“Lapsi on igasugust värvi!”

Oleme hommikul just ärganud ja räägin lastele mis meid täna ees ootab.

“Meile tuleb paari tunni pärast beebi külla!”

“Oranž beebi?” uurib Sahar-Marie, kelle viimase aja lemmikvärv on oranz.

“Ei tule oranž beebi”

“Mis värvi beebi siis tuleb?” sekkub vestlusesse Salam-Silver

“No, aga mis värvi lapsed on?”

“Lapsi on igasugust värvi, mina näiteks olen natukene pruun!”

 

No jaaa…. muidugi on lapsi igasugu värvi!!! Ma ei tulnud hommikul  üldse selle peale, et minu pesamunad võivad pidada täiesti normaalseks seda, et meie kodu uksest võiks sisse astuda hoopis must või pruun laps! No muidugi – mis mitte eks? Igatahes palju avatuma mõtlemisega kui mina – väga lahe!

Kuigi noh, peale 8 aastat Ghanas elamist oleksin võinud ma ise ka selle peale tulla, et pole olemas sellist konkreetset “lapse värvi” ja küsimus, et mis värvi beebi meile siis külla tuleb oli täiega õigustatud!

Selgitasin siis neile, et täna on oodata beezhi beebit….. ei osanud kohe ühe valge rassi lapse värvust määratleda….. aga noh eks me reeglina sellisd beezhikad ju oleme.

pruun laps, aafrika, multikutuur,
natukene pruun

Siin pildil on Salam-Silver küll see kõige vähem pruun laps aga kui mõne vähem päikest näinud Eesti poisi kõrvale ta panna, siis võiks öelda küll, et tema on “natukene pruun”

Keeleõpe Eesti poppmuusika saatel

Kuna meie Eestisse kolimine on juba päris lähedal siis otsustasin tugevamalt panustada ka laste keeleõppesse. Eesti keele õppesse siis.

Ma olen tähele pannud – absoluutselt kõik jääb lastele paremini külge kui see neile ette laulda.  (Mu 1aastane oskab juba mitmeid inglisekeelseid popplaule kaasa laulda)

Seega otsustasin neile youtubest alla tõmmata Eesti muusikavideod. Kriteeriumiks oli, et võimalikult lihtsate ja väheste sõnadega laulud peavad olema.

Ja lapsed kuulavad, õpivad – lapsehoidja ka õpib. Alles eile kuulsin teda last vannitades kõva ja selge häälega laulmas “LIIGUTAGEEEE PEPUT, LIIIGUTA-GEEE PEPUT”

Ma alguses kartsin, et  see nägu seal kaadris hirmutab tütre ära, aga ei. Talle täitsa meeldib.

Ma ei tea, kas asi on minus või laulab see tüüp aksendiga?

Kusjuures mingi eelmine nädal hüüdis Silver õele täiesti ootamatult: “Ahal-Maliii tjule siia! Tjule Tjule Tjule!” Ja mul oli hämming, et jeerum milline aksent.  See “Tule siia” fraas käib mitmest repertuaaris olevast laulust läbi – kaasarvatud sellest “Liigutage Peput” loost. Teine on 42GO  “Jou kutt kuule tule siia”

Igal juhul pidin ma naerukrambid saama siis kui Silver koolis oli ja Lapsehoidja u 7aastane õepoeg Silveri jalgatega lükataval motikal mööda mu elutuba ringi sõitis samal ajal lauldes “Mul on bemmil uued kummid” : ) 🙂

Et kui see poole päevaga juba talle niimoodi külge hakkas siis on lootust, et Eestisse tuleku hetkel on ka Silveril tähtsamad “kurameerimis fraasid” selged.

