korter, uus kodu, avatud planeering

1 aasta korteri-ostu tralli

Kui ma aasta tagasi Eestisse tulin,  siis see plaan oli mul kindel, et tahaks siin osta ikka päris oma kodu.

Finantse mul polnud aga mitte mingisuguseid, seega sammuks number üks sai mul ” leida piisavalt tasuv töö”

Piisavalt tasuv selles mõttes, et kuigi olen abielus, siis laenu võtsin üksi. Nimelt minu abikaasal on siin vaid tähtajaline elamisluba ja seega temaga koos laenu taodeldes oleks selle maksimaalne kestus võinud olla 3 aastat. (mis on siis hetkel minu abikaasa elamisloa pikkus).

Kui olin oma “tasuvat tööd” hoidnud pisut üle 6 kuu, läksin oma kodupanka laenunõustamisele.  

Seal vangutati minu õppelaenu ning telefonijärelmaksu peale pead ning pakuti suht sellist summat, millega oleksin elamise (või kaks elamist) saanud osta kuskil paneelmajja 30 kilomeetri kaugusele linnast – see ei ühtinud minu ettekujutusega tulevasest kodust. Ma võiks maakohas elada küll aga maakoht  ja paneelmaja ei sobi minu meelest kokku. Ka linna vaatasin elamist pigem väiksematesse majadesse.

Kodupangas anti muidugi vihje, et väiksemates krediidiasutustes nagu Citadele ja Krediidipank ollakse paindlikumad ning neis äkki võimaldataks mulle pisut suuremat limiiti. Ausalt öeldes, arvasin ma siis, et see pisut suurem limiit tähendab nii umbes 5000 eurot rohkem. Ja ei tormanud seega kohe Krediidipanka nõustamisele. Nii jäin ma ilma ühest üsna magusast 55 000 eurosest korterist, mille kohta ma hiljem sain teada, et oleksin suutnud laenuga osta küll.

Väikepankade pakkumised

Siiski paar kuud hiljem sai uudishimu minust võitu ja käisin võimalusi uurimas ka Krediidipangas ning seal peeti minu palka täitsa piisavaks. Isegi õppelaenu ei pidanud kinni panema ning sain enda laenulimiidiks 51 000. No omafinantseering juurde ning selle summa eest juba Pärnu linnas üht-teist oli (ja on ikka veel) saadaval.

Olin kinnisvara kuulutustel silma peal hoidnud juba pikemat aega ja näinud kortereid mis läksid turult kiirelt aga silma jäid ka paar sellist kuulutust, mis seisid muutumatuna kuude viisi. Nii saigi lõpuks paari korterit vaatamas käidud ning üks välja valitud ja sellele juba konkreetne taotlus tehtud. Korteri müügihinnaks oli siis sel hetkel 54500. Aga pank pidas seda liiga kalliks :(. Ütles, et minu laenuvõime poolest nad annaks vajaliku summa küll, aga kuna nemad hindasid korterit odavamaks siis jäi nende pakutavaks summaks vara vastu vaid 43 000. Omafinantseeringuga olid mul niigi juba keerulised lood. Et kui teadsin, et selle vajamineva 5000 kraabin ääriveeri veel kokku siis suuremat omafinantseeringut, mis antud tehingu jaoks vaja oleks olnud, polnud aga kuskilt võtta. Nii ei jäänud muud üle kui tingida!

Tegin siis väljavalitud korterile oma pakkumise 48 000 Eurot. See sai tagasi lükatud aga ma ei andnud alla ning kordasin paari nädala pärast sama pakkumist 48 000 ja Bingo! Nüüd minu pakkumine sobis! 

Kuigi pank oli oma hindamise teinud oli siiski vaja ka kinnisvara büroost hindamisakti. Hindamisakti järgi sai ostetava korteri väärtuseks 49 000 Eurot ning kõik klappis! Võisin notariaja kokkuleppida!

 Ma lükkasin siis selle notariaja võimalikult kaugesse tulevikku, milleks oli tol hetkel 19 Aprill, sest Tele2s oli telefoni järelmaks vaja lõpetada ning korteri sissemakse raha sajast erinevast kohast ühele kontole kokku kraapida.

Küsisin pakkumist ka Citadele pangast ka aga kuigi seal oleks olnud pisut soodsam aga seal tuli laenulepingu tasu ligi 600 Eurot ning nad arvestasid ka Kredexi käenduse määra suuremana kui Krediidipank ning seega oleks sealt tulnud Kredexi lepingutasu üle 400 euro. Samas kui Krediidipangas sai selleks 77 Eurot.

Tundub, et justkui väiksed summad, aga kuna mul omafinantseeringu kokku saamisega oli niikuinii raskusi, siis mängisid ka need 600 ja 400 ikka väga suurt rolli. Nimelt tuleb eluasemelaenu puhul lepingutasud maksta enne laenu saamist. Väikelaenude ja tarbijakrediitide puhul saab lepingutasud liitsa laenusummale ja siis maksta tagasi graafiku alusel ja nii ei pea väikelaenu võttes, endal suurt midagi kontol olema. Eluasemelaenu puhul peab enne laenu saamist endal olemas olema lisaks omafiantseeringule ka kõik lepingutasud ning notaritasud ja riigilõivu summa.

Kuidas liikusid rahad

Kui otsus tehtud ja notari aeg kokku lepitud maksin Kinnisvara büroo kontole korteri broneerimiseks ettemaksu summas 1920 Eurot. See jäi siis vahendustasuks.

Päev enne tehingut kandsin notari deposiitkontole ülejäänud omafinantseeringu summa 2880 Eurot.

Ning hoolitsesin, et Krediidipanga kontol oleks 77 Eurot Kredexi lepingutasuks ning 10 ülekannete jaoks.  SEB kaardikontol pidi olema vähemalt 170 Eurot notaritasudeks. Ja peale notarsikäiku tuli maksta riigilõiv. 

Paar päeva peale kõigi lepingute allkirjastamist kandis Krediidipank laenusumma korraks minu kontole ja seal kohe edasi müüjatele.

Kaks nädalat põnevat ootamist, ning olidki korterivõtmed käes!

