Vesipiip on popp!

Meie kandi mittekohalike hulgas vahemalt. Varsti on vesipiip olemas ilmeslt iga nn Obrunibaaris* ning jõukamale sihtgrupile keskenduv kaubanduskeskus MaxMart on selle oma tootevalikuuse liasnud.

Ja nii minagi otsustasin, et maksku mis maksab mina endale vesipiipu koju tahan! Vastav tubakas ja süsigi olemas juba.

Kui Skypes Maxmart’i ostujuhi käest sõbrahinda uurisin siis selle maksu mis maksab osas ma tegin kiired ümberotsustused. Et kui vanas eesti rahas ligi 1350 krooni maksab (kohalik vääring 150cedit) siis ikka ei taha.

Aga kui Skpyes juba ots lahti ei jäetud mind rahule – “After work come and pick it up…..are you coming??????” meenusid kasiinodollarid mis ikka veel puutumatuna külmkapis India vürtside pakendisse peidetud (mul ei ole ju panga arvet). “Ok tulen korjan peale”, lubasin.

Hahaaaaaa ja nüüd mul ongi vesipiip!!!!!

Sadat dollarit, mis on täpselt 150 kohalikku (Ja dollarites maksmine on siin väga tavaline) ei võtnud Mohamed mult vastu isegi mitte peale 5 minutilist monoloogi teemal “Kuidas mul seda raha üldse vaja ei ole”

Lucia teooria kohaselt meeldib Mohamedile (see Maxmart’i kutt) rääkida kuidas kõik tema lahkust ära kasutada armastavad, aga selleks et ta nii rääkida saaks on tal vaja ärakasutajat. Ja mina sattusin siis olema Jaanuari kuu õnnelik võitja.

No mida iganes – mul on nüüd vesipiip. Oma viga, et raha vastu ei võtnud.

Ahjaa,ma olen nüüd tagasi oma Achimota kodus!

———————-

*Obruni – kohalikus keeles valge inimene

3 Eestlast oranžide särkidega

Muidugi te, lugejad, märkasite et minu viimase postituse all Eestlased oma Ghana kontakti levitasid. No loogiline, et seda kommentaari nähes ma kaua ei mõelnud – võtsin telefoni ja helistasin.

Sain teada, et kutid veedavad aega Golden Tulip (Accra esimeses nelja tärni) hotellis ning on seda teinud juba viimased mitu päeva ja nüüd kopp ees sellest kohast ja võiks kokku saada ja kuskile sööma minna ja üldse, ning et neil on autojuht, kes neid mööda Accrat ringi sõidutab. “Kurat, jälle mingid rikkurid.” – mõtlen “Teadagi, kus sellised süüa ja chillida tahavad”. Vaatan kriitilise pilguga rõivastuse üle, kiikan rahakotti ning arvutan, et kui ma ise võtan mingi lihtsama prae ja eelroa jätan vahele siis saab ehk kaasas oleva ca 450 krooniga hakkama. Joon mahla. (Need peened kohad kuhu Golden Tulipis chillivaid tegelasi viia kõlbab on paganama kallid siin.) Kirun uuesti mõttes asjaolu, et jälle mingite “Blingi-Bling”i vendadega kokku jooksen ja selgitan härradele, et mina 5ni pean tööl olema aga peale seda saan Golden Tulipi kanti sõita küll – Eesti keelt ju vahelduseks rääkida siiski tahaks, maksku see õhtu mis maksab…

Tüübid siis vastu, et ok nemad tulevad hoopis selleks ajaks Achimotasse, minu töökoha kanti ja chillivad siin kuni ma valmis saan ja et siis õhtustame kuskil Achimotas. Mõttes: “Aaaaaaaapi! Siin ei ole ju peeneid kohti!!! hea küll – tegeleb selle probleemiga hiljem.” Juhtnöörid antud ja ootele.

Mõned minutid ennem viit tuiskan kontori treppidest alla, samal ajal läbi telefoni uurides milline nende auto välja näeb. Saan vastuseks: “Me oleme nende oranžide särkidega!”

Väravateni jõudnud leian eest kardetud “bling-bling”i vendade asemel kolm täiesti normaalset orangesärklast. Ja kuhu mujale kui oma lemmikbaari Venusesse ma selle kamba viisin 🙂 Hiljem chillisime minu verandal ja kohalikus spotbaaris.

Et kui kolmap (või oli see neljap) viisin seltskonna mina oma lemmikbaari siis pühapäeval võtsid nemad minu randa kaasa.

Kokrobitel tervitas kohalik rastavend meie kampa sõnadega “Meeldiv kohtuda!” Wow.

