päevad sai tihti veedetud basseinis.

Kuivõrd Eesti elu on hoopis teine võiks ju arvata, et mulle siin ei meeldi. Aga ei ole nii. Siinne kliima on ka täitsa ok – nii suvel, sügisel, kevadel kui ka talvel – tuleb lihtsalt vastavad riided leida. Mulle talveilmad täitsa meeldisid – ok esimestel päevadel ei meeldinud – siis jäi selg haigeks. Aga kui sai välja otsitud paksud kampsunid ning poest üht teist sooja juurde ostetud, hakkasid mulle talveilmad jälle sobima.

Inimesed on Eestis hoopis teistsugused – aga ikka toredad. Kolleegid on super. Siinne töö on ka super. Korteri sissekirjutuse ja lasteaiakoha saamisega oli pisut sekeldamist aga seda sekeldamist ei anna kuidagi võrrelda ametiasjade ajamisega Ghanas. Siin näiteks ei küsinud mult keegi altkäemaksu! 🙂

Ghanas olid omad võlud, mida Eestis ei ole aga siin on teised asjad jälle korras, millega näiteks Ghanas nii hästi ei olnud. (Vee ja elektri olemasolu IGA JUMALA PÄEV!!!!!! Kvaliteetne arstiabi jne)

Ja tegelikult ei pea ma ka Eestis elades basseinis sulistamisele head aega ütlema – siin on basseinid lihtsalt siseruumides kõikvõimalike lisatraktsioonidega ja selliseid  kohti kuhu ujuma ja lõõgastuma minna on mul kodu ümber täitsa mitu.

18.08 2016 ja 18.08 2013 – kaks väga-väga erinevat päeva, erinevatel mandritel, erinevates kliimades aga siiski mõnusad päevad mõlemad 🙂

 

*Artikli tunnuspilt ei ole küll tehtud kolm aastat tagasi tänasel päeval aga siiski mitte väga palju hiljem. Mõnusaks kontrastiks meie toonase ja praeguse elu vahel on see pilt kindlasti 🙂

No ma ikkagi tegin veits Jõulu värki / Heanaaberlikud suhted ja Ibrahimi motoõnnetus

Eelmine nädal oli Ibrahimile mopeedi õnnetus. Pmst sõitis kontorist koju mopeediga kuna auto oli paranduses ja siis kõrvalt reast väikebuss ehk Tro-Tro  tegi mingi lollaka pöörde ja järgmine hetk oli abikaasa nägupidi vereloigus.

Tal vedas täpselt niipalju, et siis kui inimesed kogunesid imetlema asfaldil vereloigus lamavat valget meest liitus nende imetlejatega ühel hetkel ka meie naaber, kes ta lihtsalt ära tundis. Järgmine hetk koukis naaber Ibrahimi autosse ja sõidutas haiglasse ja u 20 minutit hiljem oli ta meie ukse taga, et mind samasse haiglasse Ibrahimile toeks olema sõidutada.

Mitte, et see tänane teema oleks aga seal tehti talle lõua alla mingi 10kond õmblust ja lapiti küünarnukki ja lasti koju.

Igal juhul, me kuni tolle hetkeni oma naabrit tegelikult ei tundund. Autos teel haiglasse ta mulle mainis, et on mingi sõjaväelane aga enamus juttu läks mul muidugi kõrvust mööda.

Ses mõttes, et igati lahe, et meil on selline tore naaber. Me oleme talle suure tänu, kingi, õhtusöögi või ma ei tea mis kõik veel võlgu.

Aga enne kui meie midagi heanaaberlikku ette taipasime võtta Jõudis kätte Jõulude eelõhtu ja seesama naaber tõi Ibrahimile kingituse.

Lips, tema enda kirjutatud raamat (mis on muuhulgas võitnud Ghana kirjanduspreemia) ja mansheti nööbid.

Ahjaaa ma kirjutasin ju Jõulude pidamisest, mitte Ibrahimi motoõnnetusest.

Teema siis selles, et kui ma nägin kui elevil Silver on issi kingipakist muutsin ma meelt Jõulude mitte pidamise suhtes.

Ma varem olin mõelnud, et mis siin ikka Jõulutada kui Ibrahim üldse sel ajal Nigeerias on ja niikuinii lund pole ja raha tahaks kokku hoida ja mis kõik veel…ning et lapsed saavad mänguasju üpris tihti.

