Kuidas Aafrikas naisi sebida – Video õpetus /// How to catch ladies in Africa – Video Tutorial

üks vana video, mida facebooki sõbrad juba näinud on aga jagan siingi.

Video õpetus kuidas naisi sebida – klassi näitab 1 aastane Salam-Silver.

Samm 1: Käitu väljavalitud neiu ees muhedal ja chilli
Samm 2: Murra jää. Isegi kui neiu esimese hooga lähenemiskatsest suurt miskit ei arva – ära anna alla!
Samm 3: Tegutse!
Samm 4: Säilita sõbrasuhe neiu nüüdseks ex-noormehega.

My facebook friends have already seen it but today I felt like publishing the “How to catch ladies” video to the wider audience too.

Video Tutorial how to catch ladies by one year old expert womanizer:
1) Act cool in front of targeted lady
2) Get physical – whether she likes it or not
3) Make your move!
4) Maintain buddy relationship with her (ex)boyfriend

20140511 171931 from Ethel Kook on Vimeo.

jalgpall, footbaal, ghana, salam-silver, portugal, ghana, ghana-portugal, worldcup, lilion, silver, laps
Ghana vs Portugal toetame Ghanat /// Supporting Ghana on Worldcup!

Veel neide Ghanasse?

Mul on väga hea meel anda märku, et Pesupoe juhataja oleme praeguseks leidnud ja plaanide kohaselt lendame uuel aastal temaga koos Ghanasse.

Aga tööpakkumised ei ole sellega veel otsa saanud.

Nüüd otsime kahte neidu tööle Kasiinosse. Kasiino asub Accra kõrvallinnas Temas ning see kuulub samale kambale, kelle heaks minagi töötan. Kasiino kodukas: http://www.euroluckstarcasino.com/

Palk: 800 usd kätte ning majutus ettevõtte poolt töökohaga samas majas.
Lennupiletid ning viisa tööandja poolt. Kord aastas tööandja kulul kodukülastus üheks kuuks.

Tööülessanded: PR! Ehk siis kliendisuhtlus kasiinos. Tuleb klient – hängab sihitult ringi, sa näitad talle vaba automaati. Aeg ajalt käid küsid klientidelt, kas nad on rahul, kas nad on proovinud seda teist või kolmandat masinat, soovivad nad ehk süüa või lisajooki. (Ei sa pole ettekandja, kui nad süüa-juua soovivad, siis saa annad sellest kelnerile märku lihtsalt).

NB! Tegemist on öötööga!

Kandidaadilt oodatakse: Head välimust ja Väga head inglise keele oskust.

Tema Linn

Tema on kiirelt arenev tööstus- ja sadamalinn, mis asub Accrast u 30 kilomeetri kaugusel. See 30km on kohalikus mõistes kiirteelõik – seega teeolud ning ühendus Accraga on väga head. Kaubanduskeskused ning moodsad söögikohad on seal samuti olemas, seega ei pea muretsema, et me teid kuskile pärapõrgusse saadame. 🙂 Ka leiab Tema ümbrusest toredaid rannaribasid.

Jällegi küsimuste, piltide ning inglisekeelsete CV-dega võib tuld anda aadressil: ethelkxxk@gmail.com

Galerii: Isa ja poeg /// Daddy and son

Isadepäeva tähistatakse igas riigis suht ise ajal. Eestis on see siis liikuv püha ja jääb Novembri teisele pühapäevale. Sellel aastal siis 09.11.2014.

Minu poja lasteaias on isadepäeva üritus täna. Minu abikaasa küll sellest osa võtma ei jõua, kuna asub endiselt Aafrikas.

Laps pidi rühma viima ka perepildi. Vahvaid Isa ja poja pilte aga on meil niii palju – niiet ma saatsin lasteaeda ühe asemel hoopis kolm pilti:)

Aga kui juba pildipangas surfamiseks läks… siis siin ta on “Isa ja poja galerii”

Fathers day is celebrated in each country on different date. In Estonia its been celebrated on the second Sunday of the November. So this year it will be 09.11.2014.

My sons’ kindergarden has events and celebrations today and he had to carry a family or father and son pic with him.

I sent like three pictures with him cos I ust could not pic the best one. But once already dealing with adorable photos…. well here it is.. “Father and Son Gallery”

Happy Fathers day Habibibi!!!

