Kaisulelude tähtsus

Oma lastest rääkides loeme abikaasaga tihti naljatlemisi pereliikmete hulka  ka Kala Nemo ja Jänes Mõmmu.

Need on siis meie laste kaisu-lelud, kes saadavad lapsi nii lasteaias kui ka mööda maailma ringi reisides.  Jah loomulikult on Nemo ja Mõmmu reisinud nii Aafrikas kui Liibanonis – täpselt nagu lapsedki.

Nemo, mõmmu, mänguasi, kaisuloom, lelud, lemmiklelu, tähtis mänguasi,
Nemo ja Mõmmu Istanbulis hotellis

Nemo käib Salam -Silveriga Pärnu Tammsaare lasteaia Leevikese rühmas ja Mõmmu käib Sahar-Mariega koos sama lasteaia Värvukeste rühmas.

Ainult, et Mõmmut värvukeste rühma väga ei taheta. Nad ajavat Sahar-Mariega magama mineku ajal juttu. Ei mind ei pane imestama, et Sahar-Marie oma lemmikuga enne magama jäämist juttu ajab. Ta teeb seda kodus ka. Ta laulab talle ka Mõmmi unelaulu ning annab Mõmmule maitsta ka oma maiustusi. Ta võtaks Mõmmu ka heameelega endaga vanni kaasa, sest Mõmmu pesumasinasse panek on iga pühapäevane tragöödia.

Nemo Salam-Silveri rühma koosseisus probleeme ei valmistata. Seal saadakse aru, et tegemist on lapse sõbra ja turvatunde tekitajaga. Pigem just julgustatakse seal Nemot ikka kaasa võtma.

Sahar-Marie rühmas on aga mitu korda juttu tehtud, et ehk võiks Mõmmu ikkagi koju jätta ja nad saavat lapse ilma Mõmmuta mõne muu rühma kaisulooma abil magama küll.

Ok, ma usun, et saavad. Aga kuna Sahar-Marie keeldub toast ilma oma kalli Mõmmuta lahkumast ja karjuva lapsega ma mööda tänavat jalutada ei taha, siis on Mõmmu ikkagi lasteaias edasi käinud.

Mõmmu käib Mariega kaasas ka kaubanduskeskustes ja mänguväljakul jne jne jne.

 

Salam-Silver on juba suurem ja saab aru, et päris igale poole Nemot kaasa ei ole vaja võtta. Temale on oluline, et Nemo oleks olemas uneajaks. Ma usun, et paari aasta pärast saab ka Marie sellest aru ja on oma lemmikus natukene vähem kinni.

Aga millegi pärast on tema rühma kasvatajatel kole kiire lapse kaisuloomast võõrutamisega. Kohe nii kiire, et Mõmmu võetakse lapse käest ära ja peidetakse kuskile kasvataja sahtlisse.

Seda, et Mõmmu oli peidus ja laps magas teise kaisuloomaga olen kasvatajalt kuulnud ka mõnel varasemal õhtul kui lapsele järgi läksin. Aga siis oleme lemmiku alati kätte saanud.

Eile oli teisiti.Esiteks väideti mu emale kes lastele minu eest järgi läks, et Mariel ei olnudki Mõmmut kaasas vaid oli hoopis üks roosa auto, (mille kadumisest oleks mul jumala üks kõik). Kui ema mulle töö juurde helistas ja infot uuris sai ta teada, et KOHE KINDLASTI läks Marie ka seekord oma lemmikuga koos rühma. Ta läks siis peale Salam-Silveri riietamist tagasi Marie rühma mänguasja otsima. Siis oli kasvataja juba koduteele asunud aga Mõmmut otsiti koristaja abiga – otsiti igalt poolt aga ei leitud.

Ma olin küll üsna veendunud, et lapse mänguasi kuskil õpetaja käes peidus on aga enam ei olnud läheduses õpetajat kellelt küsida.