Jah lapsed saavad mänguasju tihti – aga nad ei saa tavaliselt läikivasse kingipakendisse pakendatud mänguasju.

Seega kui ma 24nda õhtul kell 5 kontori ukse selja taga kinni lõin tormasin ma lähedal asuvasse supermarketisse, suvalisi mänguasju ostma. Mänguasi võis olla ükskõik missugune (tegelt sain mõlemale lapsele täitsa vahvad kingid), peaasi, et selle saaks panna läikivasse kingikotti ja teha üllatusemomenti.

Ostsin veel paki lastesõbralike jõuluehteid ja mingi plastmassist Hiina “kosmeetika organiseerija”. Ma ei tea kuidas ma selle plastmass nikerduse abil peaks organiseerima oma kosmeetikat – aga mulle piisas ostu sooritamiseks sellest, et see oli roheline ja nägi välja nagu põõsas – ehk siis sinna oli võimalik panna jõulukaunistusi.

Kosmeetika organiseerija kaunistasime Silveriga õhtul ära ja kui lapsed magasid paigutasin ma “Jõulupuu” mängunurka ning asetasin selle kõrvale kingipakid ning Eestist eelmine aasta kaasa võetud Päkapiku nimega Kapi!

Hehhe…. asi oli seda väärt! Sahar-Marie oli küll hommikul esialgu rohkem huvitatud Kosmeetika organiseerija kaunistustest kui kingist aga läikivad paberid, üllatusmoment ja uued mänguasjad tegid rõõmu ning lapsed siiski said oma 2015a Jõulud!

Pühapäeval teeme ilmselt jälle basseini tiiru 🙂

Kas teie 2 aastased juba oskavad lugeda ja kirjutada?

Eelmine nädal tuli minu 2 aasta ja 7 kuu vanune poeg eelkoolist koju uhkete õpikutega. Issile anti õpetajate poolt korraldus, et peab ümber panema pruuni paberi. Selline on Ghana kooli süsteem – ei mingeid lõbusaid värve, vaid paber olgu konkreetselt pruun.

Igaljuhul oli supermarketis rõõmsavärviliste paberite valik palju parem. Otseselt täiesti pruuni paberit ei leidnudki. Leidsin sellise kaka-rohekas-pruunika triipudega paberi. No ostsin ära, oli teine siiski kõige lähedasem pruunile. Loodetavasti ei tule valest värvitoonist probleemi.

Aga mida siis Ghana sõimes lastele õpetatakse?

Aga palun….

Küpsist on?

Laupäeva hommik kell 8.00 kujutab endast Aafrika mõistes varast ennelõunat. Pakime telgi kokku ning asume tolliasju korraldama. Selgub, et ametnik, kes teab, kuidas Euroopa autot Ghanasse vormistada, ei ole veel tööle tulnud. Ametnikud ei hiline – ametnikud viibivad. Aga kui kaua konkreetselt see ametnik viibib, ei osata öelda. Suundun Martiniga kohviotsingutele ning Andres jääb vabatahtlikult piiripunkti ootama, et lükata paberite täitmise protsess käima kohe, kui oodatav tööle jõuab.

Eelmisest õhtust koduseks saanud terrassibaaris vangutatakse meie kohvisoovi peale pead, aga antakse lootust panustada lähedal asuvale turule.

Kohale minnes aga selgub, et sealsed hommikusöögiputkad pakuvad kuumaks joogiks peamiselt teed või kakaojooki Milo. Ent kohvisõltlasele on Milo nagu tuul müürile. Otsime edasi ja see tasub end ära. Kuuenda meie väisatava putka aknal iluleb Nescafé pakk. Komplektis kohviga pakutakse kõhutäieks paprika, tomatite ning sibulaga praetud muna, serveerituna saia vahel. See on continental – Briti kolonistide apetiitne pärand.
Inimesed peatuvad, naeratavad ja lehvitavad. Ilmselgelt on kaks kõikuval pingil tasakaalu hoidvat ning samal ajal munasaia manustavat valget tegelast sel tolmusel turul paras vaatamisväärsus. Väike poiss hakkab nutma ja peidab pea ema seeliku sisse – mu naha olematu jume ei mahu veel tema maailma. Möödaminev noormees mangub endale kingituseks minu uusi punaseid matkajalatseid. Selgitan, et need on talle raudselt liiga väikesed. Noormees kaob kobaras seisvate taksode vahele, mis kõik on eri värvi kere, aga samamoodi kollaseks võõbatud poritiibadega. Ja kollaste numbrimärkidega. Ajapikku selgub, et Ghanas ongi selline süsteem. Veel hiljem selgub, et see on riigi üks väheseid toimivaid süsteeme.