Minu Ghana kirjutamisest

PNFRDDHR

Kui Epp kolm ja pool aastat tagasi ühe mu blogipostituse alla kommentaari jättis, et ma temaga ühendust võtta võiksin, oli minu esimeseks mõtteks: “Haa-haa! Ega ta ometi ei arva, et MINA “Minu Ghanat” kirjutada võiksin?!!” Sest noh, kes meist ei teaks “Minu…” sarja ning Petrone Prindi tegemisi.

Naersin mõttes mis ma naersin, aga ühendust võtsin. Sündis proovitöö ning varsti ka koostööleping.

Raamat keskendub minu kahele esimesele Ghanas veedetud aastale ning nende aastate põhisündmused said kirja väga lihtsalt – kirjutasin ma ju OMA lugu. Ausat ülestunnistust sellest, kuidas Mustale Mandrile sattusin, sinna lõksu jäin ning oma üpriski eriskummalise olukorraga kohanesin ning lahendusi otsisin.

Kuigi jah, selle ausa ülestunnistusega on omad nõksud ning aeg-ajalt tekkis ka kõhklusi stiilis: “Oii, aga minu ema ju ka loeb seda raamatut… ups…” Aga ärge muretsege – piinlikke detaile ma ikkagi välja ei praakinud. Olen ju siiski juba üle 30 ja elan teisel mandril, seega kui hull see ikka olla saab? See on küsimus, millele annab ilmselt vastuse järgmine nädal… 🙂

Esialgu tegin raamatu alguspunktiks meie kolmeliikmelise reisiseltskonna Ghanasse sisenemise päeva, kuid hiljem leidsin, et kuigi teemaks on Ghana, ei saa ma lugejat ilma jätta meie fantastilisest kõrbeseiklusest ja nii saab raamatu esimeses peatükis lugeda pisut ka meie kogemustest Marokos ning Lääne-Sahara, Mauritaania ja Mali värvilistes kõrbetes ning savannides.

Raske oli kirja panna vaid minu passilugu ja kogu sellega seotud juhmitamist välisministeeriumi ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga, mis suutis vahepeal nime muuta. Ühelt poolt häirisid mind meedias vastava loo juures ilmunud negatiivsed ning süüdistavad kommentaarid ja teisalt ei tahtnud ma lugejaid Aafrika suhtes ära hirmutada. Minu äpardused Ghanas olid siiski pelgalt minu äpardused, ning seotud eelkõige vähese ettevalmistustööga ja mitte kõige targemini sõlmitud sõprussidemetega.

Tegelikult leian ma aga, et Ghana võiks olla koht ka teistele majanduspõgenikele. Ghana viisat on kusjuures palju kergem saada kui Austraalia oma ning kel ettevõtluspisik sees, sel on Mustal Mandril võimalus paljutki ära teha. Seega tutvustab “Minu Ghana” lisaks kultuurilistele aspektidele riiki ka selle nurga alt, mis võiks huvi pakkuda kellelegi, kes sooviks seal kandis hoopis äri alustada või tööd leida.

Olgugi et mina olen autor, on “Minu Ghana” tegelikult koostööprojekt. Reisikaaslane Martin Gorris aitas meenutada raamatusse kirja saanud vahvaid nüansse ning täiendada minu poolt kohati ehk rapsaki kirja pandud tekste. Suur tänu talle selle eest!

Tänaseks on raamat ka trükist väljas ning esimestes poodides ka saadaval! Kaugematesse Eesti nurkadesse jõuab teos paari-kolme päeva jooksul!

Head lugemist!

Reisimine väikelapsega Amsterdam-Tallinn-Pärnu /// Traveling with toddler Amsterdam-Tallinn-Pärnu