Nüüd tuleb veel vana üürikas ülesse öelda ja olengi sügisel uude kodu kolimiseks valmis!

korter, uus kodu, avatud planeering

 

Natuke olen sinna määblit juba sisse ostnud ja ega väga palju mööblit sinan juurde ei tulegi. Noh pelleti kamina plaanin paigaldada sinna kahe toa vahelise posti juurde. Aga praegu seal siis pole ka eriti seinu.  Tulevikus plaanin lastetoa ja enda magamisnurga eraldada kolmeosaliste liugustega. Noh et on nagu uks ja kolmest moodulist koosnev vahesein samaaegselt. Siis saaks sellest korterist justkui avatud köögiga kolmetoaline elamine. Aga sellest juba mõni teine kord. Tänase postitusega soovisin anda pisut infot neile, kel endal kunagi esimese korteri ostmine tulemas ja võib olla ka ei tea, millal mida maksma peab. 

 

Istun siin ninapidi korteri broneerimislepingus ja….

Kõigepealt – OMG! OMG! OMG! Ma (vist) ostangi korteri ära!!!!!!

 

Nii, kas ma peaks midagi VEEL maaklerilt enne küsima? No ma ei tea…. näiteks.. kirjalikku kinnitust, et korteri juurde käib SEE mõtteline osa kinnistust, mis mulle näidati.

Ma tean hetkel, et köögimööbel jääb aga külmkapp läheb, pesumasin ja muu integreeritud tehnika jäävad…. kas need kokkulepped peaks tegema KIRJALIKULT enne broneerimislepingu sõlmimist. Ma usun, et müügilepingusse saavad… aga ma mõtlen, et äkki teen broneerimislepingu ära ja siis jalutab omanik veel mingi stuffiga sealt minema, mille osas sai kokkulepe, et jääb sisse?

Kas ma peaks keldriboksi minema vaatama. Kuuri ma juba nägin.. (Samas ma ei usu, et keldri välimus kuidagi mu otsus mõjutaks).

Kommunaalide arveid olen näinud. 

Elektriboileri liitreid tean

Hindamisakti olen ribadeks lugenud

 

Kas see on normaalne, et pank ei taha Euribori fikseerida? Kuna see hetkel miinuses, ehk lepingusse tuleb 0 siis ma tahaks ta kohe igaveseks ära fikseerida. Ma tean, et 6 kuuks kuni 5eks aastaks on täitsa normaalne Euribori suuremates pankades fikseerida. Ma fikseeriksingi heameelega 5eks aastaks aga pank ei taha….. mhmmmmm….

Laenu intress tuli suht krõbe…. noh põhjendus oli muidugi arusaadav ja seda intressi saab tulevikus ka üle vaadata ja laenu saab alati refinantseerida mõnes teise panga eluaseme laenuga kui ma peaksin vahepeal nii palju rohkem hakakam teenima, et SEB mulle tahaks kodulaenu anda… või noh summa ka aja jooksul väheneks….

SEB oleks praegu mulle pakkunud mingi 37 000 ja noh sellest jääb praegu väheks aga äkki 5 aasta pärast ei jääks enam….

Jeerum, millele ma VEEL peaks mõtlema.?

Kindlasti on mingeid nüanse, mille peale ma pole veel tulnud aga millele tasuks mõelda või mis tasuks üle kontrollida. kas siis laenutingimuste või konkreetse kinnisvara osas.

Kas ma ikka tahan seal elada? Loll küsimus, ma tean, tahan ju küll……. Appi! Nüüd ma kahtlen ABSOLUUTSELT KÕIGES!

Siuke tunne nagu hakkaks hinge Kuradile müüma…. 🙂 Aga noh eks vist väga suurt vahet pole….Pangale või Kuradile… järgmiseks 30 aastaks olen ma ilmselt müüdud…. 🙂

 

Kas korter puumajas on turvaline investeering?

Täna suhtlesin uuesti Citadele panga esindajaga korteri laenu osas. Ta uuris, kas võib taotluse krediidikomisjoni edasi saata ning loobus mõningatest tingimustest. Näiteks, ei nõua nad enam laenu taotluse juurde käendust. Nimelt neil oli alguses see käenduse nõude, kuna mul on olnud varem makseraskusi ja seda just panganduse sektoriga. Nüüd nad aga leidsid, et mu makseraskused olid piisavalt hästi põhjendatud (noh mu see Ghanas passi röövimise ja illegaaliks olemise jama) ning loobusid käenduse nõudest – jipikajeeeee!!!!!

Siiski jäid nad selle juurde kindlaks, et 30 aasta asemel, peaksin laenu taotlema hoopis 25ks aastaks. Kui ma alguses arvasin, et see nõue on kuidagi mu vanusega seotud siis nüüd selgus, et see on hoopis vara põhine nõue.  Ma küsisin siis otse, et oot kas te arvate, et mu ostetav korter ei pea 30 aastat vastu? Sest noh, ega ma ei tahaks küll osta eluaset, mille kohta pank hästi ei usu, et laenuperioodi lõpuni vastu peab. Või ega see pole ju ka teab mis lohutus, et maksan 25 aastat laenu ja saan laenu ilusasti kustutatud ja siis 26ndal aastal vajab maja kokku või midagi…. Mul selle korteriga ikka see plaan, et oleks vähemalt koht, kus ilma renti maksmata pensionipõlve pidada ja midagi lastele pärandada. Ja loomulikult ei taha ma lastele pärandada mingit risu.

Panga esindaja aga seletas kenasti, et konkreetselt sellist asja ta mu välja valitud korteri kohta ei oota vaid nii pikaks ajaks kui 30 aastat annavad nad laenu vaid väga uutes ehitustes või hiljuti täielikult renoveeritud majades asuvatele objektidele.