Tormasin tööaajast kiiresti läbi kaks Kaubamajaka mänguasja poodi (sest nendesse ei oleks peale 20t enam sisse saanud), et leida  Roosat Jänest. (Jah Mõmmu originaalvärv on tegelikult roosa). Sobilikku mõõdus ja sobiliku kujuga roosat jänest ei olnud müügil kummaski mänguasja poes. Jukus oli küll Roosa Jänes olemas aga väga teistsuguses asendis, et sellega poleks Mariet ära petnud.

Salam-Silver ka ei lepi näiteks alternatiivse – uue, suure ja säravpuhta Nemoga. Vana, luitunud-hall Nemo on tema sõber.

Mariele sain lõpuks beesika, roosas kleidis, pikkade lontkõrvadea kutsu. No minuarust on see rohkem kutsu kui jänes.

Marie võttis uue mänguasja väga kiiresti omaks. Kallistas teda ja kiitis Ilus Ilus. Ta oli nõus temaga isegi magama minema.

Kõik oligi ilus kuni kuskil kella 4ni hommikul kui tuli ikkai igatsus Mõmmu järele. Öösel pimedas ta ilmselt näinud, et uus sõber on endiselt täitsa armas ja nõudis pisarsilmi oma Mõmmut. Osutas muudkui käega teise toa poole, et  mine too. Palus nii ilusasti kui oskas. Aga mul ei olnud Mõmmut ju kuskilt võtta. Uue kutsu lõhn oli igaljuhul täitsa vale.

Seletasin siis lapsele, et Mõmmu jäi lasteaeda ja hommikul lähme ja toome ära. Tmea tahtis kohe kell 4.30 riidesse panna ja lasteaeda Mõmmu juurde minna 🙁

Ma sain eile tegelikult väga pahaseks kasvatajate käitumise peale ja olin juba kirjutamas direktorile pikka kaebekirja ja palumas rühma vahetust. (Seal tegelikult teisigi probleeme, milelst pole varem tahtnud kära teha, aga mis eile mulle kuidagi väga suured tundusid).Ma kirjutasin kirja mustandi, aga ära ei saatnud. Otsustasin oodata hommikuni ja kõigepealt vaadata, mis näoga kasvatajad mulle otsa vaatavad ja kas Mõmmut üldse leitakse.

Jah ma kaalusin ka võimalust, et äkki on mõni laps Marie sõbra kaasa võtnud ja siis ei ole mul ju kasvatajaid milleski süüdistada. Sest tegelikult on mänguasja lasteaeda kaasa võtmine siiski lapsevanema oma vastutus.

Täna last rühma viies õpetaja lubas mõmmut otsida ja see oli minu jaoks piisavalt maha rahustav Vastus, et jätsin siis kirja saatmata.

Mõmmu tuligi pärastlõunal välja. Õpetaja lauasahtlist!

Väga tore, et üles leiti. Aga siiski tahaks küsida – Mismõttes sa peidad minu lapse ülitähtsa kaisulooma oma lauasahtlisse ?! Miks? Või, ok peidadki – miks sa ei ütle teise vahetuse õpetajale enne koju minemist, et lapse mänguasi on sinu lauasahtlis?  Sa lihtsalt lähed koju ja jätad lapse lelu oma sahtlisse?

Teise vahetuse õpetaja teab, et lapsel oli hoopis teine mänguasi kaasas ja ei otsi sahtlist Mõmmut ja läheb ka koju. Koristajaga loomulikult me ju õpetaja sahtlite kallale ei lähe.

Nii saavadki ema ja laps unetu öö. Väga tore, eks?

Selle unetu öö tõttu ma ei saanud hommikul ka aru, et laps haige on. Paningi ta hommikuse jorisemise magamatuse alla (soe ta hommikul ei tundunud) ja hoiatasin rühmas ka õpetajat, et laps magamatta ja natuke pahur.

Nüüd istub ta mul emaga aga kodus – palavik üle 38! 🙁  Õnneks saadi Mõmmu kätte ja leiab temast lohutust. Homme aga arsti juurde hoolduslehte registreerima.

Mul ei ole kahju sellest 15nest eurost, mis sai kulutatud asendus mänguasja peale eile õhtul. Kuid siiski – see kulu oleks võinud olemata jääda, kui te kurat ei peidaks minu lapse mänguasju lasteaias ära!!!!!!!

