Oih… puhkus juba läbi!

Uskumatu aga minu kahenädalane puhkus ongi läbi saanud. Noh nädalavahetus veel ja siis ongi jälle tööle minek! Puhkuse ajal vahetasin ma ka osakonda ja seega ei asu esmap tööle enam Kaubamajaks vaid hoopis Port Arturis. Mulle sobib! Sest Port Arturi esinduses lõpeb pühapäevane tööpäev juba kell 18.15 Kaubamajaka 20.15 asemel. Noh suvel sai Kaubamajakas lausa 21.15ni tööl oldud. Ka pühapäeviti. Lisaks tähendab Port Arturi esindusse ümber asumine minu jaoks veel seda, et hommikul tööle minnes saan pool tundi kauem kodus olla, sest Port Artur asub mu uuest kodust vaid 7 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Muutusi on muidugi veel. Kui mina vahetasin osakonda, siis lapsed vahetasid lasteaeda ja käivad nüüd samas lasteaias kus nende vanaema tööl on. Kuigi erinevates rühmades.  Puhkuse esimene nädal mööduski mul sõimerühmas, sest Kesklinna lasteaias on harjutamise osas üsna karm kord. Eelmine aasta Tammsaares käisin ma lapsega kaasas maksimaalselt kolm päeva. rõhutan MAKSIMAALSELT. Kui ma õigesti mäletan, siis jäi ta seal juba teisel päeval magama ja ka esimesel päeval olin ma lapsega rühmas vaid mingi tunnikese ja läksin siis ise jalutama. Uues lasteaias sõimerühma lapsed veel ei maga ja seega pean kasutama jällegi lapsehoidja abi, et ta kella 13 ajal juba rühmast koju saada. Salam-Silver teeb aga eriti pikad päevad ja tuleb koju koos vanaemaga kui valverühma vahetus läbi saab.

Aga nagu ma ütlesin, siis esimene “puhkuse”nädal  möödus sõimerühmas – koos lapse ja teiste harjutavate emmedega. Ma hakkasin juba vaikselt muretsema, et äkki nüüd Mari hakkab mõtlema, et see uus lasteaed on nii äge sest siin käib emme ka. aga siis tegid mitmed teised emad kokkuleppe, et uuest nädalast jätame kõik lapsed lasteaeda ja tuleme ise ära. Mulle see kokkulepe väga sobis, sest kuigi Mari on muidu võõraste nägude ja lasteaiaga harjunud siis oli kuidagi kahju teda ainsana sinna ilma emmeta jätta kui rühmakaaslased kõik olid ema või isaga. Aga kui teised emad ka otsustasid “lasteaias käimise” ära lõpetada, siis see tegi Mari sinna jätmise kõvasti lihtsamaks.

Esimene päev ta natuke nuttis – aint sel hetkel kui mina ära läksin. Kui talel hommikul seletasin, et täna enam emasid rühma ei lasta siis ta protesteeris küll, et tema ei taha üksi jääda, sest õpetaja ei ole tema sõber. Siiski tundub, et see esmaspäev, mis ta seal ilma minuta veetis sai ta õpetajaga siiski sõbraks ja teisipäeval ta enam ei nutnud. Eile talutas ta ise mu kättpidi rühmast välja ja lõi garderoobi ukse mu nina ees kinni. Mitte, et ma sinna rühma jääda oleks tahtnud aga nii konkreetset välja viskamist laose poolt ma ka ei oodanud. Rühma järele jooksingi talel tegelt ainult patsi pähe panema, sest mu printsessike kammis juuksed ära ja tuiskas ilma patsita rühma. Lahtised juuksed aga jäävad põlle paela vahele ja siis ma vastu lapse tahtmist selle patsi ikka pähe surusin. Aga õpetajaga oli ta nende päevade jooksul ikka suureks sõbraks saanud.

Täna teen lastele puhkepäeva. On nad pisut tatised ja noh – mul TÄNA veel on see võimalus, et nad lihtsalt koju jätta ja miks mitte enne mu tööelu algust veeta koos üks pikem nädalavahetus?Eriti kui minu tööle tagasi minek tähendab seda, et üsna palju aega saavad nad jälle koos lapsehoidjaga veeta.

No ja muutusi oli selle nii nimetatud puhkuse ajal veelgi – me kolisime! Ok tegelt kolisime me mõned päevad enne puhkuse algust aga kuna mul kohvrid pole IKKA VEEL lahti pakitud siis ma ei tunne, et mul see kolimise protsess oleks väga lõpule viidud.

Kohvrid on mul lahti pakkimata kuna mul sai raha enne otsa kui jõudsin soetada riiulid või mingid korvid oma hetkel vaid liugustest ja ühest vaheseinast koosnevasse garderoobi. Täna muidugi läheneva palgapäeva ootuses veebipoes korvtorne vaadates näen, et mulle meeldiva korcpüstaku järelmaks oleks mingi 3 eurot. Normaalne! Ok seda 100 eurot mul jah poleks nüüd enne palka niimoodi võtta olnud, et see püstak lihtsalt ära osta ja kohvrid lahti pakkida. Aga no kurja – seda kolme igakuist eurot ma ju ei tunnekski!  Mitte, et mul hädasti neid järelmakse siis eluaseme laenu otsa vaja oleks aga no KOLM eurot ja oleks selle kohvri otsas elamise ära saanud lõpetada! Aga muidu – mis oleks mõttekam garderoobi sisse osta – korvpüstak või riiulid?

Ahjaa – vaadake kui lahenda rakenduse mu lapsed kassi kraapimispuuks disainitud tugipostile leidsid 🙂

 

Kui kodus kasvab 2 aastane “printsess!”

Nädalavahetusel käisime lastega Maximas, et sealt soodsalt Sahar-Mariele soetada sügisjope. Lasteosakonnas oli muidugi ka muud toredat ning Suhkrumarile jäi silma roosa satsiline Elsa ja Annaga kleit, mida tal kohe vaja oli.