Muidu saaks ju eluaseme laenu isegi veel pikemaks ajaks taodelda kui 30 aastat. Ja seega siis veel väiksemat igakuist laenumakset maksta. Aga kuna ma kasutan ka Kredexi noore pere käendust siis selle 30 sinna laenutaotlusesse võtsingi nende kodulehelt. Ja neil on seal vot selline punkt:

  • pikema kui 30-aastase laenu tagasimaksmise graafiku tingimused: laenusaajate vanus laenu lõpptähtajal ei ole üle 70 aasta ning tagatisvara on valminud või täielikult renoveeritud viimase 10 aasta jooksul

 

No mitte, et ma ise arvaks, et pikem kui 30 aastane laenuperiood kuidagi mõistlik oleks. Ma ei arva, et olen suuteline näiteks pensonist laenu maksma. Ja 30 aasta pärast olen ma ju 64! Seega, ka ilma Kredexi tingimuseta on 30 aastat minu jaoks tagumine mõistlik piir.

Aga vot mõtlema pani see kõne mind küll. Eile just rääkisin pankade usaldamisest. Äkki peaksin ma siinkohal usaldama panka, kes peab riskantseks anda laenu 30 aastaks korterile mis asub vanemas majas. Ja mitte lihtsalt vanemas majas vaid ka PUUMAJAS. See puumaja faktor on mind korteri pikaaelisuse osas mõtlema pannud varem ka. Aga iga kord kui ma oma puumaja kõhkulustega lähen kinnisvara portaali uurima mida kivimajades pakutakse, jõuan ma ikka esialgse valiku juurde puumajas tagasi.

  • No ma ei taha igavasse panellikasse.
  • No ma ei taha 3ndale, 4ndale või 5ndale korrusele!
  • No ma ei taha, et välisukse ees oleks kohe sõidutee.

 

Ma tahan elada väiksemas jamas. Koos kõigi nende jamade ja kallimate haldus- ning renoveerimise tasudega, mis väiksemad majad endaga kaasa toovad…

Ma tahan, et lastel oleks hoov kus ringi joosta ning minul oleks koht kus grillida.

 

Puumaja annab ju ka renoveerida ning värskendada. Selle majaga on seda ka korra (või paar) juba ka tehtud ning hetkel näeb maja täitsa kobe välja. Kuigi ehitusaasta on 1970. Ehk siis kui ta on seal 47 aastat täitsa sirgelt seisnud – ehk seisab järgmised 47 ja rohkemgi veel?

Puumajaga on muidugi see tuleoht suurem – aga noh ilma kindlustuseta ma ei kujutaks laenuga ostetud kodu ettegi. Või üldse kindlustuseta korterit puumajas ei kujuta ma hästi ette. Kinnisvara portaali lehel oli ka kuulutuse juures kindlustuse kalkulaator ja no seda näppides ma ei saa üldse aru, millised koduomanikud jätavad oma kinnisvara kindlustamata? Suht väike kuumakse ikka ühe väga suure murekoorma ära võtmise eest…

Igaljuhul on nüüd nii, et Krediipiank ei ole veel minu laenutähtaega lühemaks tõmmanud ja seega läheb minu taotlus nende krediidikomisjoni neljapäeval. Kui sealt peaks tulema negatiivne otsus  – siis osaleb mu taotlus järgmine teisipäev Citadele panga krediidikomisjonis. Kui ka sealt peaks negatiivne tulema siis ma usaldan neid panku oma maksevõime hindamisel ja EI LÄHE taotlema kuskile BIGBANKI või ma ei tea mis liigkasu võtja juurde veel. Vaid projekt “korteri ost” liigub edasi raha kogumise ja sissetuleku kasvatamise faasi.

Igal juhul  – pöidlad pihku!

 

Usaldasime liialt pankasid…

See postitus on inspireeritud Malluka 4. märtsi postitusest, mis omakorda oli inspireeritud Roaldi nädala “Pankrotis Eestlaste” teemast.

Mallukas valis välja ühe pere, kes sattus raskustesse kuna usaldas liialt pankasid ning kogub nüüd selle pere abistamiseks raha. Väga armas teguviis minu meelest. Las kogub – mul pole selle vastu midagi. Mis mind aga häirib on hoopis see süüdistus pankade suunal. Et pere sattus raskustesse kuna usaldas liialt pankasid. Teemat edasi uurides selgus, et nad olid võtnud uue korteri ostuks laenu enne kui vana elamine müüdud.

Ja see olevat siis kuidagi panga süü?

Et perekond plaanis küll kõigepealt ühe korteri maha müüa ja seejärel alles teist osta aga pangad rääkisid nad ümber? Tõesti?

Kas tõesti võttis panga esindaja nendega ise ühendust ja keelitas, et “ou kuulge, ärge oodake kuni vana korter müüdud saab – võtke ikka kohe laen?” No ma ei tea…kuidagi raske uskuda.….

Jah ma tean küll, et 10 aastat tagasi ületas krediitkaartide ja väikelaenude pakkumine nõudlust. Ma olen isegi sel ajal helistanud kliente läbi ja pakkunud krediitkaarti “igaks elu juhtumiks või abimeheks reisimisel” Aga minu mäletamist mööda eluaseme laenu küll keegi niimoodi peale ei surunud. Me ei olekski saanud ju seda teha, ilma et me teaks kellel on eluaseme soetamise plaan. Klient pidi ikka ise panga poole pöörduma ja eluaseme laenu taotluse tegema. Ok, siis kui see taotlus tehtud sai, vot siis ilmselt panga esindaja tõepoolest ei tahtnud potensiaalset klienti kergelt minema lasta ja keelitas nii kuis oskas. Aga ma sügavalt kahtlen, et ta sai anda lubadusi stiilis, et pereema ei kaota kunagi tööd või et vana korter leiab kiiresti ostja – need pole ju kuidagi panga mõjutada olevad valdkonnad, et neis asjus üldse panka usaldada.

Ma saan aru, et see kõnealune hapuks läinud laen oli veel võetud BIGBANKist – kas see, ei ole mitte see pank kus kõige lihtsamad laenu tingimused. Ehk siis see pank, kuhu minnakse laenu taotlema siis kui kõik teised pangad on “Ei” öelnud.?

Kui nüüd on BIGBANK oma krediiipoliitikat pisut muutnud, siis 10 aastat tagasi oli ta küll just see pank, kelle poole pöörduti viimasena. Siis kui mujalt laenu ei saanud.