 

Mis te arvate? Kas 2 aastast peaks tõesti juba kaisuloomast võõrutama?

Ibrahimi panus pere rahakotti

Linna peal on jutud lahti, et Ibrahim elab minu kulul. St siin blogis osade postituste all on anonüümselt imestatud, et kas Ibrahim ei panustagi majanduslikult meie pere ellu ja siis noh Ibrahimile endale on linna peal tuldud ütlema, et ta elab naise kulul.

Jah pikka aega kasutas Ibrahim linnas oste tehes pangakaarti, mil minu nimi peal. See on minu Standard Chartered panga kuldkaart, mis on seotud minu Ghana pangakontoga.

Aga sissemakseid selle aasta algusest on teinud sinna ainult Ibrahim, või tema Ghana koostööpartnerid. Mina olen ju Veebruari algusest tagasi Eestis. Esimesed kuud siin kasutasingi oma kulutuste katmiseks seda kaarti aga kui siin töö leidsin hakkasin Ghana kontost vähem sõltuma.

Kui Ibrahim Eestisse jõudis andsin oma kaardi talle, sest see oli temal hõlpsaim viis siit ligipääseda oma Ghana teenistusele. Nii käiski ta pikalt ringi ja tegi makseid kaaridga, millel ilutses nimi Ethel Aoude. Praeguseks on ta aga kätte sanaud elamisloa ja avanud siin oma nimele arvelduskonto.

Vahepeal tegin eksperimendi, et kas ilma seda Ghana kaarti kasutamata saan ma Eestis normaalselt hakkama. Ja selgus, et ainult oma siinset palgast elamine polnud kuigi kerge. Ja nagu mu Digkassa postituse all vahvalt kommenteeriti, siis säästmine on huvitav hobi, ja seega ongi mul varsti jälle taoline eksperiment käsil ja üldse plaanin rohkem keskenduda säästmisele ja sellest ka kirjutada.

Ning karta on, et säästmisest kirjutamine paneb jälle arvama, et nüüd on meil rahad läbi või Ibrahim ei toeta enam pere või mida iganes seega ma pearem seletan heaga ära mis värk meil Ibrahimi rahadega on.

Jah, hetkel Ibrahimil tõesti Eestis tööd ei ole. No kuulge – ta sai alles kuu alguses elamisloa kätte. Aga see ei tähenda, et ta minu kulul elaks. Tegelikult elasime me hoopis tema kulul kuniks ma töö leidsin.

Tegelikult ei ole ta lõplikult katkestanud oma töösuhteid Ghanaga vaid on lihtsalt oma tegemised seal nii ringi kujundanud, et ta saab pikalt Eestis puhata. Elamisloa tingimustes on, et tea peaks vähemalt üks päev rohkem kui 6 kuud iga aasta Eestis veetma. Seega on ta suutnud korraldada nii, et ta rabab seal paar kuud – siis tuleb paariks kuuks siia ja siis jälle Aafrikasse tagasi.  Eestis olles pole ta ka 100% kodune või puhkusel vaid ajab tööasju telefoni teel.

Järgmise kuu alguses sõidabki ta tagasi Ghanasse tööle. Mina saan tagasi oma Ghana pangakaardi, sest minu Ghana kontole sissemaksete tegemine on Ibrahimil lihtsaim viis meile siia raha saata ja elu näidanud, et olgugi, et saan täitsa head palka läheb mul siiski seda Ibrahimi Ghana panust vaja.

Siiski kulude vähendamine ning raha kõrvale panemine on omaette eesmärk, niiet säästmisest ja ainult ühe palgaga hakkama saamisest saab siit blogist veel lugeda.

Äädika ja Urine-Offiga kassi kuse haisu vastu.

Lisaks kahele inimlapsele on meil kodus veel 3 kuune kassilaps kel pahad kombed küljes.

Laste suurest armastusest loomade vastu sai kassilaps majja võetud aga paistab, et tunded ei ole vastastikkused sest kassilaps kipub näitama, mida ta minu lastest arvab nende riiete peale sirtsutades.  Lisaks on sirtsud diivanis ja laste riiete kapis. Minu garderoobis käib kass ka pikutamas aga sinna pole veel pahandusi jätnud.