Seletan siis Marikesele, et seda kleiti me küll ei osta. Mari sikutab kleidist ja röögib üle poe “mul on seda VAJA, ma olen PRINTSESS! PLEASE Emme!”

Mul on VAJA! Ma olen printsess!

Jaa käitumine oli muidugi eriti pritnsessilik 🙂 See juures oli meie printsessil veel nina kärnas (sest paar päeva tagasi oli vaja ju emme eest ära joosta, mis lõppes ninali asfaldile kukkumisega) ning suu ümbrus kergelt shokolaadine.

Ma ei saa aru, kuskohast Maril see printsessi-vaimustus tekkinud on sest teadlikult mina küll talle roosasid ja pitsi-satsilisi asju pole kokku ostnud. Millest oli natukene kahju ka muidugi, sest kodus polnud Marile ühtegi piisavalt printsessilikku kleiti lohutuseks asemele pakkuda. Jah see konkreetne kleit jäi meist poodi. Sest minu meelest oli see üks täiesti mõttetu riidetükk – üleni sünteetiline ja mingist marlist varrukatega. Muidu oleks võinund ju lapsele rõõmu teha aga no seda kleiti  ma küll ei kujutanud ette, et ta kuskil mujal peale karnevali kannaks.

Mari on meil kusjuures hetkel lausa nii suur printsess, et kui tema käest nime küsida siis on 50-50 võimalus, et vastab “Sahal Mali” ja täpselt sama suur tõenäosus on, et ta ütleb enda nimels hoopis Printsess (Mari keeles Pintsess)

Seelikuid Maril eriti ei ole. Ema küll tol hetkel poes näitas ühte satsilist aga tol hetkel ma laitsin selle mõtte maha, sest arvasin et see vajub tal lihtsalt alla. Hiljem hakkasin natukene kahetsema, et no oleks võinud siis selle seelikugi võtta.

Eile ma läksin siis endale töökingi ostma, sest esmap on puhkus läbi ja taas vaja tööle asuda. Nüüd küll õnneks kodule palju lähemal Port Arturi kaubakeskuses. Ma ei tea mis häda oli mul neid kingi otsida lasteriiete osakonnast aga silma jäi mulle üks puna-roosa satsiline seelik, nende samade Elsa ja Annaga, kes selle Mari poolt Maximas ihaldatud kleidi peal ilutsesid. Puuvillane – ehk siis minu mõistes mõistlikust materjalist. Ok natukene roosat marli-satsi ka kaunistuseks aga muidu ikka normaalne puuvillane seelik. Pikalt mõtlemist ei olnudki niiet kingade asemel tuli minuga koju hoopis üks printsessile sobilik seelik. Või noh nii ma arvasin, et see seelik võiks minu “printsessile” meelt mööda olla. Oi küll ma olin põnevil kui Sahar Mariele lasteaeda järgi läksin ja rääkisin talle, et tal nüüd kodus printsessi seelik ootamas on. Lootsin näha lapse silmis siirast rõõmu aga sain tünga. Marie vaatas seelikut ja teatas, et see pole mitte kleit vaid hoopis aluspüks. Seega keeldus ta seda esimese hooga sukkpükste peale tõmbamas. Normaalne – 13 euri ja tema arvab, et sai endale hoopis aluspüksid!!!

Aluspüksid 🙁

Järgmine kord kui Marile riideid ostma lähen, tuleb ikka tüdruk kaasa valima võtma, muidu astun jälle ämbrisse.

 

KOLITUD!!! Natuke uuest kodust ja edasistest plaanidest.

Lühidalt öeldes siis ostsin kevadel päris oma kodu. Rentisin seda suvel välja ja teenisin nii tasapisi remondi ja mööbli raha ning kolisin siia eelmine nädal perega sisse.

Pikemalt aga….

Algselt plaanisin ma vahetada vaid tapeedi aga kuna tapeetimise käigus selgus, et mu elamist ei kaunista sooja juhtivate kividega polsterdarud korstnalõõr vaid hoopis dekoratiivne kipsplaat siis tuli suurendada remondieelarvet (ning vähendada esialgu mööbli oma) ja võtta ette pisut suurem ehitustöö kui lihtsalt tapeetimine.

Remondist

Kipsplaadi lõhkusime korstna ümbert ära. Selle tagant tuli välja veel üks pehkinud ja korstna jala külge kruvidega kinnitatud lage toetav post, mille otsustasime tuleohutuse mõttes korstnast eemale tõmmata ja peale selle seisukorraga tutvumist ka sootuks välja vahetada. Uus tugipost sai kaetud köiega, et ta tuppa veidi rohkem sobiks. Noh nagu üks hiiglaslik kassi kraapimispuu kui vaid kass selle vastu natukenegi huvi tunneks.

Mulle suht meeldis, et ehitaja julgustas mind kasutama olemasolevaid materjale selle asemel, et kõike kokku osta. Milleks katta korsten krohvi või mingite ilukividega kui saab eksponeerida olemasolevad, vanad ja just väga ägedad korstnakivid?

Millesks osta korstnajala ja parketi vahelise tühimiku täitmiseks lisa parketti kui mul vedelevad kuuris vannitoa remondist ülejäänud plaadid ja neid poolitades saaks sinna süvendisse hoopis vahva mosaiigi? See saigi kusjuures eile laotud ja nüüd kuivab vaikselt – on näha juba tegelt, et tulemus sai päris vahva.
Mööbel ja planeering

Uus korter on tegelikult väga väike – vaid 44 ruutmeetrit ja seetõttu pean mööblit valima üsna targalt. Narivoodi oleks muidu lahe ja praktiline aga kuna ma ei julge veel nii väikseid lapsi nagu Silver ja Mari sellistesse kõrgustesse magama panna siis on meil lastetoas kasutusel hoopis selline sahtliga autovoodi – ehk siis Mari magamisase on päeval peidus aga magamise ajaks saab selle sahtlina selle Silveri voodi alt välja tõmmata. Nii on magamisase olemas kahele lapsele aga ruumi kulub ikka ühe voodi jagu. 