Aga sellisel juhul – kuidas te saate öelda, et olete raskustes kuna usaldasite liialt pankasid? Pigem mulle tundub, et te just EI USALDANUD pankasid. Te ei usaldanud neid pankasid, kes hindasid teie krediidivõimet ja ütlesid EI! Muidu te ei oleks ju läinud BIGBANKist taotlema. Ehk oleks JUST pidanud pankasid usaldama. Ehk oleks pidanud usaldama neid rangema krediidipoliitikaga pankasid, kes lihtsalt PIDID teie teele sattuma enne BIGBANKI!

Palun ärge süüdistage oma jamades pankasid!

See, et mulle pankade süüdistamine sellises olukorras ei meeldi, ei tähenda aga, et pere peaks abita jääma. Mallukas on teinud väga toreda algatuse pere aitamiseks – tubli töö! Kes abistada soovib, leiab vastava üleskutse siit!

Hoolduslehele – Jälle!!!!

Nojah…. täna hommikul tundus Sahar-Marie kahtlaselt soe. Ma lootsin küll, et ma eksin aga kraadisin ja 38.3, proovisin uuesti teise kaenla alt ja 38.5 No kurat küll!

Jah ma vannun, aga no mis teha. Alles ma olin temaga haiglas ja hoolduslehel. Tööle tagasi sain 11 Veebruar.

Seega jah kolmapäeval on oodata suht kesist palka.  Ma olin tütrega hoolduslehel jutti 16 päeva. 80% määraga hüvitatakse minu töötasu vaid 14 järjestikuse päeva ulatuses. Siinkohal saadan sajatused perearstile, kes eelmine kord kurku ei vaadanud ja veretesti ei soostunud tegema – usun, et õige diagnoosi korral oleksin kiiremini tööle tagasi saanud.

Siis ma ravisin ju 5 päeva kõigepealt “natukene punast kõrva” ja siis sattusin Sahar-Mariega haiglasse kus ta 20 tundi pidi veetma tilgutite all.

Homme siis sama perearsti juurde uuesti hoolduslehte taotlema. Köha ei ole, nohu ka ei ole – lihtsalt see kuradima palavik. Ma lootsin alguses ikka, et äkki on mingi valepalavik või möödan valesti aga no peale lõunaund näitas kraadiklaas jälle 38.5 niiet selge on, et homme ta lasteaeda ei lähe.

Kõige rohkem ma kardangi, et tal on see va mandlipõletik tagasi sest ila eritus on hetkel nagu Berhardiinil. See sümptom oli meil siis eelmine kuu ka. Muidugi või ju loota, et ehk tuleb uus hammas ja homme on kõik ilus ja kolmap saan juba tööle tagasi…  Aga kui hakkabki korduma see mandli jama? Oeh, siis tuleb välja võtta jah?

Nüüd on lapsel palavikualandaja sees ja tuju hea – möllab ringi ja kipub õue ja kui ma poleks palaviku varasemalt lausa kolm korda mõõtnud siis ma arvaks, et laps on terve. Noh umbes nagu mu perearst eelmine kord.

Äkki ei olegi homme enne arstile minekut hea mõte lapsele palavikualandajat anda –  et noh äkki siis võetakse pisut tõsisemalt meid. Sest eelmine kord saatsis see kahtlus, et miks me üldse tulime registratuurist alates.

Silver jääb ka koju appi õde ravima, sest ega ma ei saa ju haige Sahar-Mariega teda hommikul lasteaeda viia või Mariet koju jätta kui Silverit lasteaeda viin….

Nõme on lihtsalt see, et ma jälle kaotan palgas. Just nüüd kus ma igat senti säästes püüan mingi 8000 eurot kokku koguda… Jah umbes nii palju oleks vaja, et uus korter osta. Et seda siis citadele panga pakkumise põhjals kus lepingu tasu oli 1.2% (rõlgelt suur eks?) Kredexi käendus maksaks 327 Eurot, siis veel juurde omafin ja notaritasud ja õppelaenu kinni panek…. et noh keskeltläbi 8000 oleks vaja… brrrrrrrrrrrrrr.  Ilmselt lähebki mul see korteri ostu plaan hoopis 1 aastasesse rahakogunise faasi sest intress 3.5 ei tundunud ka kõige parem. Ehk on aasta pärast paremad tingimused? Loota ju võib…  No krediidipanga otsuse ootan ka enne ära…. äkki tulevad sealt paremad tingimused ja siis tasub jälle mõelda selle ostu peale.

Oeh.. sai paras ving ja hala siia kokku aga no mis siis ikka – tuleb teinekord ka selliseid päevi!

 

See nädal enam poodi ei lähe ja köögikappide sisu.

Otsustasin alustada ekstreem säästuprogrammiga – Ei tõesti, ma ei tea juba mitmendat korda ma viimase aasta jooksul seda alustan aga noh nüüd ma teen seda igatahes jälle! 🙂

Ma mõtlesin muidu alustada esimene märts aga see on tobedalt keset nädalat siis paremaks nädala ülevaate tegemiseks on parem alustada nädala algusest ehk siis täna.

Mul on nimelt sees eluaseme laenu taotlus, suht sellise summa peale, mille osas SEB pank näiteks vangutas pead ja ütles, et palju võitu on. Noh ma siis neilt ei küsi – küsin mujalt. Aga olen ikkagi piisavalt realist ja arvestan võimalusega, et ma seda laenu ei saa. Või, et summat tõmmatakse kõvasti allapoole. Ja see summa alalpoole tõmbamine tähendaks seda, et peab hakkama hullult raha kõrvale panema ja siis näiteks paari kuu pärast uuesti proovima.

Ma mõtlesin et tahaks mingi 750 iga kuu kõrvale panna. Näiteks kui ma suudaks järgmised 4 kuud 700 Eurot säästa, siis saaks juba 3000 eurot väiksemat laenusummat küsida ja ikka sama korterit proovida osta.

Selleks et kuus 750 Eurot kõrvale panna ei tohi ma puutuda sentigi sellest rahast, mis abikaasa mulle Ghanast saadab. Ehk siis abikaasa panus lähekski täielikult Eluaseme laenu fondi ja elama peaksin ainult enda sissetulekust. Mis on suht keeruline.

