Oih… puhkus juba läbi!

Uskumatu aga minu kahenädalane puhkus ongi läbi saanud. Noh nädalavahetus veel ja siis ongi jälle tööle minek! Puhkuse ajal vahetasin ma ka osakonda ja seega ei asu esmap tööle enam Kaubamajaks vaid hoopis Port Arturis. Mulle sobib! Sest Port Arturi esinduses lõpeb pühapäevane tööpäev juba kell 18.15 Kaubamajaka 20.15 asemel. Noh suvel sai Kaubamajakas lausa 21.15ni tööl oldud. Ka pühapäeviti. Lisaks tähendab Port Arturi esindusse ümber asumine minu jaoks veel seda, et hommikul tööle minnes saan pool tundi kauem kodus olla, sest Port Artur asub mu uuest kodust vaid 7 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Muutusi on muidugi veel. Kui mina vahetasin osakonda, siis lapsed vahetasid lasteaeda ja käivad nüüd samas lasteaias kus nende vanaema tööl on. Kuigi erinevates rühmades.  Puhkuse esimene nädal mööduski mul sõimerühmas, sest Kesklinna lasteaias on harjutamise osas üsna karm kord. Eelmine aasta Tammsaares käisin ma lapsega kaasas maksimaalselt kolm päeva. rõhutan MAKSIMAALSELT. Kui ma õigesti mäletan, siis jäi ta seal juba teisel päeval magama ja ka esimesel päeval olin ma lapsega rühmas vaid mingi tunnikese ja läksin siis ise jalutama. Uues lasteaias sõimerühma lapsed veel ei maga ja seega pean kasutama jällegi lapsehoidja abi, et ta kella 13 ajal juba rühmast koju saada. Salam-Silver teeb aga eriti pikad päevad ja tuleb koju koos vanaemaga kui valverühma vahetus läbi saab.

Aga nagu ma ütlesin, siis esimene “puhkuse”nädal  möödus sõimerühmas – koos lapse ja teiste harjutavate emmedega. Ma hakkasin juba vaikselt muretsema, et äkki nüüd Mari hakkab mõtlema, et see uus lasteaed on nii äge sest siin käib emme ka. aga siis tegid mitmed teised emad kokkuleppe, et uuest nädalast jätame kõik lapsed lasteaeda ja tuleme ise ära. Mulle see kokkulepe väga sobis, sest kuigi Mari on muidu võõraste nägude ja lasteaiaga harjunud siis oli kuidagi kahju teda ainsana sinna ilma emmeta jätta kui rühmakaaslased kõik olid ema või isaga. Aga kui teised emad ka otsustasid “lasteaias käimise” ära lõpetada, siis see tegi Mari sinna jätmise kõvasti lihtsamaks.

Esimene päev ta natuke nuttis – aint sel hetkel kui mina ära läksin. Kui talel hommikul seletasin, et täna enam emasid rühma ei lasta siis ta protesteeris küll, et tema ei taha üksi jääda, sest õpetaja ei ole tema sõber. Siiski tundub, et see esmaspäev, mis ta seal ilma minuta veetis sai ta õpetajaga siiski sõbraks ja teisipäeval ta enam ei nutnud. Eile talutas ta ise mu kättpidi rühmast välja ja lõi garderoobi ukse mu nina ees kinni. Mitte, et ma sinna rühma jääda oleks tahtnud aga nii konkreetset välja viskamist laose poolt ma ka ei oodanud. Rühma järele jooksingi talel tegelt ainult patsi pähe panema, sest mu printsessike kammis juuksed ära ja tuiskas ilma patsita rühma. Lahtised juuksed aga jäävad põlle paela vahele ja siis ma vastu lapse tahtmist selle patsi ikka pähe surusin. Aga õpetajaga oli ta nende päevade jooksul ikka suureks sõbraks saanud.

Täna teen lastele puhkepäeva. On nad pisut tatised ja noh – mul TÄNA veel on see võimalus, et nad lihtsalt koju jätta ja miks mitte enne mu tööelu algust veeta koos üks pikem nädalavahetus?Eriti kui minu tööle tagasi minek tähendab seda, et üsna palju aega saavad nad jälle koos lapsehoidjaga veeta.

No ja muutusi oli selle nii nimetatud puhkuse ajal veelgi – me kolisime! Ok tegelt kolisime me mõned päevad enne puhkuse algust aga kuna mul kohvrid pole IKKA VEEL lahti pakitud siis ma ei tunne, et mul see kolimise protsess oleks väga lõpule viidud.