Autovoodi, sahtel, sahtelvoodi, voodi kahele lapsele, ruumi säästlik
Mari demonstreerib alumisel sahtlil tudumist

Kuna lapsed tahavad, et ma magama mineku ajal nende kõrval pikutan, siis selleks puhuks on mul väike madrats, mida saab tooliks kokku pakkida ja päeval istumisealusena kasutada. Ilmselt kõik tulevased toolid ja muidu istmed saavad mul olema mingid tumba tüüpi kuhu saab asju sisse panna. Sest kõige suurem probleem ongi mul just panipaikadega. Tubade vahel on mul liugustega kapp – riiuleid ega midagi seal sees pole, ning garderoobi korvsüsteem ootab palgapäeva, siis ongi mul hetkel kohvrid suures osas lahti pakkimata. Kohvrid ladusin ma garderoobi uste vahele üksteise otsa.

Muid seinu mul siin korteris peale tubadevahelise garderoobi nagu polegi (no kui vannituba ja esik välja arvata – need on mul ikka päris seintega eraldatud). Seega on mul toad ja köök suht mõttelised üksused. Tulevikus plaanin küll magamistad avatud köögiga hetkel mõttelisest elutoast eraldada liugustega. Aga hetkel kui ma siin elan vaid kahe lapse ja kassiga ma nagu üldse ei tunne seintest üldse puudust ja pigem naudin seda avatud planeeringut. Ruumi tundub isegi olevat rohkem kui vanas korteris kuigi ruutmeetrite poolest on seda lausa 9 jagu vähem.

Kuna mööbli jaoks praegu väga raha ei olnud, siis sai natukene leituatud. Nimelt pole mul päris söögilauda. Aga ma olin vanasse koju soetanud ühe Jyski kummiti, mis kuidagi koos ei püsinud. St sahtlid kukkusid pidevalt siinidest välja. Noh siis saigi need sahtlid sealt kummuti siinidest ära võtta ja nii muutus mu kummut kitsavõitu 2 inimese lauaks. Ostin sinna juurde veel kaks sama tooni 5eurost taburetti ja Volia! Söömise nurk missugune! Noh mõneks ajaks vähemalt. 

Kummutist köögilauaks
Kummuti sahtlid riiulil pudi-padi mahutamiseks

Kaks kobedamat sahtlit tõstsin juba korteris olnud riiulitele ja neisse on ideaalne visata igasugust pudipadi, mida riiulil otseslt näidata ei taha. Riidest korvid riiulitel täidavad täpselt seda sama pudipadi ladustamise eesmärki.
Mina olen igal juhul väga rahul. Tasapisi nokitsedes ning iga kuu korterit jõudumööda täiendades saan sellest igati vinge elupaiga! Ma tean seda!

Edasised plaanid:

  • Peale palgapäeva ostan garderoobi korvisüsteemid ning pisut pahtlit ja kahvatu oranzikat värvi korstna viimistlemiseks. 
  • Lõpetan ära tugiposti köietamise (paar meetrit “köit” jäi puudu)

Kaugem tulevik

  • Liuguksed, et mõttelistest tubadest saaks päris toad aga samas säliks võimalus hoida avatud planeeringut. Liuguksed on ideaalis ülevalt poolläbipaostva klaasiga või mustriga kirgasklaasil ülemises kolmandikus.
  • Soetada ja paigaldada kamin (pellet või puit) 
  • Soetada suure voodi alla ratastel voodipesukast.

Ma hetkel ei suuda üldse otsustada, kas tahan kõigepealt liuguksi või kaminat. Samas kamin oleks mõtekas soetada hiljemalt Novembris, et tast talvel tolku oleks.

Korter kevadel:

Korter täna

Sellele pildile on peidetud KOLM magamisaset

Igal juhul mina olen rahul! Väike – aga ikkagi OMA! Aitab üürimaksetega võõraste nuumamisest!

kraapimispuu, tee ise, diy, tugisammas, disain, tugisamba peitmine

Nokin näppudelt liimi.. – remondijutt

Täna hommikul enne oma korterisse minekut lippasin läbi uuskasutuskeskusest kuhu viisin järjekordse kotitäie riideid ning vanast töökohast Starmanist, et sinna tagasi viia renditud ZUUMboks sest eile oli kuller mulle toonud juba uued seadmed Bindge TV ja interneti jaoks.

Siisostsin veidi puhastusvahendeid ja läksin remonditavasse korterisse – väike hirm oli sees kuna eile paistis valge tapeedi alt läbi koledaid liimiplekke ja ma kahtlustasin juba, et need jäävadki sinna. Seega küpses korteri poole lipates peas mitu ideed. Üks oli liimiplekkide katmine seinakleepsidega, teine oli probleemsesse korteri ossa – ehk lastetuppa osta uus lasteteemaline tumedam tapeet ja sellega katta siis 2 seina.

Nendest plaanidest sain õnneks loobuda, sest liimiplekid olid siiski öö jooksul nähtamatuks kuivanud. St liim ei olnud mitte tapeedil vaid tapeedi all ja selle kuivamine tõesti päästis päeva!