Reisimine väikelapsega Amsterdam-Tallinn-Pärnu Traveling with toddler Amsterdam-Tallinn-Pärnu
Kuigi minu kahe lennu vaheline aeg 2 tundi 15 minutit ei ole teab mis, pikk. Eriti kui reisida läbi suure lennujaama nagu seda on Schicpol ja eriti kui reisida väikelapsega, otsustasin ma siiski enne Euroopa lendude sektorisse tormamist teha üks organiseerimise peatus. Sest niimoodi pagas pilla-palla ja jalavarjudeta laps kord loha järel kord kaenlas nagu me Accras lennukile tormasime ma enam ei tahtnud. Valetan, enne organiseerimispeatust tormasin inva wc-sse. Sest kõik see 6 tundi Accra-Amsterdam lennukis ja aeg turvakontrollis mul ei olnud ju võimalust tualetti kasutada.
Pagas kompaktsemaks pakitud, lapsele tennisedki jalga saadud asusime värav B poole teele. Ma hiivasin käsipagasi transportimiseks ka ühe käru, ning lootsin, last selle ülemises korvis sõidutada aga Silver pidas korvi siiski liiga egamugavaks niiet võtsin ta parem käekõrvale. Nii me siis liikusime samm-samm haaval tolliväravate poole sisenemaks Euroopa lendude tsooni. Tolliväravates ilutses märk, mis keelas sisenemise käsipagasit kandva käruga. Egas midagi. Seljakott uuesti selga ning kaks väiksemat kotti näppu. Silver tassis oma Nemot ise ning oli minu külge kinnitatud rihmaga. Nimelt eelmadasin ma Accras laptopi kotilt õlarihma, mille ühe otsa kinnitasin pandlaga enda pükste vööaasade külge ning teise otsa Silveri pükste vööaasade külge. Sedasi laps rihma otsas reisimine võis imelik välja näha küll aga osutus väga kasulikuks turvakontrollis. Nimelt arvas Silver, et kõige parem aeg ringi luusimiseks on siis kui tollitöötajad lapsetoite kontrollivad ja mina kotti kokku-lahti pakin. Tüng! Ei saanudki kaugemale uudistama minna kui üks meeter, sest rihm pidas ta kinni! Onneks väga häälekat sellele ei protesteeritud.
Hollandi immigratsiooni töötajad olid tegelikult väga vahvad. Mängisid Silveriga ja pöörasid tähelepanu ka Nemole.
Turvavärvatest läbi ning õnnelikult Euroopa lendude sektoris nägin silti, et minule vajalik värav asub umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. See tegi umbes 45 Silveri kõnniminutit. Ma ei hakanud enam uut käru pagasi jaoks otsima ning kandsin seljakotti seljas ning kahte väiksemat kotti näpus. Silver kandis Nemot ning selle võrra oli seljakotis rohkem ruumi minu fliis-jakile, mille olin kaasa haaranud juhuks kui Hollandis või Eestis peaks hirmus külm olema. Accras tormates oli mul see jakk ka veel käe otsas. Ja Silveri jakk ka.
Jõudsime aegsasti soovitud värava juurde. Kell näitas, et oodata on vaja umbes tunnike kuid sellegi poolest ei kippunud ma ümberkondsetesse restoranidesse ega poodidesse aega parajaks tegema. Silveri jooksu ja ringi luusmise tuju oli ka mõneks ajaks ammendatud ning puhkas väga hea meelega toolil jalga ja mängis Nemo ja teiste mängukaladega.
Varsti hõigatigi, et boarding Tallinna lennule on algamas ning eelisjärjekorras oodatakse äriklassi reisijaid ning lastega reisijaid. See meile sobis! Lennukis Silver korra küll arvas, et see turvarihmadega kinni panemine ei ole kõige parem mõte aga leppis siiski, ning õhkutõusmise lõppedes ta juba magas magusasti. Pole ka ime – öisel Accra-Amsteram lennul sai ta ju magada vaid napilt 4 tundi.
Tallinnas ootasime heaga kui lennuk tühjaks sai enne kui hakkasime maha liikuma – ei olnud ju enam kusagile kiiret! Lennujaamas olid vastas ema ja vend. Ema võttis lapselapse kohe oma hoolde. Olgugi, et viimati oli Silver vanaema näinud kui ta oli 1.5 kuune (nüüd on ta täspelt 1.5 aastane) ei olnud mingit hirmu. Enne lennujaamast väljumist jõudis poiss silma peale panna ka blondidele vene neidudele, kes tema kauneid prune silmi kohe kommenteerisid  Eks ta üks võrgutaja meil ole jah 🙂
Tallinn-Pärnu autosõit läks õige ladusalt. Poiss näppis vanaemalt kingiks saadud laste laptopi, mängis erinevaid loomahääli ning plaksutas muuskia palade peale käsi.

Niiet varsti näeme!

Although I do not consider 2 hours and 15 minutes to be very big transiting time, especially when traveling with toddler and especially when to transit via such a big airport like it is Schicpol, I decided to make an arranging stop straight after getting out from Accra-Amsterdam flight. I was not in mood to ran through the airport same way as I did in Accra – handluggage chaotically hanging on me, child without footware and so on. No, first of all I ran to bathroom – as I did not have chance to use one all the 6 hours during the flight and the boarding time before that!