 

Urine-Off ja Vanishi pesu

Õnneks on tänapäeval igasugu tarku vahendeid mis neutraliseerivad isegi nii vänget aroomi kui seda on kassi kuse hais.

Loomapoes on siis müügil toode nimega Urine-Off, mida on siis spets koera kuse haisu vastu ja kassi kuse haisu vastu kasutamiseks.

Lisaks soovitasid foorumid Vanishiga pesu. Ütleks, et Urine Off töötab päris hästi, aga nii kaua kui diivan pole lõplikult ära kuivanud on haisu veel tunda.

Ehk siis diivan peab ikka tõesti super super kuiv olema kõige sisemiste kihtideni välja, et haisu poleks tunda.

Selleks, et kass pahast kombest lahti saaks soovitatakse kastreerimist  –  no sellega tuleb üks jagu veel oodata, sest opereerida saab teda alles 6 kuu vanuselt.

Loomafoorumites soovitati veel äädikalahust. Ehk siis need kohad, kus tahta kassi eemale hoida tuleks kerge äädikalahusega ära pesta ja siis see äädika lõhn peletab kassi eemale.

Suht kahju oli esmap seda äädikapesu ette võtta sest diivan oli vahepeal kenasti ära kuivanud ja lõhnas värskelt. Ma muudkui käisin ja nuhkisin seal aga kuna teadsin, et varem või hiljem see kass uuesti diivani täis laseb, siis tegin ikka südame kõvaks ja asusin äädikaga diivani kallale. Mis tähendab, et see vastik, mitte otseselt kuse, vaid pigem märja looma hais on toas mõneks ajaks tagasi.

Ega ma äädika lahuse täpset retsepti ei uurinud – ikka siuh asja kallale ja valasin umbes pool pudelit seda äädikat sinna pesuvette . Ülejäänud äädikat kasutan pesumasinas laste riiete pesemisel, et kass ka neist eemale hoiaks.

Peaks mainima, et äädikas toimis väga hästi. Kass hoidis diivanilt eemale ja abikaasa samuti. Eile õhtuks oli suurem äädika lõhn toast kadunud ja abikaasa hakkas ennast vaikselt tagasi diivanile sättima.

Kass aga endiselt mööbli peale ei kipu. Jess!!! Peaks vist laste riidekappi ka veidi äädikat kallama!

Olgu siinkohal mainitud, et abikaasal on tegelikult lubatud diivanil istuda, lihtsalt see äädika lahus sai pisut kangem kui vaja 🙂

Kui uudiste puudumine tähendab häid uudiseid

Ibrahimi elamisloa taotlus sai sisse antud seitsmendal Juulil. Ootasime rahulikult, sest teadsime, et kogu protsess võib aega võtta kuni kaks kuud. Augusti keskel aga hakkasin vaikselt kärsituks muutuma sest teadsin, et see abikaasa juurde elama asumise loa taotlemise protsess toob endaga kaasa portsu küsimusi meie suhte kohta ja mingi hetk peaks keegi tulema kontrollima kas me ikka elame koos jne.

Tema Egiptlasest sõber oli sama protsessi läbi teinud u 7 aastat tagasi ja siis käisid ametnikud neil kodus isegi hambaharju lugemas ja tegid muid üllatusvisiite.

Ma olin kõigeks selleks valmis. Hambaharju on meil vannitoa kapis niikuinii rohkem kui korteris elanikke. Aga keegi ei tulnud külla, keegi ei helistanud ega küsinud tobedaid küsimusi meie abielu kohta ega tahtnud teada, kas ma tean kõigi oma Araabia sugulaste nimesid ja sünnipäevi.