Kohvrid on mul lahti pakkimata kuna mul sai raha enne otsa kui jõudsin soetada riiulid või mingid korvid oma hetkel vaid liugustest ja ühest vaheseinast koosnevasse garderoobi. Täna muidugi läheneva palgapäeva ootuses veebipoes korvtorne vaadates näen, et mulle meeldiva korcpüstaku järelmaks oleks mingi 3 eurot. Normaalne! Ok seda 100 eurot mul jah poleks nüüd enne palka niimoodi võtta olnud, et see püstak lihtsalt ära osta ja kohvrid lahti pakkida. Aga no kurja – seda kolme igakuist eurot ma ju ei tunnekski!  Mitte, et mul hädasti neid järelmakse siis eluaseme laenu otsa vaja oleks aga no KOLM eurot ja oleks selle kohvri otsas elamise ära saanud lõpetada! Aga muidu – mis oleks mõttekam garderoobi sisse osta – korvpüstak või riiulid?

Ahjaa – vaadake kui lahenda rakenduse mu lapsed kassi kraapimispuuks disainitud tugipostile leidsid 🙂

 

“Puhkusest” Tallinnas ja sellest Kui hoolduslehele ei jäägi lapsevanem

Ma olen sel nädalal pealinnas tööalaselt koolitumas aga kuna õppimine on siin suht ainus asi, mis ma tegema pean siis on üsna sobilik järgnevat 4 päeva hoopis puhkuseks kutsuda. 🙂

No ei ole mingit muret – ärkan hommikult kell 7, riietun, söön ja sõidan koolitusele. Kella 17 paiku jõuan tagasi hotelli ja sebin jälle endale miskit süüa ning siis võin kuni magama minekuni telerit vaadata või internetis surfata.

Ei mingit laste järele jooksmist, söögi tegemist, kakluste lahutamist, potitamist ning ei mingit lasteaia põiget enne tööpäeva algust. Elu kui lill! Vaid Hotell-Koolitusklass-Hotell!

No ok, kui järele mõelda võiks ju veel “lillem” olla.

Ma tunneksin siin lõõgastudes, end palju paremini kui mõlemad lapsed terved oleksid. Aga ei ole. Sahar-Mariel tekkis juba reedel lasteaias palavik mis õhtuks päris kõrgeks tõusis. Muid sümptomeid ei olnud justkui täheldada. Ei nohu, ei köha ja valu ka laps kuskilt ei kurtnud. Küll pitsitasin kõrvu, küll mandleid ja uurisin, et kas on kuskilt valus. Suure “kus on ai-ai” küsimise peale ajas Mari püüdlikult näpu püsti ja näitas nädalavanust kassi kriimustust.

Helistasin sinna perearsti nõuandeliini 1220 numbrile ka ning seal pakuti diagnoosiks “kolme-päeva-palavikku” ning öeldi, et kolmandal päeval peaks nahale tekkima lööve. No otsisime siis pühapäeval hoolega seda löövet aga ei miskit.

Palavikku viskas aga endiselt 39.4! Ei jäänd muud üle kui järgjekordne doos panadooli sisse anda. Kui Sahar-Mariel palavik alandajaga maha saab võetud, ei ütleks tema puhul üldse, et ta haige on. Möllab ja kratib ringi niiet vöhe pole. Eile samamoodi. Tunnike peale 39.4 mõõtmist ja Panadooli manustamist hüppas laps mööda tuba ringi ja naeris laginal.

Igatahes täna arsti juures selgus, et asi ikka tõsisem kui kolmepäevapalavik vaid Maril ikka midagi Angiini taolist. Jälle! Alles see oli kui istusime haiglas ka mingi angiinisarnase tõvega.

 

 

Lapsega võib hoolduslehele jääda ka vanaema või miks mitte a lihtsalt peretuttav!