Aga siia lõpetuseks hoopis üks lõimumise video Ghana loo järgi. (Sorry nende bling bling-ide pärast mis sisse jooksevad – abikaasa suhtles muga Whatsappis samal ajal kui telefoniga videot salvestasin)

Päev minu elus 6 aastat tagasi ning ühtlasi idee kingikotti

Emme, kas see on õlu või see on vein, mida sa jood?” küsib nelja-aastane mulatitar Venuses mu lauanaabri Sandra käest.
„Mis sina arvad, kumb?” õrritab Sandra tütart.
Tüdruk pistab kleepuvasse vedelikku näpu, lakub selle puhtaks ja teatab võidukalt: „Mmmmm, see on õlu! Mulle meeldib õlu!”
„Näed nüüd, miks mulle ei sobi ühendriikides elada?” ütleb Sandra mulle. „Kui minu nelja-aastane teataks seal üle baari, et talle meeldib õlu, oleks mul hommepäev sotsiaaltöötaja ukse taga. Aga siin… Siin ei lähe see kellelegi korda.”
Professionaalse osavõtmatusega toob kelner tühjeneva klaasi asemele uue.

Sandra on elurõõmus punapäine ameeriklanna ning üks Venuse baari püsikliente. Ta elab juba viimased kaheksa aastat Ghanas, on abielus senegallasest advokaadiga, kasvatab tütart ning juhib paaril õhtupoolikul nädalas raadios reggae-saadet sagedusel 107.9 MHz. Nagu minagi, saadab ta regulaarselt oma CVsid kõikvõimalikesse asutustesse ja saab regulaarselt negatiivseid vastuseid.

„Järgmisel suvel me reisime Euroopasse,” õhkab Sandra õndsalt. „Ma tahaks minna Itaaliasse – külastada Veneetsiat. Oled sa kunagi Veneetsias käinud?”
„Ei ole nagu sattunud. Väidetavalt seal haiseb.”
„Ma tean jah, aga pärast kaheksat aastat Ghanas elamist ma vaevalt seal mingit lehka tähele panen.”
Tellime õllekõrvaseks soolapähkleid. Kelner naaseb puidust voolitud baarileti tagant pudeliga ning valab meile jaotäie pähkleid kaussi.

Viimast vaatab üllatunud ilmel vanem inglise härrasmees, kergitab prilli ja märgib justkui muuseas: „Põnev koht see Lääne-Aafrika – pähkleid müüvad nad pudelist ja vett kilekotist.”

Päike keerab ennast üha sügavamale väliterrassi varikatuse alla. Aeg läheb. Plaadimängijas alustab Toni Braxton juba neljandat souliringi – pean lippama. Kodulehekülgede müük hakkab vaikselt hoogu sisse saama ning lähedal asuvas pitsarestoranis Mamma Mia oodatakse mind pakkumist esitlema. Kui kõik hästi läheb, suudan selle tehingu sõlmida enne detsembri lõppu. Kuniks mul endal uue arvuti ostuks raha napib, olen siinsete ettevõtete internetinägu kujundades rohkem vahendaja rollis ning ostan põhiteenuse sisse internetiturundusfirmalt e-Stonia. Kõik kliendid nimelt ei ole nii paindlikud nagu Venus, et veebimeisterdamiseks enda masinat laenaks.

Jätame Sandraga hüvasti. Võtan koti ja lendan Venusest välja, joostes peaaegu jalust maha ananassitaldrikut pea peal kandva tädi.

„Sweet!” – naeratab ta mulle oma ühehambalist naeratust ja osutab näpuga enda kandamile.
„Järgmine kord!” annan talle lubaduse, mida lähitulevikus täita ei kavatse – ma nimelt ei tea, kuidas ananasse söögiks ette valmistatakse.

Venus, baar, lounge, baar accras, aafrika baar, ghana,
Venus baar Accras, Ghanas

terass, ghana, terassibaar, venus, minu ghana,

Minu Ghana, Esikaas, raamat, ethel aoude, ghana raamat, aafrika,
Minu Ghana Esikaas

Minu Ghana on hea idee Jõuluvana kingikotti!