Politsei.ee lehel on koht kus saab isikukoodi järgi kontrollida kus maal see taotlemise protsess omadega on. Aga sinna Ibrahimi isikukoodi sisse lüües näitas leht mulle ainult, et menetlemisse võetud 07.07.16. Umbes sama tunne tekkis nagu siis kui postisaadetise jälgimise koodiga kontrollida saadetise asukohta ja kui siis  on näha aint kuupäev millal saadets lahkus esimesest postkontorist, seejärel  hulk tühja maad ja järgmine info on, et saadetis kohal. Ma olen paar korda niimoodi “trackind” ja naernud, et jube kasulik jälgmine tõesti.

Igatahes kui jõudis kätte September tundsin, et no nüüd oleks küll viimane aeg uurida, kusmaal järjed on ja millal meid siis küsitlema hakatakse. Helistasin Politsei ja Piirivalve ametisse ja sain teada – Elamisluba on valmis ja võib järgi minna!!! Voila! Nüüd ongi Ibrahim nädalakese ringi käinud nii, et KOLME AASTA pikkune elamisluba taskus 🙂

Uuel elamisloal on olemas isegi kiip, niiet ta saab sellega isegi Ghanas olles Eestiga seotud dokumente allkirjastada 🙂

Jah, Ghanas. Sest ega ta kohe siia paigale istuma ei jää. Põhjus miks ma lõpuks kärsituks muutusin ja ise uurima hakkasin elamisloa protsessi kohta ongi see, et Ibrahimil on oktoobri alguses ees ootamas tööreis Ghanasse ja Lõuna-Aafrika Vabariiki ja ei tahaks küll, et ta siis uuesti Eestisse tulekuks peaks hakkama viisat taotlema ja jälle läbi Türgi seiklema ja ma ei tea mida kõike veel. Nüüd saab ta liikuda nii kuis vaja, lihtsalt peab vaatama, et ta oma reisiplaanid teeks nii, et ta iga aasta vähemalt kuus kuud ja 1 päev Eestis vibiks.

Linnupojad

Kaks viimast nädalat olen jooksnud kahe lasteaia vahet. Silver sai ju koha Tammsaare lasteaeda aga Marie pidi veel järjekorras ootama ja oli seni Põnnila põnn. Hetk tagasi sain aga väga vahva kõne  – nimelt leiti ka Sahar Mariele Tammsaares koht ning esmaspäevast algab seal siis see harjutamise periood.

Tegelikult on Marie ju lasteaias käinud ja enne Põnnila lastehoidu minekutki erinevate kasvatajate hoida olnud ja seega pikka harjutamist ei vajaks. Ja minul sai just puhkus läbi…  Aga no mis teha – lasteaias on lihtsalt sellised reeglid, et kohe ei võeta last pikaks päevaks ning eriti just sõimerühmadel on harjutamise osas karmim kord.

Seega peab issi seal temaga kuidagi hakkama saama  – loodetavasti nad saavad kasvatajatega üksteisest aru. Üks asi on see hiljem viimine ja varem koju toomine aga sõimerühmas ei lasta kohe üksi jääda lapsel ja vanem peab seal temaga koos ikka harjutama ja mängima.

Oleks kuidagi ette teadnud seda, millal koht vabaneb oleksin oma puhkuse teisiti planeerinud aga nüüd läks nii, et Silveriga sai korralikult harjutamas käidud ja Marie uude lasteaeda minek jäi täpselt sellisesse perioodi kus puhkus läbi ja noh vahetult peale puhkust on kuidagi nõme ka vabu päevi lunima hakata.

Aga noh oleks võinud ka hullemini minna – Ibrahim sõidab järgmise kuu alguses tööasjus kaheks kuuks Lõuna-Aafrikasse ja Ghanasse ja vot siis poleks küll olnud kedagi võtta seal Mariega koos lasteaias istuma. Vanaema oleks saand ehk peale tööpäevalõppu küll ta varem ära tuua aga see lapsega koos rühmas istumine ja mängimine oleks lihtsalt ära jäänud.