Praegu tulin just poest ja piilusin koti sisu, mis suht kinnitas minu kahtlusi. Kulutused meelelahutusele on liiga suured. Nimelt mu 26 Eurot maksvast poekoti sisust moodustasid 7 eurot erinevad juustud, mida õhtul abikaasaga filmi ja siidri kõrvale näksida.

Sest mõttes on väga hea, et abikaasa ülehomme ära sõidab. Sest kui ta on siin Eestis on meil see siidri-, juustu-, ja filmiõhtu igapäevane traditsioon. Lapsed magama ja ise teleri ette maiustama.

Kui aga abikaasat Eestis ei ole siis ei teki mul mingit juustu-, siidri-, ja filmiõhtu isu ning peale laste magama panemist kobin lihtsalt nende toast oma voodisse ja lähen ka magama. Jah, täitsa normaalne tundub isegi lastega koos kell 9 magama minna. 🙂

Minu tänane poetiir maksis siis 26.84 Eurot ( 0.16 eurot lipsab kenasti digikassasse)

Sellest 7.87 moodustasid juustud, 2.44 kulus kassile ning ülejäänud 16,53 Eurot toiduained perele.

Huvitav kas mul õnnestub nüüd nädala lõpuni poodi minekut vältida? Kui õnnestub siis polegi see tänane ostutiir nii hull ja sellisel juhul võib mulle ehk andeks anda need.7.87 mõttetult juustusnäkkidele kulutatud eurot.

See 16.53 reaalselt pere toitmisele kulutatud raha sisaldab õli, porganeid, veiseliha konserve, kuivained (makaron ja riis), kotlete, kiirnuudleid, mahla, tomatipüreed ning maitseaine ja kastme segusid.

Et ses mõttes peaks ju hakkama saama küll. Igasugu shampoone, palsameid mul kodus hetkel on.

Kodus on veel ca 500g läätsi, veel riisi ja makarone, üks vaid üles soojendamist vajav mehhiko pada purgis, jahu, maitsestamata jogurtit, sibulaid ja küüslauku, 6 muna, 3 pk pelmeene, 1 pakk külmutatud kalapulki, hapukoort, kodujuustu (poolik purk), puljongikuubikuid, erinevaid putrusid ja pakisuppe, aroonia siirupit.

Nii vaadates võiks isegi kauemgi kui nädalakese ilma poodi minemata sest süüa ju justkui jaguks.

Riisist, sibulast ja läätsest saan keeta Majadurat päri mitu korda ja seda siis maitsestamata jogurtiga süüa. Eilegi sai üks Majadura kokku klopsitud.

Porgandist makaronist, veiseliha konservist, tomatpüreest ja/või kastmesegust saaks midagi pasta bolognese taolist.

Kotlete on varutud just selle mõttega, et kui ma ise olen tööl siis saaks ema midagi kiirelt lastele peale lasteaiast tulekut süüa anda. Muidu kui ise kodus olen siis saab õhtuks mingi vähem “poolfabrikaatse” toidu tekitada.

Tegelt ma olen viimasel ajal peas veeretanud mõtet ise kotletide asemel teha mingeid hakkliha+ aedvilja seguga lihapalle tekitada sügavkülma valmis.  Noh, et äkki kui suur kogus valmis teha tuleb soodsam kui poest ostetavad kotletid ja aevdiljasegu/püree tttu ehk ka pisut tervislikumad.

Hommikusöögiks olen muidu harjunud lastele tegema praemuna või muna putru aga noh – miski hetk oleks mõttekas ka kõik need kapis seisvad kaerahelbe ja neljavilja pudrud ka ära süüa…. Lapsed on ses mõttes pisut pirtsakad, et nad ei taha putrusid. Siiamaani ma olen alati seda kergemat teed pidi läinud, et teen ikka siis miskit sellist neile hommikuks, mis neile maitseb aga noh järgmine nädalavahetus ei pea ma tööle tormama ja mul oleks reaalselt aega seal nendega istuda ja jaurata selle “kohutava” kaerahelbe pudru ümber. 🙂 Et ei mingit omletti 🙂

Aga igatahes põnev nädal on ees! Pöidlad pihku!

 

 

 

 

 

Kinnisvarateemaline ajurünnak

Kutsun üles kaasa mõtlema ja ma mulle nõu andma kõiki, kel kogemusi kinnisvara omamise ning eluaseme laenuga. Eriti oodatud mõtted neilt, kes laenuga ostetud kinnisvara välja rendivad.

Eellugu

Mul on vist terve täiskasvanu iga olnud suur soov ja unistus osta kinnisvara. See ei ole mul muidugi õnnestunud. Lihtsalt ei ole olnud võtta kuskilt seda 10-30% sissemakset. Pangas töötamise ajal maksin üüri ja õppemaksu ja kuigi palk oli täitsa ok, siis sääste eriti ei kogunud. Ja mis koguneski, kulus ära Aafrikas.

Paljud noored ostavad oma esimese kinnisvara kasutades näiteks vanemate kinnisvara lisatagatisena. Aga meie pereliikmetest on ka see nn “Päritav kinnisvara” kuidagi niimoodi mööda läinud, et pole ka midagi lisatagatiseks panna.

Võimalik, et ka just see on üks neid põhjuseid, miks mina endale nii väga kinnisvara osta tahan.

Ma tahan, et mul oleks midagigi….

  • Midagigi, mida minu lapsed saaks kasutada kas esimese koduna, niiet nad ei peaks endale elamist rentima ja saaksid seeläbi raha kõrvale panna
  • Midagigi, mida minu lapsed saaksid kasutada lisatagatisena kui nemad omale kodu ostma hakkavad.
  • Mingigi koht kuhu minna, juhul kui praeguse korteri omanik palub 2 kuu jooksul välja kolida ja uut rendipinda laste ning lemmikloomaga ei peaks leidma.

Aga ma saan järjest vanemaks ja see tähendab, et iga aastaga lüheneb ka see periood, mis mul jääb eluaseme laenu maksmiseks enne pensioniea saabumist.  Kuigi pangad paistavad lubavat sellist laenugraafikut, mis osaliselt kattub pensioniaastatega, siis mina ei tahaks pensionist laenu maksta.