Töömees tegeles seal parasjagu vana tugiposti korstna küljest eemale kangutamisegaja mina hakkasin korstna kive pesema.

korsten, kivid, vanad kivid, vanadest kividest korsten
pesen korstna kive

Mõne aja pärast selgus aga kurb tõsisasi – laetala kinni hoidev tugipost osutus siiski nõrgemaks kui me teda algselt arvasime olevat. Seda korstna küljest lahti kangutades sai ikka päris korralikult kirutud et no MIKS KIREVASE PÄRALT oli vaja teda kruvidega korstna külge kinnitada. Noh kui ta liikuma hakkas, siis saime aru küll miks – korsten hoidis tugiposti pmst püsti 🙂

Seega tuli uuesti minna ehituspoodidesse. Kirusin ennast maapõhja, et polnud eelmine päev puitalasid ära ostnud, sest ei tahtnud kuidagi jälle ostlemise peale aega ära raisata. aga kuna eile 10x10cm tala kuskilt ei leidnud ja kahest 5×10 talast ruudu kujulise posti kokku panemine ei tundunud nägus siis sai otsustatud nöörimise kasuks. Ja nii jäid tugipostid ostmata.

Täna kihutasime kõigepealt Espaki – kus küsisime 2.5 kõrgust 5×10 talasid. Meil on ainult 3 meetrised. vastas pahur kassapidaja.
“Lühemaks saagimise võimalus on?” uurisime talt (olime varem ära mõõtnud takso, millega poodi sõitsime ja teadsime, et mahutame sinna maksimaalselt 2.7meetrise tala)
“Ei mingit lühemaks saagimist”

Ok, läksime siis taksojuhile seletama, et peame tal ikka minna laskma kuna 3 meetrist me enam sedaani ei mahuta ja siis tellime tagasisõiduks hoopis suurema masina. Seda seletades tekkis mõte kiirelt K-Rautast läbi joosta, kuna ta seal samas Espaki kõrval oli. Noh ei arvanud, et neil kuidagi vägateistsugune kaubavalik on aga lootsime, et ehk on nad saagimise osas veidi paindlikumad.
Olidki!
Seal läks loosi 5 meetrine tala, mille koha peal ise keskelt pooleks saagisime!

Kuna kahest 5×10 cm talast kokku pandud post siiski kõige ilusam välja ei näe, siis läheb eile ostetud köis ikkagi asja ette. Isegi kui ma täitsa laeni seda ei jaksa köietada (või noh kui köis varem otsa saab sest nüüd on vaja seda mässida veidi paksema posti ümber kui algselt plaan oli) siis kaunistann ülemise osa kuidagi muud moodi ära. Kas värvi või piltide või mingi käsitöö või muu kunstiga.

Natukene jõudis seda köie mässimist täna alustada ka ja ütleks et väga äge tuleb! Nüüd nokin näppude ümbert liimi, et homme töö juures kliendid mu käsi nähes ära ei ehmataks 🙂

tala, post, tugipost,
kahest peenemast talast tehtud post
kraapimispuu, tee ise, diy, tugisammas, disain, tugisamba peitmine
tugisammas aka kassi kraapimispuu – algus on tehtud.

Kole tugipost – Remondijutt.

Nagu eelmises postituses juba kirjutatud siis otsustasin kipsi korstnajala ümbert ära kiskuda ning eksponeerida selle vanad kivid. Aga no ega see kipsplaat korstnajala ümber polnud siis ainus ebameeldiv üllatus uues kodus. 

Mul jookseb ripplae kohalt üks hea jurakas metalltala. Ma ei tea täpselt, mida ta seal kinni hoiab või milleks ta vajalik on, aga alguses me arvasime et see tala jookseb üle lae – ehk siis korteri vastas seina välja. Tüng! Ei jookse üle korteri – jookseb ainult korstnani, ning selleks et ta seal korstna juures lõppeda saaks on talle toestuseks pandud üks puust post või tala – OTSE VASTU KORSTNALÕÕRI! See post oli ka seal kipsi all peidus ja me avastasime ta siis kui korstnalõõri välja lõhkusime.

Et noh mu meelest suht tuleohtlik lahendus ja eks suht tobe näeb see post seal korstna küljes välja ka. Et on ilus vanaaegsetest kividest korsten ja siis selle küljes mingi rõve puupost – igate pidi veel kruve täis ka.

Et sellisel kujul see vanade kivide eksponeerimine küll eriti stiilne ei tule ju!

No mis teeb siis?

Päris ära võtta teda ei saa, sest siis kukus see müstiline tala (mille otstarbest ma aru ei saa) alla. Otsustasime ta siis ahjust natukene eemale nihutada. Et noh natukenegi normaslsem välja näeks ja vähem tuleohtlik olek. Aga rõve on see post ikkagi. Kammisin mööda ehituspoode, et osta üks korralik, paks ruudu kujuline tala ja see post ilusama vastu välja vahetada – aga ei miskit. Siukest paksu tala polnud võtta.

Ostsin hoopis 100m nööri ja liitri puiduliimi. Nimelt teen sellest rõvedast postist ühe korraliku maast laeni kassi kraapimispuu. Et kerin nööri ümber ja nii. Noh kirjelduse järgi küll 10mm köie aga no minu silma jaoks on see rohkem nöör.  Ma usun, et niimoodi köis ümber näeb see post keset tuba veidi ägedam välja. Ja kui post korstnast eemale saab siis võin ju sellele hiljem teleka kinnitada. Sest see koht kuhu mul seni teler planeeritud oli, ongi diivanile veits liiga lähedal ja see korstna kant sobiks talle paremini küll. Aga no varem ma ju ei tulnud selle peale, et sinna telerit paigaldada kuna polnud teadlik tugitalast ja noh KORSTNA külge ju telekat ikka ei kinnita 😂

Bauhofis hakkasid silma ka üsna stiilsed ja mõistlikus hinnas väiksed malmkaminad, mis minu punasest kivist korstent / ahju väga hästi soojendama sobiks. 

Uus kodu, remont, kraapimispuu, korsten, porno
Hetkeolukord

Nii palju siis lihtsast ja kiirest tapeetimistööst – Remondijutud

Nii plaan oli siis selline, et eelmine nädal ostsin tapeedi ja eile käisime lastega vana tapeeti maha sikutamas, et täna uus tapeet seina panna. Ennu Poisid on kolimiseks kohale tellitud 24.08 ja paar päeva enne Septembri algust siis plaanisin võtmed üle anda Auli tänava korteri uutele üürnikele, et ka nemad uue kuu alguseks kolitud saaks.