Hangime Andresele hommikusöögiks kebabi ning paar apelsini – rohelise koorega ja pealt auguga, et selle kaudu mahl välja imeda. Järelejääv, nutsakuks pigistatud kest visatakse tänavale. Maitse on nagu apelsinil ikka, aga manustamise tavad on teised.
„Nende Ghana apelsinide välimus on täpselt selline, et ega neid eksportida ei anna,” ütleb Andres. Vahepeal on ta teada saanud, et ametnik, keda me ootame, laupäeviti ei tööta, aga kontorist proovitakse Accrasse helistada ja midagi välja mõelda. Istume Andresele seltsiks. Käime kordamööda kebabit ja jooki ostmas. Loeme Euroopast kaasavõetud raamatuid. Ootame. Sihtpunkti, Cape Coasti, me täna ei jõua ning öömaja tuleb tee peal improviseerida. Seda kõike muidugi juhul, kui me täna üldse piiripunktist minema saame.

Tuletame endid aeg-ajalt tollitöötajatele meelde.
„Aah, te olete ikka veel siin?” imestab väikeste prillidega eatu ohvitser. „Wait small, I’m coming.” Ning temagi kaob tundideks. Aega on Aafrikas nagu savannis liiva. Aeg ei lähe, aeg tuleb, ütlevad aafriklased.

Kella kolmeks pärastlõunal on paberivaev seljataga, aga Cape Coasti võib tänaseks ikkagi ära unustada. Teede olukorda arvestades ei jõua me päris kindlasti kaugemale kui Kesk-Ghanasse, Kintamposse – linna, milles on üks kosk ja üks peatänav.

Asume teele. Mõlemale poole konarlikku asfalti jääb troopiline loodus, paksult kaetud punase teetolmuga. Teeaugud vahelduvad künniste ja kiiruspiirangutega väikestes külakestes. Mobiilioperaatorite värvilised bännerid on suuremad kui majad. Väljaspool külasid mobiililevi pole. Aga on politsei kontrollpunktid oma tõkkepuude, ebaselgete peatumismärguannete ja sinises mundris inspektoritega.

Auto peatub, pulss kiireneb, aken sõidab sahinaga ukse sisse. Püüame näole manada rõõmsad ilmed.

„Akɔaba! Kuhu minek?” – naispolitseinik on hämmastavalt ergas.
„Ɛ te sεn! Sõidame Cape Coasti!” vastab Andres sama krapsakalt.
„Ehee! Cape Coasti. Heakene küll. Kas teil küpsist on?”
„Küpsist? Ega ei ole küll.”
Naispolitseinik pistab pea aknast sisse.
„Aga mis need siis on?” osutab ta kotikesele plantaanilaastudega.
„Praetud plantaan. Tahate proovida?”
„Ehee! Ma võtaksin need küll! Aitäh! Võite minna! Head reisi!”

Minu ghana, kaamel,kõrbes, sahara, aafrika, raamat

Selline oli siis minu Ghana seikluse algus – mis edasi sai ja kuidas kulges Ghanani meie sõit läbi Sahara saab lugeda raamatust “Minu Ghana – Majanduspõgenik Mustal Mandril”

Teos saadaval ka E-raamatuna!

eskaas, minu ghana, raamat, ethel aoude

Võida reis Ghanasse, Ugandasse või Keeniasse!

Ohhoo ohoo ohoo, milline tore võimalus tasuta Aafrikat avastada ning kasvõi mulle siia Ghanasse külla tulla!

Nimelt on MTÜ Mondol kuni septembri alguseni käimas foto- ja artiklikonkurss “Väärikas elu kõigile” (osaleda võib ka blogis avaldatud artikliga), mille peaauhinnaks on reis omal valikul kas Ghanasse, Ugandasse või Keeniasse!