 

Ja nüüd siis see Ajurünnak

Ma lähen homme ühte korterit vaatama. Mitte küll päris sellist nagu ma oma perele tahaks. Me tahaks vähemalt 3-toalist, kesklinna või ranna piirkonnas. Aga sellise korteri puhul jääb meil omafinantseeringut vajaka. Nimelt on kaks mulle huvi pakkunud 3-toalist korterit juba niimoodi ära ostetud, kui meie alles seda sissemakset kogume.

See korter mida ma homme vaatama lähen oleks meie perele sees elamiseks liiga väike. Aga sellest käiks jõud üle. Või noh enam vähem – selle 10% sissemakse me kraabiks kuidagi kokku ja laenumaksega saaks täitsa normaalselt hakkama.

Ma olen hakanud mõtlema, et kui ma ei jaksa osta korterit kuhu ise lastega kolida, ehk tasub mul siiski osta väiksem korter ja see välja rentida. Umbes sellise laenumaksest natukese suurema summaga.

Siis ma elaks justkui samamoodi edasi nagu praegu. Rendiks edasi sama korterit. Elaks sama eelarve piires. Ainult, et mul oleks eluaseme laen (mida justkui maksaks üürnik).

Mis see mulle annaks? See eluaseme laen, samas kui ise elan ikka rendipinnal?

See annaks turvatunde. Et mul on koht kuhu minna kui minu renditava korteri omanik peaks paluma mul välja kolida.

lemmikloomad, lemmikloom üürnikuks, lapsed ja loomad, lemmikloomad pole lubatud,
Koer hotellis lubatud

Mul on ju kass ja kaks last – järjest enam hakkavad silma üürikuulutused kus kirjas, et lapsi ja lemmikloomi ei taheta.

Siinkohal meenus nali, kus hotelliomanik vastab koera kohta uurivale kliendile, et neil puuduvad kogemused räuskavate ja laaberdavate koertega, küll on aga ette tulnud selliseid kahejalgseid külastajaid

Pärnu Fenomen

Pärnu on suvituslinn. Suve alguses siin pikaajalist üürikorterit leida on pea võimatu. Kesklinna piirkonna korterite lepingud on tihti sellised, et Septembrist Maini on üks hind ja suvel teine. Või palutakse üürnikul Mai lõpus välja kolida, et siis korteri välja rentida hinnaga 100 eurot nädalavahetus. Septembris võib üürnik tagasi tulla. Õppuritele hea variant – peredele, mitte eriti.

See korter, mida mina hetkel rendin asub kesklinna ja ranna piiril. Ta on küll pikaajaline aga  võlaõigus seaduse kohaselt võib 2 kuulise ette teatamise ajaga mind ikkagi lahkuma sundida. Ehk siis korteriomanikul võib iga hetk tekkida mõte suvel raha teenida ja mul paluda Juuni alguses teine elupaik otsida. Juuni alguses – no kuhu ma lähen oma kahe lapse ja kassiga JUUNI alguses Pärnu  linnas?

No vot kui mul oleks oma korter, mis siis, et väike. Siis läheks siinna. Siis peaks muidugi mina ka olema see paha inimene, kes ütleb üürnikule, et palun koli 2 kuu pärast välja.

Aga no midagi pole teha eks? Samas võikski siis teha kohe nii et on talvine üüriperiood ja suvine üüriperiood – erinevate hindadega nagu Pärnus kombeks. Siis ma poleks oma talve-üürniku vastu paha inimene, kui tal välja kolida palun, sest see oleks kohe alguses nii kokku lepitud, et õppeperioodiks. Suvel teenin korteriga nädalavahetuse raha ja kui peaks olema endal vaja, siis kasutan ise.

Mulle endale tunbub, et täitsa hea plaan. Aga vot mul ei ole kogemusi eluaseme laenuga. Mul ei ole kogemusi kinnisvara omamisega, ning selle välja rentimisega. Ma äkki ei oska kõigi ohtude ja võimalustega arvestada. Noh et äkki saan endale kaela puuküürniku, kes ei maksa makse ega üüri ja ei koli välja ka – mis ma siis teen? Lagastab mu armsa, renoveeritud 30 aastase laenuga ostetud pesa ära ja ei koli välja, teeb võlad kaela…. mis kõik veel….

Kellel kogemusi kinnisvaraga-  tore oleks lugeda kommentaarides teie mõtteid ja arvamusi.

Milliseid kontrollivõimalusi või käte-väänamise meetmeid saan ma rakendada, et vältida näiteks puuküürnike tekkimist.

Ise ma jääksin elama antud korterist vaid jalutuskäigu kaugusele – aga no ei hakka ju iga nädal/kuu üürnikel külas käima?

See õppeperioodi ja suvitajate süsteem annaks muidugi mõnes mõttes suurema kontrolli võimaluse, sest üürnikud vahetuvad tihti ja ma saaks silma peal hoida korteri seisukorral.

Samas õppurid….mhmmmm neid on ju ka igasuguseid. On pidutsejaid ja on sellised minu venna sarnaseid, keda ilmselt iga korteriomanik endale üürnikuks ihaldaks…:) Minu vend aga kahjuks elab Tallinnas, niiet teda ma ei saaks endale ka parima tahtmise juures rentnikuks 🙂

Plaan

No minu üüritulu plaan oleks umbes selline, et talveperioodiks rendiks korteri välja põhimõtteliselt laenu hinnaga (või mõnikümment eurot peale). Suvel siis teeniks raha ja kõik kasub, mis talve- või suve perioodil teenin (ehk siis see üütitulu summa, mis ületaks laenumakset) läheks eraldi kogumishoiusele. Sealt hoiuselt saaks seda raha vajadusel võtta kui korteris peaks olema mingi vee avarii või noh mingi seade läbi minema või elupaik mingit kõpitsemist vajama. Ja noh kui ei ole vaja korterit kõpitseda-parandada, siis sealt koguks aastatega summa, mida saaks ehk kasutada järgmise kinnisvara ostuks.