After having arranged my luggage and setsome footware back to my toddler we were ready to move towards Gate B. I took the handluggage carrier trolley and hoped to place my son on top of it but he felt the basket to be uncomfortable! So he walked. Step-by-step slowly we were moving towards the transiting gate were we met the “no trolleys” sign Well what to do – took my luggage on back again – but as I had arranged it before, it was no problem this time. Silver was carring his fish Nemo on his own and this left extra place in my backpack for the winterjackets I had grabbed along to protect ourselves from cold Estonian weather.

I had removed the shoulder belt from my laptp bag in Accra and tightened one side of to my trousers and other side to my sons trousers. It might have looked weird to walk like that child on rope but it was actually good idea, cos my son thought best time to look around was then I was repacking my bags in Security check again. Well, thanks to the strip, he could not escape far.

Immigration people at Netherland were very friendly. They played with my son and paid attention even to Nemo. So passing the security check and immigration was very easy there.

After passing the transfer gate and reaching to the European flights zone the sign showed 15 minutes walk to the boarding gate, what we were looking for. Well that was 45 minute walk with Silver. I did not take the handluggage trolley this time. Who knows where again I have to give it away…

We reached to our boardin gate even one hour early. Luckily after long walk and having slept only 4 hours in our night flight, Silver was not anymore in mood of running and was very hapy to sit down on chair and wait for the boarding while playing with Nemo and his other “fishy-friends”

And it did not take too long until theycalled us to the flight. In plane firsthe was not too happy being tighted again with security belt but by the time we finished the take-off he wasalready sleeping. No wonder. Last nigh for him was not easy!

In Tallinn my mom and brother were waiting for us. My mom straight took her grandson to her care and although last time Silver saw her when he was 1.5 months old (now he is 1,5 years) he did not consider her stranger and tell her his travel impressions. Even he got time to check out some blonde russian ladies in airport! 🙂

Tallinn -Pärnu car trip was peace of cacke. Silver was playing sounds from his new toy laptop he got as present from grandmother and the 2 hours went by ease 🙂

Amsterdamis

Lennureis väikelapsega Accra-Amsterdam /// Flight with toddler Accra-Amsterdam

Lennufirmad soovitavad väikelapsega reisides lennujaama tulla varakult. Väga väärt soovitus, mida meie pere ei järginud. Jõudsime viimasel minutil.

Kohe nii viimasel, et mingi aeg õnnestus mul check-in´i järjekorras seista sildiga “Last Person 20.40″. Mis on suht üllatav, sest pileti peal oli mul check-in´iks märgitud 20.00-21.30. Kaua ma seal selle sildiga muidugi ei seisnud, sest meid kutsuti järjekorras ette ja sildi sai varem minu ees seisnud naisterahvas.

Selleks ajaks kui immigratsioonis paberid täidetud said, oli lennukile minek juba alanud. Immigratsioonis läks meil kaua, sest ma olin unustanud lapse viisat pikendada. Endal on mul elamisluba ja teoreetiliselt lapsel ka aga passis vastav märge puudub.

Seletamist sai omajagu aga pääsesima altkäemaksuta. Abikaasa tutvused lennujaamas ja immigratsiooni ametnikega olid siinkohal suureks abiks.

Ma olin ostnud lapsele tennised, et ei peaks päris palja varbaga (me kanname Aafrikas ju põhiliselt plätusid ja sandaale) Euroopas lennukist maha tulema aga poiss tõmbas neid igal võimalikul juhul jalast ära.

Lõpuks, vahetult enne turvakontrolli sidusin need talle korraliku umb-sõlmega jalga. Nüüd ta küll neid jalast ära ei tõmba, olin ma endaga rahul. Selleks, et ma ise pean turvakontrollis jalatsid ära võtma olin ma valmis.

Aga ka laps pidi seda tegema. Ei jõudnud oma umb-sõlme ära kiruda!

Uuesti ma neid talle enam jalga ei pannud vaid pakkisime kotti ja alustasin jooksu lennule mineku värava poole – laps sokkis. Tal oli jooksu tuju küll – aga teises suunas.

Seega, ei jäänud muud üle kui poiss kaenlasse võtta. Kirusin abikaasat maapõhja, sest 1.5 aastane laps, seljakott, lapse toidu ja mänguasjade kott, enda käekott – see kõik ei olnud kandam millega 7 kuud rasedana lennujaamas ringi tormata.

Kui ma muidu ei ole seda tüüpi, et endale eriõiguseid nõuda siis seekord väravasse jõudnuna tegin erandi – kiirustasin järjekorda ignoreerides etteotsa ja küsisin ennast vahele.