Järgneb väljavõtte MTÜ Mondo uudistest:

Aastatuhande arengueesmärgid on maailma muutnud – vaesust on vähendatud poole võrra, 90% vaesemate riikide lastel on ligipääs algharidusele ning tüdrukute ja poiste vahelised hariduserinevused on kahanenud. Suuri edasiminekuid on toimunud malaaria- ja tuberkuloosivastases võitluses ning kahekümne aasta jooksul on pea poole võrra suudetud vähendada väikelaste suremust. Lisaks sellele on meil õnnestunud poole võrra vähendada inimeste hulka, kellel puudub ligipääs heale joogiveele. Aga meil on veel palju jäänud teha.

Foto- ja artiklikonkurss “Väärikas elu kõigile” annab võistlejatele võimaluse avardada inimeste maailmapilti, rääkida arengukoostöö teemadest ning näidata neid edusamme, mida maailm on viimaste aastakümnete jooksul saavutanud.

Kuidas osaleda?

Konkursile on võimalik esitada fotosid ja artikleid, mis põhinevad külastusel mõnda arengukoostöö sihtriiki (vaata OECD ametlikku nimekirja siit) või kajastavad globaalseid väljakutseid muudes riikides. Näiteks pakume välja järgnevad teemad:

inimõiguste tagamine,
toiduga kindlustatus ja põllumajandus,
ligipääs joogiveele,
haridus,
tervishoid,
turvaline elukoht ja maaomandiõigused,
töövõimalused ja väärikas töö,
rahu ja turvalisus,
migratsioon,
keskkonnaprobleemid ja kliimamuutused,
sooline võrdõiguslikkus,
kodanikuühiskond.
Konkursil osalemiseks

Loe hoolikalt konkursi reegleid;
lae alla ning täida ära osalusvorm;
saada oma konkursitöö koos osalusvormiga aadressile: konkurss@mondo.org.ee
Konkursi kestvus

Töid on võimalik konkursile saata alates 16.06.2015 kuni 09.09.2015.

Kes saavad osaleda?

Konkurss on avatud nii amatööridele kui profesionaalsetele fotograafidele ja ajakirjanikele. Konkursil osalemiseks peab autor olema vähemalt 18 aasta vanune ning elama Eestis.

Mis on konkursi peavõit?

Konkursi võitnud autorid (üks võitja artiklikategoorias ning üks võitja fotokategoorias) saavad preemiaks õppereisi Ghanasse, Keeniasse või Ugandasse omal valikul.

Näitus parimatest töödest.

Septembris avatakse Tallinnas ka konkursi parimatest töödest koosnev näitus. Näitus rändab seejärel erinevatesse linnadesse üle Eesti.

Konkurss “Väärikas elu kõigile” on osa projektist “Media4Development”. Konkurss toimub kõikides projekti partnerriikides (v.a Soome): Eestis, Lätis, Leedus, Slovakkias, Tšehhis ning Suurbritannias. Eestis korraldab konkurssi MTÜ Mondo.

Külasta ka MTÜ Mondo facebooki lehte

mondo, muuda maailma, põhja-ghana, keenia, uganda, tule külla, aafrika,
Pildil Põhja-Ghana koolitüdruk!

Minu Ghana kirjutamisest

PNFRDDHR

Kui Epp kolm ja pool aastat tagasi ühe mu blogipostituse alla kommentaari jättis, et ma temaga ühendust võtta võiksin, oli minu esimeseks mõtteks: “Haa-haa! Ega ta ometi ei arva, et MINA “Minu Ghanat” kirjutada võiksin?!!” Sest noh, kes meist ei teaks “Minu…” sarja ning Petrone Prindi tegemisi.

Naersin mõttes mis ma naersin, aga ühendust võtsin. Sündis proovitöö ning varsti ka koostööleping.

Raamat keskendub minu kahele esimesele Ghanas veedetud aastale ning nende aastate põhisündmused said kirja väga lihtsalt – kirjutasin ma ju OMA lugu. Ausat ülestunnistust sellest, kuidas Mustale Mandrile sattusin, sinna lõksu jäin ning oma üpriski eriskummalise olukorraga kohanesin ning lahendusi otsisin.

Kuigi jah, selle ausa ülestunnistusega on omad nõksud ning aeg-ajalt tekkis ka kõhklusi stiilis: “Oii, aga minu ema ju ka loeb seda raamatut… ups…” Aga ärge muretsege – piinlikke detaile ma ikkagi välja ei praakinud. Olen ju siiski juba üle 30 ja elan teisel mandril, seega kui hull see ikka olla saab? See on küsimus, millele annab ilmselt vastuse järgmine nädal… 🙂

Esialgu tegin raamatu alguspunktiks meie kolmeliikmelise reisiseltskonna Ghanasse sisenemise päeva, kuid hiljem leidsin, et kuigi teemaks on Ghana, ei saa ma lugejat ilma jätta meie fantastilisest kõrbeseiklusest ja nii saab raamatu esimeses peatükis lugeda pisut ka meie kogemustest Marokos ning Lääne-Sahara, Mauritaania ja Mali värvilistes kõrbetes ning savannides.