 

Mina muidugi arsti juures kaasas ei käinud, vaid olin sel ajal juba koolitusel, vaid arsti juures käis ning lastega hoolduslehele jääb seekord minu ema. Nimelt ei pea lapsega koju hoolduslehele jääma ilmtingimata lapse ema või isa, vaid seda võib teha ükskõik milline lapse töötav lähedane. Vanaema-Vanaisa, onu või tädi või ka lihtsalt peretuttav. Infot leiad haigekassa infolehelt

 

Sekeldused Tallinnas

Komandeeringu ajal peatun Tallink Spa hotellis. Kuna palgapäevani on veel paar päeva ning eelmine kuu sai uue korteri tarbeks hoogsalt kulutatud (ostsin külmkapi, diivani ja voodi), siis üks pilt hotellitoas olevasse menüsse tegi selgeks, et õhtust söön ma kuskil mujal. Plaanisin minna Norde Centrumi Rimisse ja osta tuppa mingit poolfabrikaati. Või süüa Macdonaldsis või kuskil. Aga no õues kallas täiega vihma, seega Norde Centrum jäi liiga kaugeks ja leppida tuli Sadamarketiga. Sadamarket aga müüs peamiselt alkoholi ja kommi ja need kumbki ei sobinud minu ideega õhtusöögist. Sadamarketist üle tee oli Sadama Turg ning selle fassaadil ilutses ka kohviku silt.  Läksin siis sinna ja otsisin üles menüüs kõige odavama toidu  – pelmeenid. Selles mõttes vedamine, et pelmeenid, kas keedetud või praetud on juhtumisi ka minu lemmiktoit. 

Aga no turismitsoon ikkagi ju eks. ja seega ei saanud need pelmeenid olla mingid tavalised odavad pelmeenid vaid menüüs seisis “keedetud pelmeenid hapukoore ja kalamarjaga”. Nojah. Aga ma olin juba piisavalt vettinud, et kesklinna poole edasi rühikda ja siis läksid ikka need pelmeenid loosi.

Olles ära tellinud ja lauda istunud avastasin ma, et vihm oli üle läinud. Niiet oleks võinud kesklinna poole toitu otsima minna küll ja kui ma oleks hotellist välja tulekuga taibanud mõnikümmend minutit oodata, oleks ma ka üsna kuiva nahaga pääsenud. Aga mul oli ju vaja toitu otsima minna selle kõige suurema padukaga.

pelmeenid hapukoore ja kalamarjaga

Süües tuli mul veel meelde, et olin Pärnusse unustanud oma Tallinnas ühistranspordiga liikumiseks vajaliku rohelise kaardi. Seega homem hommikul ei saagi ma linnahalli juures kohe bussile hüpata ja Kristiine poole kihutama hakata vaid pean kõigepealt jalutama, kas Baltijaama või siis teisele poole Viru kanti ja soetama endale R-kioskist 2 euore eest uuesti rohelise kaardi. Juba kolmanda rohelise kaardi! Ja annaks see 2 eurot mulle siis sõiduõiguse! Ei! 2 Euro eest saan ma plasti-tüki, millele siis sõidukordade jagu raha peale laadida.  

Aga hotell on mõnus. Toa aknast avaneb vaade veekeskusele. Ennast hotelli sissekirjutades sain teada, ka et minu majutuse hinnasees on ka Veekeskuse ja Saunade külastus. Ma olin eelnevalt kodus suutnud broneeringuinfit välja lugeda, et Bassein ja saunad on mulle tausta vaid hommikul kella kaheksast kuni hommikul kella 10neni ja seega rõõmsalt bikiinid koju jätnud, sest koolitus algab igapäevaselt meil pisut enne kella 9t hommikul. “Ei kaheksast hommikul ÕHTUL kella kümneni” naeratas retseptsioonineiu mulle kui olin mingi kolmandat korda küsinud, et see spa-värk on ju hinna sees vaid hommikul kella 10ni. Nojah, selge siis. Järgmine nädal tulevad bikiinid kaasa!

Tegevjuht puhkusel

Varsti Varsti astub minu boss lennukile et Liibanoni kahen2dalasele puhkusele s6ita.

Loetakse peale s6nad:

“Ma tahan k6ik teada, mis kontoris toimub! Selge? Mitte ykski raha ei liigu enne kui sa mulle pole helistanud. Laost ykski materjal ei liigu enne kui pole helistanud. Keegi ei kasuta autot, minu kontorisse peale sinu keegi ei sisene… mitte keegi ei sisene ega valju ettev6ttest enne kui sa pole helistanud… raamatupidaja annab sulle iga p2ev aru mis on makstud ja mis maksmata ja sa helistad ja loed ette, iga p2ev, mitte yhtegi liigutust ei tee ilma mulle helistamata, keegi tuleb kontorisse helistad, kui l2heb siis j2lle helistad, selge?”