Aga täna me uut tapeeti ikka seina panema veel ei hakka. Vana sai küll eile ilusti maha – lapsed ka aitasid nii kuis oskasid. Salam Silver kiskus tapeeti ja Sahar Marie lõbustas töömehi ballaadiga Frozen multikast 

Eile remonditööde käigus mainisin, et see on kaminavalmidusega korter ja uurisin kuidas selle sissepanekuga oleks. Noh töömees tegi selle kaminavalmiduse peale suured silmad, sest tema meelest oli mu korstnalöör kipsplaadi taha peidetud. Täna seda teooriat kontrollisime ja nii ongi. Minu korteris keset tuba seisev jutu järgi “sooja juhtiva materjaliga” polsterdatud korsten oli tegelikult kipsplaadi taga peidus ja ilusad sooja juhtivad kivid oli lihtsalt kipsplaadile kleebitud dekoratiivplaat. Ajee!!!!

Lisaks läheb kipsi taga elektrikaabel lülitini – et noh juhul kui alumine korter (mis jah hetkel tühi on) hullult kütaks, siis võib see soojenev korstnalõõr mul ka elektrikaablit sulatama hakata. Niii tore! (Viimane lause lugeda iroonilise häälega)

Niiet kurb küll, aga see ilus hall post keset korterit läheb ära. 

Ma võiks ju hetkel sisse kolida ja mõelda, et “ahhh ei paigalda siis kaminat” , aga no kuna ülejäänud maja on ahjuküttega siis peaksin ma olema võimeline korstnapühkijatele vajadusel ka korstna seisukorda ette näitama – aga mida ma näitan, kui korsten kipsi ja plaadi taga peidus on? Ja kui juba perega siin sees elan, siis seda maha lõhkuda on palju vastikum. Mõelda vaid kui tuleb näiteks korstnapühkija ja tahab korstent näha ja see on kipsi all peidus ja siis ta näiteks käseb mul järgmiseks päevaks see nähtavale tuua – et tahan ma jaa, siis hakata töömehi otsima ja lammutama.

Kipsi alt tuli välja krohvitud korsten. Krohvitud./pettunud hääl/

 Ma lootsin ilusaid punaseid kive. Aga natuke peitli ja haamriga toksimist ning paistma hakkasid siiski päris korralikud kivid.

Seega tuli vastu võtta otsus – kas kivid välja ja ilusaks tuunida või neile visata hoopis krohv ja värvikiht peale? Mõtlesin korra, et tahvlivärv oleks äge, et siis lastel vahva joonistamise post toas – aga noh tulevasele kaminale mõeldes, võiks värv ikka sooja juhtiv ahjuvärv olla. Seda oli valikus halli, musta ja pruuni. Noh hall tundus kõige mõttekam.

Otsustasin lõpuks, et lõhub ikka krohvi maha ja eksponeerib kivid. Kui kivid kunagi kopa ette viskab, siis saab alati ju krohvi ja värvi peale tõmmata.

Seinad tulevad valged. Keset tuba oranzikas vanadest kividest korsten. Kui kõik hästi läheb saab korstnast selline vanaegset hõngu lisav disainielement.

Tapeetimiseni jõuab ilmselt homme.

Kas sellepärast, et mul on lapsed pean elama vaid tumedate toonide keskel?

Ma ostsin mõned kuud tagasi korteri, kuhu ka varsti perega sisse kolin. Suve alguses uut kodu sisustades hakkas silma hea soodne diivan. Hele diivan. “Oi aga SELLE määrivad küll lapsed kohe ära” vangutas ema diivani värvi peale pead. Nojah, see hele diivan salongis oligi vaid näidis ja tegelikult oli seda võimalik tellida ka tumedas versioonis. Nii läkski tehing lukku ja tellisime tumehalli diivani. 

Voodi ostsin valge, aga tumehalli madratsiga.

Niimoodi uut mustvalget mööblit toas vaadates hakkas mulle järjest enam närvidele käima seinte roheline toon. Ma tahaks ju moodsat ja HELEDAT kodu. Heledat? Aga mul on ju lapsed……

Mõtlesin esiteks värvitava tapeedi peale. Et ostan selle valgena, viskan seina ja kui lapsed selle ära määrivad siis värvin lihtsalt üle. 

Samas kui neid värvitavaid tapeete lähemalt vaatasin siis üha enam tekkis tunne, et need tahaks kohe värvimist. Noh et tundusid teised siukse pehmed ja lirakad ilma värvikatteta. Aga ma ei taha kohe kulutada raha tapeedi JA VÄRVI peale (ja tapeetimise ja seejärel värvimise peale)

Rääkisin ka tollele noormehele, kes mul töid teostama hakkab, et laste pärast plaanin paigaldada värvitavat tapeeti, ning too noormees ütles, et tegelikult on ju olemas ka selliseid tapeete, mis kannatavad ka VÄGA TUGEVAT pesemist.

Nojah ja kui aus olla, siis tõepoolest näen ennast pigem mustaks läinud seina pesemas kui igat plekki üle värvimas.

Huvitav tundus mõte ka Vedeltapeedist. Nimelt paistab koduleheküljel oleva jutu järgi ka vedeltapeet olevat üsna selline seinakate, millelt saab plekid ja laste “kunstiteosed” kergelt maha:

Siin võib unustada tolmu ja seina kolletumise ega pea ka muretsema, vigastatud või määrdunud kohtade parandamise pärast. Seinakatte eemaldamiseks pihustatakse määrdunud kohale vett kaasates kindlasti ka puhast katet umbes 15cm raadiuses, lastakse oodata ca 20 minutit. Määrdunud kate eemaldatakse ning visatakse minema, vana puhas kate (15 cm) samuti eemaldatakse, lisatakse juurde 20% uut tapeeti, segatakse kokku ühtlaseks massiks ning asetatakse tagasi. Niimoodi ei tule seinale uue ja vana tapeedi tooni vahet!