Huvitav kuidas käib lasteaia harjutamise periood neil juhtudel kui lapsel on kaks töötavat vanemat, kellest kumbki ei saa sel perioodil koju jääda? Oodataksegi lapse lasteaeda viimisega seni kui saab puhkust võtta või? Aga kus laps nii kaua siis on? Mhmmmm…

Silveriga oli ka nii, et kui esimestel päevadel tõin ta sealt enne magamist ära siis kolmandal päeval nägi  harjutamise kord ette, et tuleb järgi minna peale lõunaund. Ehk siis pmst enne seda kui lapsed õue mängima lähevad. Siis oli natuke kahju küll talle nii vara järgi minna ja Silver ise kippus ka uue lasteaia mänguväljakut avastama. Ta enne oli ju Põnnilas ja seal pole hoovi ning lapsed istusid suvi läbi toas!!!!

Seega no ma ei jõua ära oodata Marie rõõmu kui ta saab õuealaga lasteaias käima hakata!!!

Tammsaare lasteaiarühmad kannavad metsloomade/lindude nimesid ning kuidagi vahvalt on juhtunud, et nii Silver kui Marie on mõlemad linulapsed. Üks siis Leevikese ja teine Värvukese rühmas 🙂

 

Mustlaslaste Elu

Ei saa salata, et minu lapsed on parasjagu vintsutusi saanud:  3 aastane ja 1.5 aastane – kumbki sündinud Eestis, elanud SUURE OSA oma elust Lääne- Aafrikas, nüüd jälle Eestis. Silver on reisinud isaga ka Liibanonis.

Aafrikas käis Silver eelkoolis, Mariel oli hoidja.

Peale seda kui tagasi Eestis olles töö leidsin komandeerisin lapsed kaheks nädalaks tädi juurde Raplamaale, kus nad käisid lasteaias. Sealt naasnuna on meil kodus lisaks vanaemale lastel silma peal hoidnud erinevad hoidjatädid ja nüüd on nad jälle lasteaias. (Suhkrumari sai ametlikult lasteaia ealiseks alles 3 päeva tagasi).

Pole siis ime, et ükskord meid külastanud sugulase nalja peale Silver oma koti pakkis… 🙂

Nimelt hakkas sugulane rääkima (äsja Raplamaa komandeeringust tulnud ) Silverile sellist vigurijuttu:

“Noh Silver nüüd tuled minu juurde Lavassaarde…oled nädalakese seal…käid lasteaias….”

Silver ei kostnud selle jutu peale midagi. Läks võttis hoopis kilekoti ja viskas sinna sisse natukene riideid, mõned mänguasjad ning lohistas koti esikusse…. Valmis minema ta oligi. 🙂

Niiet nagu ma arvasingi läks lasteaia ellu sukeldumine neil ludinal. Ei mingit nuttu ega emme igatsemist. Esimesel päeval läksime harjutama vaid kaheks tunniks ning kui siis äramineku hetkel kasvatajatädi Silverile “ta-daaa” lehvitas, arvas Silver, et hüvastijätt on hoopis mulle mõeldud ning keeras ümber ja lehvitas mulle hoogsalt koos kasvatajaga “Ta-daaa”! Tüng! Ma võtsin nad siiski endaga kaasa….

Niiet jah lasteaed ei olnud katsumus – palju suurem katsumus on kolm kodust ööd ilma kaisukala Nemota, kes lastehoidu jäi. Tähendab, loodetavasti ikka jäi sinna ja me saame ta sealt kenasti Esmaspäeval kätte…..

Uue, säravpuhta Nemoga Silverit ei lollita. See on meil olemas ja see lükati eile öösel põlglikult tagasi.

Silver tahab hallikat,  enda ära lätsutatud, kes teab mis baktereid täis,  Aafrikas ja Liibanonis reisinud Nemot!

Nemo, lapsed, Tagasi eestis, kaisukala, kaisukas, eriline asi, lasteaed, mustlased, rännakud lastega, komandeering töö,
Nemoga Kokrobite rannas

Lasteaia Logistika

Minu üle kahe kuu kestnud korterisse sissekirjutuse saamise protsess sai eelmine nädal lõpuks läbi ja ma olen nüüd ametlikult Pärnu elanik. 🙂

Kusjuures paar kuud tagasi kui mulle esimest korda koitis, et see lasteaia koha saamine ei saa mul lihtne olema ütles üks Pärnu Blogija, et ma võiks lastekaitse poole pöörduda, et tegelikult lastekaitse saab ses osas aidata… mulle tundus see tookord nii kentsakas mõte, sest noh mu meelest on lastekaitse pärusmaa ikka laste turvalisus ja tühjad kõhud jne. Aga noh tema kahe lapse üksikemana oli omajagu asutusi läbi jooksnud, et ju ikka teadis mis rääkis.