Rannalogistika

Eelmiseks nädalavahetuseks kutsusid leedukad mu endaga randa – antud seltskonnas olin mina ainus, kes veel ise enda aja peremees ei ole. Damn! Reedeõhtune liiklus linnast väljasõidul ja mina vabanemas kontorist mitte varem kui kell 5 õhtul. Damn, veelkord!
Ja randa sõita tuli kindlasti reedel, sest kui just kilekottide keskel ujuda ei armasta tuleb rannarõõmude nautimiseks (pea)linnast üpris kaugele minna.
Tagumine aeg linnast välja trügimiseks siis kuskil kell 3 pärastlõunal, mida jäin kontorisse auditeid lõpetama. Nimelt orgunnis Andrius mulle punkt kella viieks õhtul tööle vastu (auto)juhi mootorrattal. Nii jäi mul piisavalt aega kodust läbi käimiseks ja pakkimiseks samal ajal kui teised autoga linnapiiri poole liikusid.
Püüdsime nad kinni pisut enne kella kuut õhtul enne teetolle asuvat Shellis coca-cola peatust tegemas. Eeltellisime õhtusöögi üliarmsas Ko-Sa rannaresordis Cape Coasti ja Takoradi vahel.
Sama rannaresort, mida meie vahva reisiseltskond päris esimestel Ghanas veedetud päevadel külastas koos tol ajal Cape Coastis elanud Eesti tüdrukute Jane ja Maaliga.
Tegelikult me peatusime Ko-Sa kõrval asuvas Albertase resordis – (Ko-Sal) ei ole veel konditsioneeritud tube aga söömas käisime erandidult Ko-Sal. Albertose resordi, mis iseenesest on uuem ja vingem menüüvalikus on vaid praetud või keedetud riis kana või kalaga ning sellele kipuvad lisanduma ka kõhuhädad, teadsid kogenumad kommenteerida.
Ko-Sa rahvas oli aga nii cool ja usaldav, et lubas meil hoida lahtist restoraniarvet kuni tagasisõidupäevani hoolimata faktist, et me peatusime naabrite juures.
Ko-Sa, rannaresorti peab väga armas Hollandi paar, kes sarnast äri juba kolmes Aafrika riigis eelnevalt ajanud ning umbes 7 aasta pärast plaanivad lõuna suunas edasi liikuda, et uus resort püsti panna. Nemadki kruiisivad maad mööda. Kadestusväärne – tahaks ka 40-50 eluaastates olles sellist liikumisvabadust omada.
Väga fun nädalavahetus oli. Muuhulgas õppisin mina selgeks kuus esimest leedukeelset sõna/sõnapaari ning Andrius ilmutas huvi investeerimaks minu veebi-foto ettevõtmisesse Ghanas. Jutt käis summadest, mis võimaldaks kontori rentimist ning väikese stuudio avamist uuel aastal. Lisaks plaan käivitada paar internetiportaali, mida Ghanas veel ei ole aga mis mujal maailmas on olulisel kohal. Hetkel õhku veel ei hüppa ja tööl lahkumisavaldust ei esita, sest tegu võib olla ka pelgalt blufiga. Eks näis.

So far so good….

Kui me Luciaga minu väliterrassil hommikohvi j6ime laekusid r66msad uudised Burkina Fasost. Dave, (see vaene Ghana poiss, kes hetkel 200 euriga missioonil on) yletas l6puks ometi Burkina Faso piiri ja saatis Luciale oma sealse numbri. K6lab hästi, eksole?!? 🙂

P6him6tteliselt on see tollele poisile “test”, aga ta ise ei tea seda. Kui ta reisilt tagsi j6uab, ilma et ta Lucialt oluliselt palju varastanud oleks sebib Lucia ta endaga samasse firmasse tööle! Loodame parimat.

Eile käisime Ioanna, Lucia, Mohamedi ja Estheriga (Singapuri tsikk) Highgates – uus hotell/restoran kus megahead söögid ja super fotogeeniline baarman. Saime teada, et Singapurlastele ei meeldi Hiinlased Hiinast. Oigemini nad eristavad Hiinlased ja PRC-s (People from Republic of China). Ja PRC-desse nad lihtsalt ei suhtu hästi ja k6ik!

Kalliks läks see Highgates käik. Täna kokkame kodus – minu ja Lucia omas siis ning oleme t6sised ja vaatame, mis me oskame teha veebipoe mootoriga. Tänud Janke lingi ja vihje eest 🙂 Kui me selle äriga biljonärideks saame, ma tulen pudeliga ja Lucia saadab postkaardi! Ausalt!