Ehk võibolla siis sellise korteri ostuks kuhu me pere ka sisse elama mahuks. Et siis müüks väikese pesa maha ja kasutaks saadavat tulu + kogumishoiuse summat vana laenu kustutamiseks ja uue eluaseme sissemakseks.

Selline unistus. Ei tea kui teostatav, ei tea kui hea arvestades kõiki riske…. aga noh nuputamist jagub ning head mõtted sellel teemal oleks väga teretulnud.

Mõtteid lasterikka pere toetuse, kolmanda lapse ja kodulaenu teemadel

01.07.2017 kehtima hakkav lasterikka pere toetus on juba mõnevõrra kõneainet tekitanud. Lasterikkad pered on uue toetuse üle muidugi rõõmsad aga esineb ka neid, kes leiavad, et uus toetus on kuidagi ebaaus nende perede suhtes, kus kasvab alla kolme lapse. Kuigi ka minu peres kasvab hetkel vaid kaks last ei ühine ma mitte selle toetuse ebaausaks tembeldajate kooriga.

Ma saan väga hästi, miks ja kust see toetus tuleb.  2 last ei tõsta iivet. Kui igas peres oleks kaks last – siis me noh jääks ju täpselt 0-i, kolmega aga oleks juba +1 (per pere).

Seega ma saan jah väga hästi aru, miks “kommi” antakse siis just neile peredele kus lapsi kolm või rohkem.

  • Jah muidugi esimene ja teine laps ei ole halvemad.
  • Jah muidugi kulub esimesele ja teisele lapsele sama palju raha, või isegi rohkemgi.
  • Jah muidugi on väikese sissetulekuga vanematel väga raske hakkama saada toetusega, mida makstakse kuni kahe lapsega perele….

Aga see ei ole siinkohal ju point. Riik käib prääniku välja – aga ta tahab ka midagi vastu saada! Nimelt lapsi!

 

Aga mis siis täpselt muutub?

Lasterikka pere toetus

 

Alates 01.07.2017 hakatakse maksma lasterikka pere toetust.

  • Perele, kus kasvab kolm kuni kuus last,  300 eurot kuus.
  • Perele, kus kasvab seitse ja rohkem last,  400 eurot kuus.

 

Seda siis lisaks olemasolevale lastetoetusele, milleks on:

  • pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot kuus
  • pere kolmanda ja iga järgneva lapse kohta 100 eurot kuus

 

Seega hakkab kolmelapselise pere pea saama lisaks palgale iga kuu 500 eurot.

Esimese ja teise lapse peal 50 eurot lapse toetust kummagi eest. Kolmanda lapse eest 100 Eurot lapsetoetust ning lisaks veel 300 Eurot Lasterikka pere toetust.

Kokku 50+50+100+300= 500

Ja panete tähele, et see 300 ei ole siin mitte kolmanda lapse eri-toetus vaid lasterikka pere toetus – ehk siis ikka miskit tervele perele.

 

Suurpere maale elama?

Jah 500 Eurot palgale lisaks on ikka päris korralik sissetulek. Isegi kui selleks palgaks oleks vaid miinimum on koondtulemus juba päris hea.

Elad kuskil maal, käid kohalikus poes tööl – saad miinimum-palka ja 500 eurot toetusi. Päris hea ju? Arvestades, seda et maal on korterid soodsamad ja lasteaia kohatasud väiksemad…

Ma usun, et selline toetus võiks vabalt motiveerida lasterikkaid peresid ka linnast maale kolima (sest enam ei sõltu pere toitmiseks nii väga kõrge-palgalisest töökohast) ja seeläbi elavduks ka elu küla piirkondades…

 

Kaks last olemas, saaks kolmanda ka?

Nii, meie peres kasvab hetkel kaks last. Ja meie perel on eluaseme laenu võtmise plaan. Tahaks ikka väga endale oma kodu. Laenu  nõustamisel olen käinud ja kortereidki olen vaadanud.

Kolmanda lapse peale oleme me mõelnud küll – aga pigem ikka nii, et “kunagi, kui esimesed lapsed suuremad”.

Nüüd aga hakkab tunduma, et igati mõistlik oleks saada kõigepealt kolmas laps ja siis alles hakata vaatama korterit ja eluaseme laenu. Sest see 400 lisa-eurot, mis ma kolme lapse emana saaks, suurendaks kõvasti ka minu laenu-võimet. Ma olen vahepeal näppinud Swedbanki maksimaalse laenusumma kalkulaatorit ja seal erinevaid näitajaid sisestades panin tähele, et juba paarikümne eurone muutus kuu-sissetulekus tähendas päris ilusat muutust võimaldatatavas laenusummas.

Täna lõin kalkulaatorisse palk + 500 ja sain maksimaalseks laenusummaks 60 000 Eurot. Ehk 2 korda rohkem kui ainult palka sissetulekuna näidates sama kalkulaatoriga!

SEB pank pakkus nõustamisel ainult minu palga alusel muidugi ilusamaid summasid kui Swedbanki kalkulaator, niiet kui nüüd uuesti nõustamisele miinna juba 400 Euro võrra suurema sissetulekuga…….mhmmmm?

No, nõme muidugi niimoodi laenu pärast last varem plaani võtta aga no paneb ikka mõtlema küll……

Ok, muidugi ei ole see lasterikka pere toetus ju igavene. No ütleme, kui ma saaks oma kolmanda lapse umbes 2 aasta pärast siis saaks meie pere seda toetust ehk 11-14 aastat. Sõltuvalt sellest, kas vanem laps peale 16 aastaseks saamist ikka veel õpib. Ja no säru ma talle teen, kui ei õpi! 🙂 (Täpsustan siinkohal, et seda “säru” mitteõppimise korral, ei teeks ma pojale siis mitte peretoetuse varem lõppemise vaid ikka tema enda tuleviku pärast)  

 

Et võtaks siis plaani selle kolmanda lapse? Dekreedi rahadest ei ostaks kohe kõige vingemat Emmaljunga vankrit ja mähkimise aluseid või ma ei tea mis ime vidinaid veel (mida mul juba esimese lapsega vaja ei läinud). Vaid lepiks komisjoni poe kraamiga ja katsuks säästa nii palju kui võimalik hoopis korteri sissemaksuks.