 

Aga see siis eeldaks, et mul on seda va tapeedimaterjali kottidega kodus kogu aeg olemas olema ja oskused kuidas seda seina plätserdada ka tagataskust võtta.

Seega ikkagi pestav tapeet.

Pestavaid tapeete googeldades jäi silma just vinüültapeedi head omadused ja vastupidavus. Vinüültapeeti aga soovitatakse just selle hea vastupidavuse ja pestavuse tõttu kööki, esikuse ning vannituppa. Elutuppa, magamistuppa ning lastetuppa teda nii väga ei soovitata – no et liiga sünteetiline värk ja ei hinga eriti jne. Aga no kahte, või õigemini kolme head asja korraga ei saa! Noh, et seinakate oleks korraga HELE, LASTEKINDEL, ja ÖKO – ehk siis midagi peab siit nimekirjast maha tõmbama. Võib olla saaks selle Hele-Lastekindel-Öko kombinatsiooni kuskilt mingi hirmkalli raha eest aga hirmkallist remonti ma hetkel teha ei jaksa. Seega viskan öko nimekirjast välja ning keskendun heledale ja lastekindlale

Vinüültapeet – see on kõige kõrgema kuluvusnäitajaga seinakate. Vinüültapeet koosneb paber- või fliseliinalusel vinüülikattest (polüvinüülkloriid). Selline tapeet sobib suurepäraselt vannituppa, kööki, koridori või üldkasutatavatesse ruumidesse, kus on oluline materjali kuluvusnäitaja, vastupidavus ja ilu. Vinüültapeete on erinevat liiki – vahtpolüvinüülkloriidtapeet, harilik vinüültapeet, reljeefne  vinüültapeet. Kõik need liigid erinevad tiheduse, hõõrdumiskindluse poolest, samuti on sellistel tapeetidel hea omadus varjata pealispinna defekte. Kõiki vinüültapeete võib pesta ning isegi puhastada harjaga. Vinüültapeeti on kerge kleepida tänu sellele, et nende pealispind ei ime endasse liimi ja seda saab pesta. Kui liim on paani ära määrinud, siis võib selle sealt eemaldada lihtsalt niiske lapiga.

Spontaanselt sai tapeediostu retkele kaasa kutsutud ka üks sõbranna ning katsetasin kohe “emad elavad sita värvi seintega korterites” stereotüübi kehtivust ka tema peal. 

“Ma tahan VALGET tapeeti!” teatasin ehituspoe poole sammudes

“Valget!!?? Aga sul on ju lapsed!” imestas tema, 4 aastane poeg käekõrval sibamas.

Jaaaaa…… “väikelastega pered elavad sitavärvi seintega korterites”- stereotüüp kehtib täiega!

Ma pole tal külas käinud aga oleks ilmselt pidanud küsima, mis värvi mööbel ja seinad temal on.

Mu praegune üürikas on väga vinge – 3 toaline, suure tagaaia ning grillimisnurgaga korter keset rannarajooni, aga ta on  väga tume. Mustad põrandad, pruunikad seina ja rohekas-pruunikad diivanid. 

Noh ideaalne lastega peredele, sest kõik ongi ühtlaselt siuke  – pasavärvi.

Ja ma noh mul on sellest praktilisest värvivalikust kõrini. No määrivad lapsed need heledad seinad ära – siis määrivad. tuleb tihedamini remonti teha. Või pesta. Ma kujutasin tegelikult vinüültapeeti veelgi karmimana ette – noh et ongi siuke nagu need vinüülplaadid aga kuidagi hele ja mustriline, aga et ma võin seda suht harjaga nühkida. No päris sellist harjaga nühitavat tapeeti ma ei leidnud. Leidsin sellise, millel oli tingmärkide hulgas kolm lainetust, mis tähendab seda, et tapeet kannatab suure veega pesu. Ehk siis harjaga ei nühi, aga märja lapiga vabalt. Muidu tapeet on täitsa valge. Valge pinna sees üksikud hõbedased kriipsakad. Mulle meeldib. Kahtlaselt odav ta oli  – vaatasin väga sarnast fliistapeeti ka. Hinnavahe oli pea kahekordne. Muster peaaegu sama ja tingmärgistik ka sama. Erinevus seisnes vaid liimi peale kandmisel tapeedile. Kallimal juhul oli mõeldud liim seinale ja oleks pidanud ostma pealekandmisvahendiks rulli ja odavamal variandil oli liim paanile ja seega pealekandmisvahendiks tuli valida pintsel. Vot sellist nõu anti mulle täna K-Rautas.

Tegelikult oli tapeedi valimine üsna keeruline. Mulle oleks meeldinud valida konkreetselt vinüültapeetide hulgast. Või kõvat nühkimist taluvate tapeetide hulgast. Aga tapeedd olid kõik läbisegi. Valida sai siis pmst aint mustri järgi ja siis hiljem pakendilt ikoone uurides sain teada, kas valitud tapeet üldse pesu kannatab. Selles mõttes nõme. Ma oleks kohe välistanud need mitte pesu taluvad tapeedid ja otsinud sobivat tooni ja mustrit ainult seda tüüpi tapeetide hulgast mida olin osta otsustanud. Aga nojah – lõpuks ikka leidsin sobiva. K-rautas oli kusjuures neid natuke kategoriseeritud ka ja kuidagi kõige mõnusamalt tapeedid esitletud ning sealt ka sobivaim toode leiduski.

