Päev minu elus 6 aastat tagasi ning ühtlasi idee kingikotti

Emme, kas see on õlu või see on vein, mida sa jood?” küsib nelja-aastane mulatitar Venuses mu lauanaabri Sandra käest.
„Mis sina arvad, kumb?” õrritab Sandra tütart.
Tüdruk pistab kleepuvasse vedelikku näpu, lakub selle puhtaks ja teatab võidukalt: „Mmmmm, see on õlu! Mulle meeldib õlu!”
„Näed nüüd, miks mulle ei sobi ühendriikides elada?” ütleb Sandra mulle. „Kui minu nelja-aastane teataks seal üle baari, et talle meeldib õlu, oleks mul hommepäev sotsiaaltöötaja ukse taga. Aga siin… Siin ei lähe see kellelegi korda.”
Professionaalse osavõtmatusega toob kelner tühjeneva klaasi asemele uue.

Sandra on elurõõmus punapäine ameeriklanna ning üks Venuse baari püsikliente. Ta elab juba viimased kaheksa aastat Ghanas, on abielus senegallasest advokaadiga, kasvatab tütart ning juhib paaril õhtupoolikul nädalas raadios reggae-saadet sagedusel 107.9 MHz. Nagu minagi, saadab ta regulaarselt oma CVsid kõikvõimalikesse asutustesse ja saab regulaarselt negatiivseid vastuseid.

„Järgmisel suvel me reisime Euroopasse,” õhkab Sandra õndsalt. „Ma tahaks minna Itaaliasse – külastada Veneetsiat. Oled sa kunagi Veneetsias käinud?”
„Ei ole nagu sattunud. Väidetavalt seal haiseb.”
„Ma tean jah, aga pärast kaheksat aastat Ghanas elamist ma vaevalt seal mingit lehka tähele panen.”
Tellime õllekõrvaseks soolapähkleid. Kelner naaseb puidust voolitud baarileti tagant pudeliga ning valab meile jaotäie pähkleid kaussi.

Viimast vaatab üllatunud ilmel vanem inglise härrasmees, kergitab prilli ja märgib justkui muuseas: „Põnev koht see Lääne-Aafrika – pähkleid müüvad nad pudelist ja vett kilekotist.”

Päike keerab ennast üha sügavamale väliterrassi varikatuse alla. Aeg läheb. Plaadimängijas alustab Toni Braxton juba neljandat souliringi – pean lippama. Kodulehekülgede müük hakkab vaikselt hoogu sisse saama ning lähedal asuvas pitsarestoranis Mamma Mia oodatakse mind pakkumist esitlema. Kui kõik hästi läheb, suudan selle tehingu sõlmida enne detsembri lõppu. Kuniks mul endal uue arvuti ostuks raha napib, olen siinsete ettevõtete internetinägu kujundades rohkem vahendaja rollis ning ostan põhiteenuse sisse internetiturundusfirmalt e-Stonia. Kõik kliendid nimelt ei ole nii paindlikud nagu Venus, et veebimeisterdamiseks enda masinat laenaks.

Jätame Sandraga hüvasti. Võtan koti ja lendan Venusest välja, joostes peaaegu jalust maha ananassitaldrikut pea peal kandva tädi.

„Sweet!” – naeratab ta mulle oma ühehambalist naeratust ja osutab näpuga enda kandamile.
„Järgmine kord!” annan talle lubaduse, mida lähitulevikus täita ei kavatse – ma nimelt ei tea, kuidas ananasse söögiks ette valmistatakse.

Venus, baar, lounge, baar accras, aafrika baar, ghana,
Venus baar Accras, Ghanas

terass, ghana, terassibaar, venus, minu ghana,

Minu Ghana, Esikaas, raamat, ethel aoude, ghana raamat, aafrika,
Minu Ghana Esikaas

Minu Ghana on hea idee Jõuluvana kingikotti!

Raamat saadaval hästi varustatud raamatupoodides üle Eesti ning digitaalsel kujul tellimiseks saadaval siin: https://eraamatud.petroneprint.ee/book/9789949511730/minu-ghana-majanduspogenik-mustal-mandril