“mhmhmhm… selge”

“Mis t2pselt on selge?”

“Keegi tahab raha – helistan, Tootajad vajavad materjale – helistan, keegi tuleb v6i l2heb – helistan, keegi ei kasuta autot ega sisene kontorisse, raamatupidaja annab aru ja mina j2lle helistan… kas sai k6ik?”

“Just helistad, ma tahan k6ik teada, mis kontoris toimub! Iga p2ev helistad! Aga ei mingeid armastus ja igatsevaid s6numeid kui ma 2ra olen mu telefonil on roaming..”

“H6k6mm???!!!???”

“T2hendab 2rikoned eranditult, iga p2ev! selge?”

“Selge, 2rik6ned ja iga p2ev!”

“Iga kiri mis tuleb sa skanneerid ja saadad mulle, selge? Ma tahan k6ik teada mis kontoris toimub… iga p2ev… iga liigutus… keegi ei kasuta minu autot, keegi ei…”

“… ei kasuta sinu kontorit – meil see oli juba, veel midagi?”

“Jah, Iga p2ev tahan ylevaadet mis toimub, igast asjast, selge?”

“Jah, selge, ilusat puhkust….”

Rannalogistika

Eelmiseks nädalavahetuseks kutsusid leedukad mu endaga randa – antud seltskonnas olin mina ainus, kes veel ise enda aja peremees ei ole. Damn! Reedeõhtune liiklus linnast väljasõidul ja mina vabanemas kontorist mitte varem kui kell 5 õhtul. Damn, veelkord!
Ja randa sõita tuli kindlasti reedel, sest kui just kilekottide keskel ujuda ei armasta tuleb rannarõõmude nautimiseks (pea)linnast üpris kaugele minna.
Tagumine aeg linnast välja trügimiseks siis kuskil kell 3 pärastlõunal, mida jäin kontorisse auditeid lõpetama. Nimelt orgunnis Andrius mulle punkt kella viieks õhtul tööle vastu (auto)juhi mootorrattal. Nii jäi mul piisavalt aega kodust läbi käimiseks ja pakkimiseks samal ajal kui teised autoga linnapiiri poole liikusid.
Püüdsime nad kinni pisut enne kella kuut õhtul enne teetolle asuvat Shellis coca-cola peatust tegemas. Eeltellisime õhtusöögi üliarmsas Ko-Sa rannaresordis Cape Coasti ja Takoradi vahel.
Sama rannaresort, mida meie vahva reisiseltskond päris esimestel Ghanas veedetud päevadel külastas koos tol ajal Cape Coastis elanud Eesti tüdrukute Jane ja Maaliga.
Tegelikult me peatusime Ko-Sa kõrval asuvas Albertase resordis – (Ko-Sal) ei ole veel konditsioneeritud tube aga söömas käisime erandidult Ko-Sal. Albertose resordi, mis iseenesest on uuem ja vingem menüüvalikus on vaid praetud või keedetud riis kana või kalaga ning sellele kipuvad lisanduma ka kõhuhädad, teadsid kogenumad kommenteerida.
Ko-Sa rahvas oli aga nii cool ja usaldav, et lubas meil hoida lahtist restoraniarvet kuni tagasisõidupäevani hoolimata faktist, et me peatusime naabrite juures.
Ko-Sa, rannaresorti peab väga armas Hollandi paar, kes sarnast äri juba kolmes Aafrika riigis eelnevalt ajanud ning umbes 7 aasta pärast plaanivad lõuna suunas edasi liikuda, et uus resort püsti panna. Nemadki kruiisivad maad mööda. Kadestusväärne – tahaks ka 40-50 eluaastates olles sellist liikumisvabadust omada.
Väga fun nädalavahetus oli. Muuhulgas õppisin mina selgeks kuus esimest leedukeelset sõna/sõnapaari ning Andrius ilmutas huvi investeerimaks minu veebi-foto ettevõtmisesse Ghanas. Jutt käis summadest, mis võimaldaks kontori rentimist ning väikese stuudio avamist uuel aastal. Lisaks plaan käivitada paar internetiportaali, mida Ghanas veel ei ole aga mis mujal maailmas on olulisel kohal. Hetkel õhku veel ei hüppa ja tööl lahkumisavaldust ei esita, sest tegu võib olla ka pelgalt blufiga. Eks näis.