Raamat saadaval hästi varustatud raamatupoodides üle Eesti ning digitaalsel kujul tellimiseks saadaval siin: https://eraamatud.petroneprint.ee/book/9789949511730/minu-ghana-majanduspogenik-mustal-mandril

Kõigile neile, kes ei suuda ära imestada, et miks KõIK moslemid, põgenikud ja muidu Araablased AINULT Euroopasse kipuvad.

Te teate ju väga täpselt seal Euroopa mätta otsas istudes, et ainult Euroopasse tullakse eksju?

No las ma tutvustan teile oma sõpru ja töökaaslasi siin Ghanas.

jeemen, ali, pagulane, ghanas, moslem
Jeemen

Ali on pärit Jeemenist ja töötab (jah kujutate pilti töötab) siin minu töökohaga samas majas olevas supermarketis

juuksur, Liibanon,
Abbas

Abbas on Juuksur. No tegelt tema enam meiega samas kompleksis ei tööta, ta liikus teise salongi aga enne lahkumist tõi enda asemele tööle ühe teise Araabia kuti.

Restorani manager Palestiinast
Mohammed – restorani manager palestiinast. Pildi tegin salaja.
Aga jällegi. Näed – tüüp on siin tööl. Ghanas. Aafrikas.
ali, liibanon, Jeemen,
Nii, see noor Liibanoni kutt kelle nime ma ei tea aga kes siin liftis Ali kõrval poseerib hoolitseb selle eest, et teie vesipiibul süsi ikka tossaks.
abunehmeh
Abu Nehmeh

Abu Nehmeh – tema on vanem Liibanoni papi – majanduspagulane, pärit vaesest külapiirkonnast ning tulnud Ghanasse tööle. Kusjuures paar kuud tagasi kukkus ta töö jures trepil nii õnnetult, et murdis käeluu. Järgmisel päeval oli ta juba kips kaelas tööpostil tagasi ja käivitas Generaatoreid. Perekonda temal polegi õnnestunud luua – kes see ikka vaest külameest tahab eksju?

Niidal (vasakul) on Abu Nehmehi vend - töötab turvafirmas. Ibrahim (paremal) on Palestiina sõjapõgenik Liibanonis aga viimased 10 aastat tööl Lääne Aafrikas - Esialgu Nigeerias ja nüüd Ghanas. Jah, tema on minu abikaasa.
Niidal (vasakul) on Abu Nehmehi vend – töötab turvafirmas. Ibrahim (paremal) on Palestiina sõjapõgenik Liibanonis aga viimased 10 aastat tööl Lääne Aafrikas – Esialgu Nigeerias ja nüüd Ghanas. Jah, tema on minu abikaasa.

Siin meiega samas kompleksis töötab veel palju palju Araablasi – kõiki lihtsalt ei saanud pildile aga neid jätkub kasiinosse, turvafirmasse, rõivabutiiki, mööblisalongi ehitusele jne

Aga nüüd minu Pulmapiltide juurde:

Müügimehed Liibanonist
Müügimehed Liibanonist
Nii siin me poseerime Liibanoonlase ja Egiptlase vahel. Ok, selle Egiptalse põhitöö siin Ghanas on tõesti Sahkerdamine.  Mohammed aga müüb autosid, hoolimata sellest, et tal tegelikult on vaid üks jalg. Ta kannab põlvest alates proteesi. Ma olin ikka suht hämmingus kui me tema lapse sünnipäeval käisime, et kuidas tüüp proteesjalaga mööda treppe Úles ja alla kalpsab kari lapsi kaenlas, samal ajal kui naine tegeles toas ilus olemisega.
Nii siin me poseerime Liibanoonlase ja Egiptlase vahel.

Ok, selle Egiptalse (see kes minu kõrval on) põhitöö siin Ghanas on tõesti Sahkerdamine.
Mohammed (minu abikaasa kõrval) aga müüb autosid, hoolimata sellest, et tal tegelikult on vaid üks jalg. Ta kannab põlvest alates proteesi. Ma olin ikka suht hämmingus kui me tema lapse sünnipäeval käisime, et kuidas tüüp proteesjalaga mööda treppe üles ja alla kalpsab kari lapsi kaenlas, samal ajal kui naine tegeles toas ilus olemisega.