Võimalik, et katan mingi seina alumise osa hoopis valgete seinapaneelidega – siis jääb tapeet ainult ülemisse ossa ja seda pinda, mis harjaga küürimist ei talu jääb selle võrra korteris vähemaks. Või tõmban lastetuppa mingisse nurka hoopis tahvlivärvi ja suudan neile teha kuidagi selgeks, et joonistame AINULT SELLELE MUSTA VÄRVI SEINALE JA AINULT KRIIDIGA. No unistada ju võib eks?

 

PNFRDDHR

Pärnu suvi, lapsed suvel, suvi pärnus, lastega pärnus, kus aega veeta, lasterõbralik resto, välikohvik, vahva koht, supeluse

Üks väga vahva koht Pärnus kus lastega aega veeta

Väga lähedal minu kodule, on suviti avatud üks mõnus välikohvik. Mõnus just selles mõttes, et see on üks igati vahva koht just lastega aja veetmiseks.

Neid lastenurkadega kohvikuid on muidugi jaaa küll ja veel – aga noh just nimelt “lastenurkadega” sellistega, kus lastele on eraldatud mingi paar meetrit ja kus lapsed eriti pikalt ei püsi.

No vot SELLES vahvas kohas, millest  mina räägin, on laste tarbeks terve õu kõikvõimalike atraktsioonide ja mänguasjadega. On liivakast, on kiigud, on ronimispuu, on jalgadega lükatav auto, on mängumaja, on tahvel joonistamiseks, on liumägi ja on palju erinevaid mänguasju ning jooksuruumi. Meveetsime seal täna ikka mitu head tundi ja lapsed ära ei kippunud.  Ise sain rahulikult süüa, sest lastele tegevust jagus – samas olid nad ka kogu aeg silma all. Hinnad on seal ka mega soodsad. pelmeenid 2.50. Friikad grillitud vorstikestega lastele 3 eurot.

Ja peaks mainima, et teenindus on ka super. Täna ma läksin sinna kotis vaid 5 eurot ja pangakaart. Seal muidu saab küll pangakaardiga maksta aga täna oli mingi jama terminaliga ja lahendust oodatakse alles homseks. Teenindaja pakkus siis mulle välja, et ma võtaks söögid hoopis üle tee asuvast Poisi Einest (kus saab kaardiga maksta) ja tuleks siis lastega sinna mängima. Nagu väga lahe ju! Aga noh selle aja peale olin suutnud ma kotist välja koukida oma 5 eurot ja siis sai söögid ikka samast kohast võetud. Ok 50 senti jäin neile siis võlgu. Võtsime pelmeenid ja laste eine. Joogid tõin siis kõrvalt pizzahundist, sest nende jaoks mul enam sularaha ei jätkunud.

Ma ei tea selle vahva koha nime. Õigemini tal vist polegi nime – on lihtsalt üks suur õu Supeluse tänava ääres, kus on püsti pandud telk, mis pakub süüa ning istumiskohad. Jalgrattaid saab ka samast kohast rentida. Et nagu mida veel ühte suvepäeva oleks vaja?

Täna on just sellien ilm, kus randa eriti ei kipu aga see Supeluse tänava äärne õu on ajaveetmiseks igati hea võimalus. Magame lõunaune ära ja lähme tagasi. Enne katsun kuskilt automaadist sularaha sebida. Nüüd peaks välja mõtlema, kas mulle on lähemal kesklinna automaadid või ranna oma…..

Igatahes, kes sinna tahab aega veetma minna, siis koht asub Supeluse tänaval täpselt Pizahundi kõrval. Poisi Einest üle tee.

 

 

Närvilised teenindajad ja nõmedad kliendid

Kuna minu kevadel ostetud korteriga kaasas käival aialapil vohab põlvekõrgune naat ja noh ise ta sealt ära ei lähe, siis suundusin täna Aiandus ja Ehituspoodidesse sooviga osta üks odavam murutrimmer. Mulle oli koju tulnud K-Rauta ja Bauhofi reklaamlehti, milles jäi silm peale trimmerite sooduspakkumistele.

Nii oligi minu esimeseks sihtpunktiks K-Rauta Pärnu osakond. Sattusin sinna keskpäeval, mis oli vist kõige kiirem hetk, sest aiatööriistade osakonnas ma vaba teenindajat ei leidnud. Samas on trimmeri ost selline asi, mida ma ilma konsulteerimata ei tee. Tahtsin ju proovida kas jaksan seda hoida, kas sobib üldse sellisele võsale nagu mul, kuidas kokku käib ja veel palju palju võhiklikke küsimusi oli peas mõlkumas.

Käisin siis vahepeal piilumas Bauhofi võimalusi aga seal sai kiirelt selgeks, et see trimmer, mis ma olin reklaamlehel näinud mulle ei sobi ja akutrimmerid olid jälle minu hinnaklassist väga väljas.

Niisiis olin juba enne kella ühte K-Rautas tagasi ja tammusin ümber endale silma jäänud akutrimmeri nagu kass ümber palava pudru. Kuigi enam ei paistnud, et kõik teenindajad klientidega hõivatud oleks, siis appi mulle ikkagi keegi ise ei tulnud. “Ok, ju ma siis ei näe piisavalt tõsiseltvõetava murutrimmeri ostja moodi välja” mõtlesin endamisi ja astusin trimmeritega samas vahes asuva kliendiinfo leti juurde ja küsisin omale huvipakkuvat trimmerit lähemalt näha. “Seda vist on küll väljas jah. Ma teen siin ühe asja lõpuni ja tegelen siis teiega” vastas mulle arvutis klõbistav üsna noor teenindaja. Hiljem ma sain aru, et see “üks asi” mille ta lõpuni tahtis teha oli kliendi teenindamine. Aga tol hetkel ma ei taibanud seda, sest tal oli leti ees sellele üsna mugavalt toetuv meesterahvas ja mulle jäi eemalt mulje, justkui kaks töötajat lihtsalt vestleks omavahel või tõesti, et üks töötaja juhendab teist midagi arvutisse trükkima. Ja siis mind ajas natukene torrsi see, et mingi arvuti probleem või misiganes “üks asi” on tähtsam kui mina oma ostusooviga. Loomulikult on asi hoopis teine kui mind pandi ootele hoopis kliendi teenindamise tõttu.