Kellegil ei olnud probleemi minu ette laskmisega. Lennukisse ronimise hetkel tuli appi üks prantsuse noormees, kes küsis kas võib mult mõne kandami võtta. (ma olin selleks hetkeks Silveri toidukotti kaks korda maha kukutanud ja Silver rippus ka minu puusa peal suht ebakindlalt)

“Jaa võta laps!” haarasin pakutud abist
Naer! “Aga tegelikult? kott või….”
“Ei võta laps!” jään endale kindlaks
“Aga ta ju ei tunnegi mind…”

Igatahes lapse ta võttis. Silver seletas talle miskit omas keeles terve lennukisse ukerdamise aja ja ei võõrastanud üldse. Millele ma olingi panustanud…

Lennukis selgus, et meie seljataga istub veel kolm last. Silveril nalja kui palju. Minul mitte.

Lennuki õhku tõusu ajal peab ju istuma turvavööga kinnitatult ja näoga lennuki nina suunas, mitte vatsupidi.

KUI MA KUNAGI RIKKAKS SAAN JA ENDALE LENNUFIRMA TEEN MA EI LUBA KUNAGI VÄIKSEID LAPSI PLANEERIDA ISTUMA ÜHTE SEKTORISSE.

Ma ei teagi kumb jubedam oli, kas laps ja pagas kaenlas lennuvärava juurde tormamine või kaks esimest tundi lennukis, kus Silver keeldus toolil paigal istumast ja tegi kõik endast oleneva, et üle seljatoe tagumisse ritta ronida.

Lõpuks sain talle KLMi ekraanil Jumbo multika käima ja kaks tundi peale õhku tõusu ta magaski. Kuigi järgmised 4 tundi ma ei saanud liigutada ei kätt ega jalga oli kogu reisi jubedaim osa sellega läbi.

Hollandis maandusime kohaliku aja järgi 6.49 hommikul.

 

Flight with toddler Accra-Amsterdam

First – airlines always advise to go to airport early. Its damn good advice – follow it! We did not. We reached in last minute and were standing in check-in queue with label “Last person 20.40” Which is quite weird cos on my ticket was written that check-in was from 20.00 to 21.30. Well we did not stand with that sign long, cos we were invited in front frm the que and the sign was given to the lady formerly standing before me.

By the time we finished in immigration the boarding to the flight had started. We took long in immigration cos I had forgotten to extend my sons visa. I have residence permit in Ghana and assumingly so did my son but passport had no sign of it….. So some explainings had to be done but we escaped without leaving a bribe…

Another mistake I did was that I toed my sons sneakers very stong (cos he kept removing them). I was ready that in security check I had to remove shoes but I had not thought of my son. Anyway I did not make him wear shoes after the security check – we were in rush so I through everything ot the packback. And we started our run towards the boarding gate. Silver was in mood of running… but in different direction. So I decided to carry him – not my favorite condition for running: being 7 months pregnant and carrying backpack, two smaller bags, 1.5 year old son.

Having reached to the boarding gate I asked permission to pass the queue and it was given tome without any problems. For climbing to the plabe a nice French guy came to help.

“Can I take something from you?”
“Yes my child!”
“hahaha but seriously some bag maybe…”
“No, I mean it, take my child!”
“but he does not know me…”

Well he took him. As I assumed Silver had no problem with strangers and kept chatting with the guy until we reached to the plane.

There were 3 more children sitting behind us and my son loved it. I did not. Cos one must sit tighted with seat belt during the take off.

WHEN I WILL GET RICH AND OPEN MY OWN AIRLINE COMPANY I WILL NOT ALLOW MY STAFF TO PLAN CHILDREN IN SAME AGE TO SIT CLOSE TO EACH OTHER.

I dont know which one was worse. Boarding to the plane with rush and running through the airport or convinving my son to sit tigh first 2 hours in plane.

Finally I got him watching “Jumbo” from the airplane screen and small after that he slept! Although the next 4 hours I could not move myself nor use bathroom I can say the worse part of the trip was done.

We landed in Amsterdam at 6.40 in local time and it left me almost 2 hours to board to the next flight!

🙂

 

Lääne-Aafrika kiiksud///Habits that stuck from West-Africa

Lääne-Aafrika kiiksud Habits that stuck from West-Africa
Eile postitati beebigruppi küsimus selle kohta millist vett keegi oma lapsele annab, kas toorest kraanivett, keedetud vett või pudeli vett. Arvamusi oli nii ja naa suguseid, igal juhul emad, kelle kodukandis vähhegi normaalne kraanivesi on kippusid seda ka niisamuti andma. Tore!