Süüria pere
Süüria pere

syyriapere

Need kaks pilti on siis Süüria perekonnast. Minu abikaasa head sõbrad aga ega ma neist suurt muud ei tea, kui et pereisa müüb värvi ja muud ehituskraami.

Vasakult: Süüria, Palstiina, Liibanon, Maroko
Vasakult: Süüria, Palstiina, Liibanon, Maroko
Punase lipsuga kutt on Palestiinast
Punase lipsuga kutt on Palestiinast
Pulmalaulik Liibanonist - aga resideerub Nigeerias
Pulmalaulik Liibanonist – aga resideerub Nigeerias
Pulmalaulik Egiptusest
Pulmalaulik Egiptusest
Palestiina sõjapõgenik(ud)
Palestiina sõjapõgenik(ud)

Pulmapildid said läbi – aga näe, minu äi. Palestiina sõjapõgeik – Töötab Ghanas Ehitusel

veel üks Mohammed
veel üks mohammed

Kollegide tutvustamise juures jäi kuidagi vahelt ära, aga see patsiga valge poiss kes trepil istub on Mohammed, ta töötas varem minuga koos disainerina ja tema isa töötas enne reisibüroos ja supermarketis korraga – nüüd on mõlemad naaberriigis Elevandiluu rannikul – tööl loomulikult.

Ja need ei ole üksikud näited. Accra linnapilt on valge. Ok Pruun – araablasekarva 🙂
Kui ma prooviks siia tutvustusse lisada kõik sõbrad-tuttavad, kes siin erinevatest Araabiariikidest koos tööl on siis mu postitus ei lõppekski kunagi ära.

Aga miks nad rikastesse Araabiariikidesse ei lähe? Aga kui te kunagi Saudi-Araabiasse satute – küsige suvaliselt McDonaldsi töötajalt kuskohast ta pärit on.

Nii hea on ise Euroopas istuda ja kriisata kuidas kõik ainult sinna tulevad ja kuskile mujale ei lähe, samas kui te ise pole kuskil mujal ringi vaadanud. Ma saan aru, et Ghana on õhtulehe reporterite jaoks natuke kauge ja ebaatraktiivne koht kuhu lugusid tegema tulla, aga see ei tähenda, et siiapoole pagulasi ei tuleks. Neid jätkub igale poole. Ja nad tõesti siiralt usuvad, et hakkavad asukohariigis tööle -paljud lihtsalt ei tea, et Euroopas pole tööd omadelegi.

Abbass in Action :)
Abbas in Action 🙂
Abass in Action
Abbass in Action

Aaa ja see jäi veel ütlemata – et täiesti rahulik on siin Ghanas. Ei mingit Islami terrorit või kuidagi märgatavalt suuremat kuritegevust islamiusulistehulgas….

Küpsist on?

Laupäeva hommik kell 8.00 kujutab endast Aafrika mõistes varast ennelõunat. Pakime telgi kokku ning asume tolliasju korraldama. Selgub, et ametnik, kes teab, kuidas Euroopa autot Ghanasse vormistada, ei ole veel tööle tulnud. Ametnikud ei hiline – ametnikud viibivad. Aga kui kaua konkreetselt see ametnik viibib, ei osata öelda. Suundun Martiniga kohviotsingutele ning Andres jääb vabatahtlikult piiripunkti ootama, et lükata paberite täitmise protsess käima kohe, kui oodatav tööle jõuab.

Eelmisest õhtust koduseks saanud terrassibaaris vangutatakse meie kohvisoovi peale pead, aga antakse lootust panustada lähedal asuvale turule.