Igatahes, kui ma tollelt inimeselt, kes linnavalitsuses minu sissekirjutuse asjaga tegeles enam vastust ei saanud (saatsin kaks korda e -maili, et ta kinnisturaamatut kontrolliks, kuna teadsin, et minule oluline kanne peaks olema olnud toimunud) otsustasin ma kõik valehäbi maha matta ja linnavalitsuse lastekaitse spetsialistile kirjutada. Et näe käin tööl aga palga maksan kõik lapsehoidjale ära ja lasteaia kohta oleks vaja sest kes muidu lapsi vaatab jne jne jne. Ma ei tea kas tegemist võis olla kokkusattumusega aga täpselt kaks tundi hiljem sain ma kirja tollelt spetsialistilt (kes mingi 5 päeva polnud vastanud mulle), et oi jah on kinnisturaamatu kanne ära tehtud ja kohe saab sissekirjutuse. 20 minti hiljem kontrollisin Eesti.ee-st ja tõesti sissekirjutus Pärnu linna oli tehtud.

Minu lemmiklasteaia jaoks toimus see siiski pisut hilja – nemad olid sama päeva hommikul oma sügisese nimekirja lukku pannud. Aga paar päeva hiljem pakuti mulle kohta asenduslasteaias – st sellist kohta, mida aksepteerides säiliks järjekord ka minu valitud lasteaedades. Ainus probleem, et see asub Kuldse Kodu kandis ja suht kaugel kõikvõimalikest bussipeatustest. Mina elan kesklinnas ja töötan Mai rajoonis.

Siiski parem ikka kui ei mitte midagi. Käisin lasteaia teekonna mitu korda Google Mapsi vahendusel läbi ja kujutasin kuidas ma seal kaevu tänaval üht last kärus lükkan ja teist käe otsas järgi lohistan. Pidasin ka plaani kuidas viin lapsed iga hommik taksoga lasteaeda ja siis liigun bussidega tööle edasi ja asi hakkas juba jumet võtma.

Päev hiljem sain teada, et kodu lähedal asuv Tammsaare lasteaed pakub sügisest Silverile kohta! Ajeeeee!

Ühe lapsega mööda Kaevu tänavat kärutada on ikka palju lihtsam kui kahe lapsega. Tegelikult annab Tammsaare lasteaed ka lootust, et ehk õnnestub neil ka Mari võtta – see selgub siis paari nädala jooksul. Siiski, harjutama saan sinna minna lastega alles augustis. Asenduslasteaed ei taha ka meid enne suve lõppu näha. Tööl käin ma aga juba praegu.

Siis kolleeg hakkas rääkima, et juhul kui linnal pole kohe kohta riiklikus lasteaias pakkuda siis kompenseerivad nad ka eralasteaia õppemaksust mingi osa.

Võtsin ühendust Põnnila eralasteaiaga, mis ka üpris kodu lähedal. Neil meile ruumi oleks! Küsisin haridusspetsialistilt ja opaaa ma tõepoolest kvalifitseerun lasteaia kohatasu toetuse saajate hulka ja nende poolest võiks ma lapsed kohe Põnnilasse viia! (Huvitav, miks nad seda varianti mulle ise välja ei pakkunud, et kle meil pole kohta pakkuda – vii erakasse ja me kompenseerime kohatasu).

Ses mõttes, tõestust sai, et küsija suu pihta ei lööda ning häid lahendusi kandikul ei serveerita vaid peab ikka oskama küsida ja oma õigusi taga ajama.

18 – 19 mai lähen siis lastega Põnnilasse harjutama. Eks sinna tuleb ka jalutada ja noh kahe marakratiga saab see keerukas olema aga noh sellise suhtumisega ei saakski ma ju majast välja minna 🙂

Homme uurin, kas meie kergkärule saab kinnitada seisulaua. Kaksikute käru mõte käis ka peast läbi aga Silver on juba 3….. Seisulaud peab toimima!