Meie oleme siin ikka paki ja pudeli vee peal olnud. Praegu mõtlen küll, et kui ikka enamus Eestis joodab üle aastasele lapsele keetmata kraanivett siis ilmselt on ohutu ja lähen ka seda teed. Samas ma mäletan väga hästi oma eelmist kodukülastust ja seda kuidas süüa tegema hakates käsi automaatselt pudeli järele haaras. Ning seda kui vastikult veider oli toidu valmistamise või kohvi keetmise eesmärgil kraanist vett võtta. Ma tean, et on ohtu aga sellegi poolest oli alati kergelt ebamugav tunne kui kraanist söögi valmistamiseks vett võtsin.

Teine kiiks , mis mul Eestis esines oli see, et ei saanud ennem mamagama minna kui telefon ja laptop polnud 100% laetud või ööseks laadima jäetud – sest äkki ei ole hommikul elektrit.

Ma teadsin iga õhtu, et hommikul on elekter ja proovisin ennast sellest igaõhtusest laptopi ja telefoni laadima panemise kombest välja harjutada aga see päädis sellega, et ma vähkresin voodis küljelt küljele ja muudkui korrutasin endale “Hommikul on elekter, hommikul on elekter, elekter ei lähe kuskile…… a ma lähen panen vähemalt telefoni laadima, et kui ikakgi elektrit ei ole siis abikaasa ei saa helistada ja hakkab muretsema” No ja loomulikult kui ma juba telefoni pärast üles tõusin, siis läksin panin juba laptopi ka laadima.

Yesterday there was a question posted to Estonian baby group in Facebook “Which water you give to drink for your child? Tap water, boiled tap water or bottle water” There was different opinions but majority of mothers were giving to their children regular tap water. Nice!

Our family in Ghana is using sachet or bottle water in all matters. But now seeing how most of Estonian moms let their children drink tap water, then I believe it is safe there and once I reach home I am going to do the same. Although I know it won’t be easy!

I remember clearly my last visit to Estonia and how awkward it felt to fetch water from tap for cooking or making coffee. I knew it was safe but still I felt uncomfortable fetching water from tap.

Another weird bit I noticed having while I traveled was that I tend to put my cell phone and laptop for charging every night – ‘cos what if there won’t be electricity in the morning?

I knew every evening that there will be electricity in the morning and I tried to train myself out from this habit but it never happened. My attempts concluded with me being completely incapable to sleep while phone was not charging. I was turning left and right in the be repeating to myself “There will be electricity in the morning, there won’t be any light of…. Well let me go and put at least cell phone charging…cos if there will be light off and my husband wants to call he will worry” and obviously when I stood up for cell phone I made sure that the laptop was charging also.

🙂

Korpulentne Daam ehk 28 +0

“Te ootate ikka last jah?” Küsib assistendineiu minu kaustikut lapates arsti ukse taga.

Eks ta on jah nii, et mõne riietusega ma paistan välja pigem korpulentne kui lapseootel. Hehhe 🙂 roheluses, väliresto, aafrika, accra, west-legon, baaris

Seega näiteks kliendi kohtumistel kannan teadlikult veidi lohvakamaid riideid vältimaks küsimusi teemal, kes nende kodulehekülje eest siis hoolt kannab kui ma Eestisse sünnitama lendan. Hoolimata faktist, et Eestis internetiga palju paremad lood on, tunnevad osad kliendid endeid veidi kindlamalt kui ma ikka siinsamas Ghanas kohapeal olen.

06.09 pakingi Ghanas mõneks hetkeks pillid kotti ja lendan Eroopasse. Siis valin ilmselt küll selga midagi liibuvate rõivaste valikust (lol). Nimelt paljud, kes siit rasedana reisinud muljetanud, et küll oldi nende suhtes tähelepanelikud. Kellele oli toodud esimesest klassist koogikesi, kes sai suurema jalaruumiga tooli (mitte, et jalad raseduse ajal kuidagi kasvaks aga noh…), kelle tavaklassipilet vahetati tasuta välja äriklassi piletiks…. No ma tahan ju ka kõike seda: Kooki ja jalaruumi ja äriklassipiletit!

Niiet, liibuv kamps selga ja kõht kikki! Varsti näeme!

pilt, rase, paks, lapseootus, 28nädalat,
28 + 0