Kohale minnes aga selgub, et sealsed hommikusöögiputkad pakuvad kuumaks joogiks peamiselt teed või kakaojooki Milo. Ent kohvisõltlasele on Milo nagu tuul müürile. Otsime edasi ja see tasub end ära. Kuuenda meie väisatava putka aknal iluleb Nescafé pakk. Komplektis kohviga pakutakse kõhutäieks paprika, tomatite ning sibulaga praetud muna, serveerituna saia vahel. See on continental – Briti kolonistide apetiitne pärand.
Inimesed peatuvad, naeratavad ja lehvitavad. Ilmselgelt on kaks kõikuval pingil tasakaalu hoidvat ning samal ajal munasaia manustavat valget tegelast sel tolmusel turul paras vaatamisväärsus. Väike poiss hakkab nutma ja peidab pea ema seeliku sisse – mu naha olematu jume ei mahu veel tema maailma. Möödaminev noormees mangub endale kingituseks minu uusi punaseid matkajalatseid. Selgitan, et need on talle raudselt liiga väikesed. Noormees kaob kobaras seisvate taksode vahele, mis kõik on eri värvi kere, aga samamoodi kollaseks võõbatud poritiibadega. Ja kollaste numbrimärkidega. Ajapikku selgub, et Ghanas ongi selline süsteem. Veel hiljem selgub, et see on riigi üks väheseid toimivaid süsteeme.

Hangime Andresele hommikusöögiks kebabi ning paar apelsini – rohelise koorega ja pealt auguga, et selle kaudu mahl välja imeda. Järelejääv, nutsakuks pigistatud kest visatakse tänavale. Maitse on nagu apelsinil ikka, aga manustamise tavad on teised.
„Nende Ghana apelsinide välimus on täpselt selline, et ega neid eksportida ei anna,” ütleb Andres. Vahepeal on ta teada saanud, et ametnik, keda me ootame, laupäeviti ei tööta, aga kontorist proovitakse Accrasse helistada ja midagi välja mõelda. Istume Andresele seltsiks. Käime kordamööda kebabit ja jooki ostmas. Loeme Euroopast kaasavõetud raamatuid. Ootame. Sihtpunkti, Cape Coasti, me täna ei jõua ning öömaja tuleb tee peal improviseerida. Seda kõike muidugi juhul, kui me täna üldse piiripunktist minema saame.

Tuletame endid aeg-ajalt tollitöötajatele meelde.
„Aah, te olete ikka veel siin?” imestab väikeste prillidega eatu ohvitser. „Wait small, I’m coming.” Ning temagi kaob tundideks. Aega on Aafrikas nagu savannis liiva. Aeg ei lähe, aeg tuleb, ütlevad aafriklased.

Kella kolmeks pärastlõunal on paberivaev seljataga, aga Cape Coasti võib tänaseks ikkagi ära unustada. Teede olukorda arvestades ei jõua me päris kindlasti kaugemale kui Kesk-Ghanasse, Kintamposse – linna, milles on üks kosk ja üks peatänav.

Asume teele. Mõlemale poole konarlikku asfalti jääb troopiline loodus, paksult kaetud punase teetolmuga. Teeaugud vahelduvad künniste ja kiiruspiirangutega väikestes külakestes. Mobiilioperaatorite värvilised bännerid on suuremad kui majad. Väljaspool külasid mobiililevi pole. Aga on politsei kontrollpunktid oma tõkkepuude, ebaselgete peatumismärguannete ja sinises mundris inspektoritega.

Auto peatub, pulss kiireneb, aken sõidab sahinaga ukse sisse. Püüame näole manada rõõmsad ilmed.

„Akɔaba! Kuhu minek?” – naispolitseinik on hämmastavalt ergas.
„Ɛ te sεn! Sõidame Cape Coasti!” vastab Andres sama krapsakalt.
„Ehee! Cape Coasti. Heakene küll. Kas teil küpsist on?”
„Küpsist? Ega ei ole küll.”
Naispolitseinik pistab pea aknast sisse.
„Aga mis need siis on?” osutab ta kotikesele plantaanilaastudega.
„Praetud plantaan. Tahate proovida?”
„Ehee! Ma võtaksin need küll! Aitäh! Võite minna! Head reisi!”