No jätkasin siis ümber  trimmerite tiirutamist. Ühegi teise teenindaja poole ma ise vahepeal ei pöördnud, sest olin enda arust saavutanud kokkuleppe, et minuga kohe tegeletakse. Kuigi vabu saali teenindajaid käis vahepeal ka sama teenindusleti juures kust mina abi otsisin, ei suunatud ühtegi neist minu juurde. Lugesin ootamise käigus telefonist töö e-maile. Kell oli juba ca 13.20 kui teenindusleti juurde ilmus veel kolmas noormees, kes sinna pidama jäi. Kuna olin teda ennem näinud kliendiga tegelemas, siis teadsin, et ta ikka seal töötaja on.

Astusin juurde ja küsisin “Kas teil on minu jaoks aega?” Ta vaatas mind üsna segaduses ilmega ja ma jätkasin. “No ma üritan siin murutrimmerit osta ja olen üsna pikalt oodanud” 

“Einoh mul oli klient ju!” vastas ta mulle üsna torssis moega.

“Jah, aga ma püüdsin juba sealt poolt ka abi saada” üritasin ennast välja vabandada viibates peaga samal ajal teisele sellele teenindajale, kellega ennist rääkisin.

“Tal on ka klient ju!” sain ma üsna järsu vastuse.

Vot siis sain teada, et see “üks asi” mille esimene teenindaja ära tahtis lõpetada oli kliendi teenindamine. Ma varem tõesti ei taibanud.

Üsna ebameeldivalt juba see teeninduskogemus oli alanud, aga murutrimmeri juurde me siiski jalutasime. Tulistasin kohe oma küsimused komplekti mittekuuluva akulaadija hinna osas, tahtsin trimmerit lähemalt näha ja katsuda kui raske ta on, ning uurida kuidas see kokku käib. 

“Koolilaps saab hakkama” oli viimase küsimuse vastus. No see oli iseenesest lohutav. Kui koolilaps saab hakkama siis saan mina ka. Teenindaja võttis trimmeri pakist välja, uurisin seda lähemalt ja küsisin, et kas tera peab ka eraldi juurde ostma.

“Mis tera?” ei saanud teenindaja aru. 

“Noh see mis lõikab?” 

“Tamiil lõikab ju!”

” See nöör siin lõikab?”

” Jaa – mida teie siis näha lootsite?

“Aaa noh ega mina ei tea ju….ma ostan ju esimest korda trimmerit… pole varem kokku puutunud!” üritasin ennast jälle välja vabandada ning tundsin end üsna lollina. 

“No ma ei tea ju mis ootused teil on!” sõnas teenindaja üsna närviliselt.

Ok, ma saan aru, et ta ei teadnud, millise võhikuga ta suhtleb, aga minu meelest on üsna normaalne selline asi küsimuste abil välja selgitada, selle asemel, et kliendi peale kärkida, et tema ei tea. Tundsin, et selles situatsioonis olin mina üks tõeliselt nõme klient, kes teenindajat tüütas.

Näitasin talle, pilti oma aialapist ja sain teada, et selle jaoks on vaja suuremat masinat – tõesti midagi, millel on tera või bensiini mootoriga trimmerit.  Küsisin korra, kas vikat võiks aidata

“Vikatid on järgmises vahes, vaadake sealt” vastas teenindaja ning asutas ennast minema.

“Vabandust, et segasin” turtsatasin ja suundusin vikateid otsima. 

“Jah! Palun!” teenindaja ei järgnenud mulle… 

Kusjuures ma oleks suure tõenäosusega siis ostnud selle suurema või bensiinimootoriga trimmeri kui teenindaja oleks viitsinud mulle neist mõnda soovitada ja minuga edasi tegelenud.

Vikatit ma ei leidnud ja läksin hoopis õnne proovima kõrval asuvasse Espakki, kuhu sattusin sisse väga huvitaval hetkel.

Seal liikus mööda leti esist vahekäiku kaugemale midagi vihaselt pahisev blond naisterahvas, (klient) kellele teenindaja järele karjus “Normaalse vastuse saab kui normaalselt küsida!” mida blond naisterahvas pahises ma ei kuulnud. “On ikka haigeid inimesi” kommenteeris peale karjumise lõpetamist leti taga olev neiu teisele teenindajale.

No igatahes ei julgenud selles situatsioonis talle ise läheneda ja püüdsin kõigepealt omal käel murutrimmereid leida. Mõne aja pärast möödus blond naisterahvas uuesti letist ja vahetas jälle teenindajaga mingeid repliike. Esialgu vaikselt aga seejärel karjatades “Pane oma suumulk kinni!” “Pane ise oma suu kinni!” Ei jäänud teenindaja alla.

Siis ma enam ei suutnud eemale hoida, astusin ligi, et näha teenindaja nime  – /eemaldatud Espak Pärnu Müügijuhi palvel/ ning küsisin “võimalikult normaalselt” murutrimmerite kohta. Sain teenindajalt väga viisaka vastuse ja juhatuse aiakaupade osakonda. Hingasin kergendatult, et olin suutnud oma küsimuse teenindaja jaoks “piisavalt normaalselt” sõnastada.

Noh tegelt ma ei tea, mis antud konflikti põhjustas, võibolla tõesti oli klient keeruline, aga ma ei leia, et ükski situatsioon õigustaks seda, et teenindaja kliendile midagi järele karjub ja seda kõike veel poes teiste klientide ees.

Trimmer jäi ostmata. Ilmselt on mõttekam hoopis niitmise ja aiakorrastamise teenus professionaalilt sisse osta….