Raske oli kirja panna vaid minu passilugu ja kogu sellega seotud juhmitamist välisministeeriumi ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga, mis suutis vahepeal nime muuta. Ühelt poolt häirisid mind meedias vastava loo juures ilmunud negatiivsed ning süüdistavad kommentaarid ja teisalt ei tahtnud ma lugejaid Aafrika suhtes ära hirmutada. Minu äpardused Ghanas olid siiski pelgalt minu äpardused, ning seotud eelkõige vähese ettevalmistustööga ja mitte kõige targemini sõlmitud sõprussidemetega.

Tegelikult leian ma aga, et Ghana võiks olla koht ka teistele majanduspõgenikele. Ghana viisat on kusjuures palju kergem saada kui Austraalia oma ning kel ettevõtluspisik sees, sel on Mustal Mandril võimalus paljutki ära teha. Seega tutvustab “Minu Ghana” lisaks kultuurilistele aspektidele riiki ka selle nurga alt, mis võiks huvi pakkuda kellelegi, kes sooviks seal kandis hoopis äri alustada või tööd leida.

Olgugi et mina olen autor, on “Minu Ghana” tegelikult koostööprojekt. Reisikaaslane Martin Gorris aitas meenutada raamatusse kirja saanud vahvaid nüansse ning täiendada minu poolt kohati ehk rapsaki kirja pandud tekste. Suur tänu talle selle eest!

Tänaseks on raamat ka trükist väljas ning esimestes poodides ka saadaval! Kaugematesse Eesti nurkadesse jõuab teos paari-kolme päeva jooksul!

Head lugemist!

Lennureis väikelapsega Accra-Amsterdam /// Flight with toddler Accra-Amsterdam

Lennufirmad soovitavad väikelapsega reisides lennujaama tulla varakult. Väga väärt soovitus, mida meie pere ei järginud. Jõudsime viimasel minutil.

Kohe nii viimasel, et mingi aeg õnnestus mul check-in´i järjekorras seista sildiga “Last Person 20.40″. Mis on suht üllatav, sest pileti peal oli mul check-in´iks märgitud 20.00-21.30. Kaua ma seal selle sildiga muidugi ei seisnud, sest meid kutsuti järjekorras ette ja sildi sai varem minu ees seisnud naisterahvas.

Selleks ajaks kui immigratsioonis paberid täidetud said, oli lennukile minek juba alanud. Immigratsioonis läks meil kaua, sest ma olin unustanud lapse viisat pikendada. Endal on mul elamisluba ja teoreetiliselt lapsel ka aga passis vastav märge puudub.

Seletamist sai omajagu aga pääsesima altkäemaksuta. Abikaasa tutvused lennujaamas ja immigratsiooni ametnikega olid siinkohal suureks abiks.

Ma olin ostnud lapsele tennised, et ei peaks päris palja varbaga (me kanname Aafrikas ju põhiliselt plätusid ja sandaale) Euroopas lennukist maha tulema aga poiss tõmbas neid igal võimalikul juhul jalast ära.

Lõpuks, vahetult enne turvakontrolli sidusin need talle korraliku umb-sõlmega jalga. Nüüd ta küll neid jalast ära ei tõmba, olin ma endaga rahul. Selleks, et ma ise pean turvakontrollis jalatsid ära võtma olin ma valmis.

Aga ka laps pidi seda tegema. Ei jõudnud oma umb-sõlme ära kiruda!

Uuesti ma neid talle enam jalga ei pannud vaid pakkisime kotti ja alustasin jooksu lennule mineku värava poole – laps sokkis. Tal oli jooksu tuju küll – aga teises suunas.

Seega, ei jäänud muud üle kui poiss kaenlasse võtta. Kirusin abikaasat maapõhja, sest 1.5 aastane laps, seljakott, lapse toidu ja mänguasjade kott, enda käekott – see kõik ei olnud kandam millega 7 kuud rasedana lennujaamas ringi tormata.