Päris ilma lapsehoidjata ikka ei saa kuna lasteaed sulgebuksed hiljemalt kell 18, mina aga oma kontori veidi peale 20.00. Emal kestab ka õhtune vahetus kella 18ni niiet…

Rahaliselt võidan ma pisut (lapsehoidja ei käi iga päev aga lasteaeda viiks lapsed ikka täiskohaga) kuid lisaks rahalisele poolele võidan ma ka aega! Vabad päevad, mis on tõesti vabad – nii et ma saan kaia sisustuspoodides ja soetada korterisse vajalikku nipet-näpet. Juuksurisse ja riidepoodi saab ka! Koristada saan rahulikult ilma “abilisteta”  – nii on lootust, et mõni päev saab tuba korda ka :).

Vastloodud MTÜga saan tegeleda….!

Ning mis peamine – lapsed saavad enda vanuste lastega suhelda ja koos mängida!

Homme siis seisulaua ja lasteaia tavaari shoppingule!

kiik

 

 

 

Tallinna küljealused. Lasteaia järjekorrad – müüt või tegelikkus?

Jaaa palgad on Tallinnas paremad… tööd on ka seal rohkem. Eile arvati ka, et pikad lasteaia järjekorrad seal on müüt. Nojah, ega ma pole ju oma lapsi Tallinnas või mõnes muus linnas järjekorda pannud – seega ma ei tea ju.
Ma olen, nii nagu paljud teised moodsad emad Facebooki beebigruppide liige. Beebid 2013, Veebruari beebid 2013 ja Novembribeebid 2014. Ja vot nendest ma loengi kuidas näiteks Veebruari grupis hõisatakse, et jeee saime lasteaia koha septembriks või järgmise aasta septembriks. Ja need hõiskajad on järjekorras olnud ikka suht varakult.

Aga kuidas siis tegelt on? Kas saab lasteaeda küll ja pigem probleemiks see, et äkki iga lasteaed ei sobi?

Minu jaoks mängiks kindlasti rolli lasteaia asukoht . Et näiteks kui ma elan Lasnamäel ja töötan kesklinnas – siis oleks ikka päris karm hommikul enne tööd laps viia näiteks õismäele lasteaeda. Seega lasteaed peaks olema kas kodu või siis töökoha lähedal, või kuskil distantsil kodu-töö.

Kui teostatav oleks sellise lasteaia ledimine nii, et ei oota 2 aastat järjekorras?

Peale selle, et Tallinnas on palgad paremad on seal ka korteriüürid kallimad. Ma ei tahaks elada näiteks kõige odavamas korteris Lasnamäel või Põhja-Tallinnas. Ma tahaks ikkagi midagi toredat ja armast.

Tallinna puhul on muidugi see, et transport ümberkaudsetest väikelinnadest või alevist pealinna tööle on Elroni või marsruuttaksoga kiire ja lihtne. Olen ise elanud mõnda aega Keilas ning Kosel ja sealt siis Talllinnasse tööle käinud. Viskasingi nüüd pilgu peale Tallinna küljealustele. Moodsad kohad Saue, Saku, Keila – korterite rendihinnad neis kohtades suht sama mis Tallinnas. 300-500 euri. Ämarisse saaks 50euriga – aga sinna ma vist ei taha….. teab keegi midagi Ämari alevikust?

Samas kui ostmiseks läheks on Keila korterite hinnad oluliselt soodsamad kui Tallinna omad. Elukeskkond ka vist mõnusam kui pealinnas. Lastel ma mõtlen.

Lasteaiakohtadega ilmselt pole aga neis poppides Tallinna küljealustes linnades ning alevites pealinnaga võrreldes palju lihtsam? Või ma eksin?
Mida arvata Paldiskist ja Maardust?

paldiski, welcome to hell, eluolu, eesti linnad, kvaliteet, google pildiotsing
Lõin Google pildiotsingusse “Paldiski” … creepy…