Minu ghana, kaamel,kõrbes, sahara, aafrika, raamat

Selline oli siis minu Ghana seikluse algus – mis edasi sai ja kuidas kulges Ghanani meie sõit läbi Sahara saab lugeda raamatust “Minu Ghana – Majanduspõgenik Mustal Mandril”

Teos saadaval ka E-raamatuna!

eskaas, minu ghana, raamat, ethel aoude

Aafrika kleit 2kuusele

6 aastat Ghanas ja ma pole ostnud endale mitte Yhtegi Aafrika stiilis kleiti!!!

Kokrobite rannaturul aga ei saanud ma rahakotti kergendamata mööda minna tibatillukesest Aafrika kangast kleidikesest. Kleidikese uus õnnelik omanik ei ole mitte mina vaid neiu Sahar-Marie 🙂 Ning nähes kuidas rõ⌡msad värvid meie neiule sobivad, hakkab samas stiilis kleite tema garderoobis ilmselt rohkemolema 😉

aafrika kangas, aafrika kleit, beebile, 2 kuune
Aafrika kleidike Mariele

Majaabilisele foto tegemise koolitus???

Kurjami! Ma siin Eestis olles hoolega intervjuusid andnud ja asju ja iga intervjuu juurde küsitakse ka pilti. Lihtsalt Aafrika pilti või pilti abikaasa ja lapse tegemistes leida ei ole probleem. Ise olen ka olnud piisavalt edev ja poseerinud nii lapsega kui lapseta… aga mida ei ole on üks korralik PEREpilt!

Abilisega on pilti...
Abilisega on pilti…
Telefoniga tehtud selfied või kolmekesi peegli ees poseerimised ei lähe siinkohal arvesse.

Eraldi fotosessiooni perega pole me teinud ning kuskil väljas käies on kujunenud nii, et mina pildistan abikaasat lapsega või abikaasa pildistab mind lapsega või keegi meist pildistab ja filmib last. Isegi lapsehoidja on pojaga koos pildile saanud aga kõik me kolm…. eip.

Mitu päeva olen tuhlanud vanades foto backupi kaustades aga ühispilti ei leia.

See-eest tuli välja selline vahva video Salam-Silverist 🙂

Salam-Silver in action on his new play-carpet from Ethel Kook on Vimeo.

Jumalast tõsiselt on mul nüüd plaani võetud, et lapsehoija ning majaabiline koolitada fotosid tegema ning varustada nad vastava aparaadiga, et siis kui me kuskil väljas oleme saaks lapsehoidja meil sabas sörkida ja pilte teha…Mugavuse huvides randa või bassa servale saab ta ju niikuinii kaasa võetud abiks lastel silma peale hoidma.. :S

Kuidas Aafrikas naisi sebida – Video õpetus /// How to catch ladies in Africa – Video Tutorial

üks vana video, mida facebooki sõbrad juba näinud on aga jagan siingi.

Video õpetus kuidas naisi sebida – klassi näitab 1 aastane Salam-Silver.

Samm 1: Käitu väljavalitud neiu ees muhedal ja chilli
Samm 2: Murra jää. Isegi kui neiu esimese hooga lähenemiskatsest suurt miskit ei arva – ära anna alla!
Samm 3: Tegutse!
Samm 4: Säilita sõbrasuhe neiu nüüdseks ex-noormehega.

My facebook friends have already seen it but today I felt like publishing the “How to catch ladies” video to the wider audience too.

Video Tutorial how to catch ladies by one year old expert womanizer:
1) Act cool in front of targeted lady
2) Get physical – whether she likes it or not
3) Make your move!
4) Maintain buddy relationship with her (ex)boyfriend

20140511 171931 from Ethel Kook on Vimeo.

jalgpall, footbaal, ghana, salam-silver, portugal, ghana, ghana-portugal, worldcup, lilion, silver, laps
Ghana vs Portugal toetame Ghanat /// Supporting Ghana on Worldcup!