Kui ma muidu ei ole seda tüüpi, et endale eriõiguseid nõuda siis seekord väravasse jõudnuna tegin erandi – kiirustasin järjekorda ignoreerides etteotsa ja küsisin ennast vahele.

Kellegil ei olnud probleemi minu ette laskmisega. Lennukisse ronimise hetkel tuli appi üks prantsuse noormees, kes küsis kas võib mult mõne kandami võtta. (ma olin selleks hetkeks Silveri toidukotti kaks korda maha kukutanud ja Silver rippus ka minu puusa peal suht ebakindlalt)

“Jaa võta laps!” haarasin pakutud abist
Naer! “Aga tegelikult? kott või….”
“Ei võta laps!” jään endale kindlaks
“Aga ta ju ei tunnegi mind…”

Igatahes lapse ta võttis. Silver seletas talle miskit omas keeles terve lennukisse ukerdamise aja ja ei võõrastanud üldse. Millele ma olingi panustanud…

Lennukis selgus, et meie seljataga istub veel kolm last. Silveril nalja kui palju. Minul mitte.

Lennuki õhku tõusu ajal peab ju istuma turvavööga kinnitatult ja näoga lennuki nina suunas, mitte vatsupidi.

KUI MA KUNAGI RIKKAKS SAAN JA ENDALE LENNUFIRMA TEEN MA EI LUBA KUNAGI VÄIKSEID LAPSI PLANEERIDA ISTUMA ÜHTE SEKTORISSE.

Ma ei teagi kumb jubedam oli, kas laps ja pagas kaenlas lennuvärava juurde tormamine või kaks esimest tundi lennukis, kus Silver keeldus toolil paigal istumast ja tegi kõik endast oleneva, et üle seljatoe tagumisse ritta ronida.

Lõpuks sain talle KLMi ekraanil Jumbo multika käima ja kaks tundi peale õhku tõusu ta magaski. Kuigi järgmised 4 tundi ma ei saanud liigutada ei kätt ega jalga oli kogu reisi jubedaim osa sellega läbi.

Hollandis maandusime kohaliku aja järgi 6.49 hommikul.

 

Flight with toddler Accra-Amsterdam

First – airlines always advise to go to airport early. Its damn good advice – follow it! We did not. We reached in last minute and were standing in check-in queue with label “Last person 20.40” Which is quite weird cos on my ticket was written that check-in was from 20.00 to 21.30. Well we did not stand with that sign long, cos we were invited in front frm the que and the sign was given to the lady formerly standing before me.

By the time we finished in immigration the boarding to the flight had started. We took long in immigration cos I had forgotten to extend my sons visa. I have residence permit in Ghana and assumingly so did my son but passport had no sign of it….. So some explainings had to be done but we escaped without leaving a bribe…

Another mistake I did was that I toed my sons sneakers very stong (cos he kept removing them). I was ready that in security check I had to remove shoes but I had not thought of my son. Anyway I did not make him wear shoes after the security check – we were in rush so I through everything ot the packback. And we started our run towards the boarding gate. Silver was in mood of running… but in different direction. So I decided to carry him – not my favorite condition for running: being 7 months pregnant and carrying backpack, two smaller bags, 1.5 year old son.

Having reached to the boarding gate I asked permission to pass the queue and it was given tome without any problems. For climbing to the plabe a nice French guy came to help.

“Can I take something from you?”
“Yes my child!”
“hahaha but seriously some bag maybe…”
“No, I mean it, take my child!”
“but he does not know me…”

Well he took him. As I assumed Silver had no problem with strangers and kept chatting with the guy until we reached to the plane.

There were 3 more children sitting behind us and my son loved it. I did not. Cos one must sit tighted with seat belt during the take off.

WHEN I WILL GET RICH AND OPEN MY OWN AIRLINE COMPANY I WILL NOT ALLOW MY STAFF TO PLAN CHILDREN IN SAME AGE TO SIT CLOSE TO EACH OTHER.

I dont know which one was worse. Boarding to the plane with rush and running through the airport or convinving my son to sit tigh first 2 hours in plane.

Finally I got him watching “Jumbo” from the airplane screen and small after that he slept! Although the next 4 hours I could not move myself nor use bathroom I can say the worse part of the trip was done.

We landed in Amsterdam at 6.40 in local time and it left me almost 2 hours to board to the next flight!

🙂