 

Surnud hobune

 

Kõige hullem asi, mis eluaseme laenu võttes saab juhtuda, on see, et kui sa ühel hetkel ei jõua laenu maksta ja siis müüakse eluase võla katteks maha VÄIKSEMA HINNAGA kui laenujääk. Ehk siis eluase müüakse võla katteks maha aga laenu pead ikka edasi maksma. Samas sul pole enam oma kodu vaid pead midagi üürima ja maksad lõpuks nii võla katteks müüdud kodu laenu (ehk “surnud hobuse” eest) kui üürid pinda kus edasi elada.

Ja kui sul ei ole võimalik “surnud hobuse” eest maksta, siis tuleb taodelda ja välja kuulutada eraisiku pankrot.

No ma mõtlen, et kui juhtubki see, et ma mingite elu- või majanduse keerdkäikude tõttu, jäängi kunagi ajutiselt töötuks, siis see aeg teenindaks see 500 Eurone peretoetus ju laenu ära (ega ma mingit mõisa ei hakka ostma ju), söögi jaoks jääks ka… ja noh need muud asjad ei ole hädaolukorras nii olulised. Muude asjade all mõtlen siis Teleka ja Interneti teenust ja noh väga hullus olukorras ka lasteaia maksu. Sest ise töötu olles, saab lapsed vajadusel lasteaiast koju jätta.

Seega ongi kõige hullem asi, mida karta, just see, et kui see töötuks jäämine peaks juhtuma peale seda aega, kui peretoetus läbi. Vot siis poleks ju sissetulekut, mis aitaks töö otsimise perioodil laenu teenindada.

Jah ma räägin ajutiselt töötuks jäämisest, sest ma seda hästi ei kujuta ette, et ma üldse midagi pere toitmiseks tegema ei hakkaks. Muidugi mingi aeg püüaks otsida mõnusat ja hästi tasuvat tööd, aga kui seda ei leia, siis tuleb lihtsalt latt alla lasta ja vastu võtta mida pakutakse. Kasvõi miinimumpalgaga. (Ja jällegi – küll sinna miinimumpalga kõrvale sobiks hästi see paljulapselise pere toetus.)

Kusjuures minu jaoks see polekski mingi hirmus traagika see kui pean makseraskuste tõttu välja kolima korterist, mis aastaid on minu OMA kodu olnud. See võib juhtuda ju ka korterit vaid üürides. Et kui ühel hetkel ei jaksa enam üüri maksta, siis peab välja kolima. Odavama pinna peale.

Traagika ja minu jaoks siis eluaseme laenu võtmise juures see tõeline risk mida karta, olekski just see, kui peale välja kolimist ma ikka eelmise eluaseme eest edasi pean maksma.

Aga ma usun, et 11 aasta pärast oleks praegu võetava laenu jääk küll nii palju vähenenud, et seda kõige mustemat surnud hobuse tsenaariumi ei teki. No ehk me ei ole veel kinnisvara mullis…

Et nii mõeldes ja nii arvutades tundub igati mõistlik varsti see kolmas laps saada. Ma usun, et selliselt mõtlevaid ja arvutavalt kahelapselise pere päid on veel. Ja ehk seda ongi antud toetust kehtestades silmas peetud. Et see motiveerib…  See tõesti motiveerib….

Valmis peab muidugi ka selleks, et seadus muutub jälle ja lasterikka pere toetuse jagamine lõpetatakse.

Tööle osakoormusega!

Minu postitus on küll väga laenu põhine. Aga on veel asju, mille lasterikka pere toetus kätesaadavaks teeb.

Näiteks võimaluse vähendada töökoormust ning veeta rohkem aega perega. Rohkem lapsi vajab ka rohkem tähelepanu. Rohkemate lastega tuleb kohe juurde ka koduseid toimetusi – pesu pesemist, püksipõlve nõelumist, lasteaia üritustele aksessuaaride või  muude tarvete meisterdamist.

Seda tööd on kolme lapse emal rohkem kui kahe lapse emal – niiet jällegi üks põhjus juures, miks sellist toetust maksta just suuremale perele.

Lasterikka pere toetuse kõrvalt on suure pere emal lihtsam käia tööl hoopis poole kohaga ja nii jääb tal rohkem aega peres kasvavate laste jaoks!

 

Aga mis minu kolmandast lapsest siis saab? 🙂

Ta siiski jääb veits  ootele.

No mõtleme: kui nüüd võtta laps plaani….natuke läheb aega , siis veel rasedus. Ütleme, et sünniks umbes 2 aasta pärast (mis isegi poleks kõige halvem aeg sest siis Silver juba pea 6 aastane ja ehk pisut asjalikum ning 4 aastane Sahar-Marie teeks ilmselt kõik endast oleneva, et beebi hooldamisel usin abiline olla – ta juba praegu, peale enda riietamise lõpetamist asub vanemale vennale appi pükse jalga tõmbama)

See tähendab, et tööle tagasi lähen umbes 3,5 aasta pärast. Siis läheb veel 6 kuud enne kui ma laenujutuga panka minna saan.

Seega oleks võimalik korter osta alles 4 aasta pärast?

Ma usun, et kui ma praegu kõvasti kulutusi kärbin ja hoolega raha säästan, siis ehk suudan 4 aastaga hoopis kokku koguda selle summa, mis mul täna ihaldatavast korterist puudu jääb.

Sest tegelikult, mida väiksem summa laenata, seda parem! SA Kredexi käendusega mahuksin ma muidu sinna noore pere sihtgruppi ja saaksin eluaseme osta vaid 10% lise omafinantseeringuga. Hetkel aga kui liidan kokku mulle panga poolt pakutava summa + 10% ihaldatud eluaseme väärtusest ei anna see vastuseks soovitud korteri hinda.

Samas panga pakutav summa + 20% juba annaks. Niiet lapse tegemise asemel tasub hoopis hoolega säästma ja koguma hakata. Aega korteri ostmiseni läheks umbes sama palju aga viimasel juhul saaks läbi palju väiksema laenusummaga.