Alwaysid rinnahoidjas ehk kuidas ma Tartus raamatut esitlemas käisin

Ma ei häbene küll midagi aga see postitus on täielikult mõistetav vaid lastega naistele… 🙂

Juba päris Novembri alguses (siis kui ma veel peast täiega rase olin) sai kokku lepitud Minu Ghana Tartu esitluse kuupäev 11.12.14 kell 18.00. Kõik klappis ilusti. Emal sobis see päev lapsi hoida. Ma olin umbes kolm korda vaadanud järele, et saan bussidega ilusti kohale ja tagasi. Tagasi saamisega mäletasin, veel selgelt, et jube pikk ootamine saab olema.

Tartusse sõidu bussipilet sai ostetud juba üleeile aga Pärnusse tagasi sõitmise pileti jätsin lahtiseks, sest kerge lootus oli, et kui esitlus lõppeb varem siis jõuan “sellele varasemale bussile” ja ei ole pikka ootamist. Ma mäletasin väga hästi, et bussid selliselt liikusid ja midagi üle kontrollima ei hakanud. Või õigemini hakkasin küll – eile kuskil kell 13.30 kui ema laekus koju jutuga et Tartust ei tule õhtul hilja bussi Pärnusse. Olgu mainitud, et minu buss Pärnust Tartusse väljus kell 14.40.

No kuidas ei tule? Ei mõistnud mina ning trükkisin veebilehtiseja aknasse aadressi T.pilet.ee, et emale tõestada, kuidas ta pabistab täitsa ilma asjata. Ainult et….. see buss mis pidi tulema õhtul hilja ja siis see varasem, millest ma arvasin, et jään napilt maha – neid kumbagi ei olnud enam graafikus ning pidin tunnistama, et tõepoolest ei tule Tartust Pärnusse õhtul bussi. Seda siis napilt tund aega, enne minu Tartusse sõidu bussi väljumist! Siis kui mul oli napilt jäänud aega, et esinemisekõlbulik make-up ja soeng teha…

Enda kaunistamise asemel hakkasin uurima hoopis Tartu-Tallinn ja Tallinn Pärnu busside aegu ning sain teada, et jõuaksin Tallinnasse samal minutil kui sealt väljub Pärnu buss – väga riskantne! Eriti talvisel ajal ning arvestades seda, et ema hommikul kell tööle peab minema ning ei saa jätkata laste hoidmist kui ma peaksin viimasest bussist maha jääma.

Ainus võimalus siiski raamatut Tartus esitleda näis olevat väiksem laps kaasa võtta kuivõrd suuremaga saab ema hommikul tööle sõita – nimelt töötab tema lasteaias. Samas lasteaias kus ka minu laps nimekirjas!
13.44 saatsin appikarje mailiga teele toimetusele (nimelt avastasin, et mul ei olegi ühegi üritusega seotud inimese telefoninumbrit!). Minu õnneks reageeriti mailile kiirelt ning sain kiiruga seletatud mis juhtus ning paluda kas transpordi või majutuse abi.

Toimetusest julgustati mind siiski bussile tulema sõnadega “Küll me miskit välja mõtleme!”

“Niisiis – ma siiski esitlen raamatut. Hästi!”

Vahepeal olin suhelnud ka Tallinnas elava vennaga ja korraldanud tagavara majutuse tema pool kui peaksin seal beebiga öisest bussist maha jääma. Selleks hetkeks oli selge, et ilma Sahar-Marieta ei liigu ma kuskile.

35 minutit bussini:

“Mhmm millise make-upi ma siis teen?”

3 sekundit hiljem

“!!!!Tean! Ma pesen hambad ära!!”

2 minutit hilem lendasid kotti mähkmed, piimapudel, piimasegud, niisked salfakad, lapse tagavarariided ja pool rinnapumpa.

“Lapse panen esitluse ajal kõhukotti” teatasin emale otsusekindlalt.

20 minutit bussini.

Laps riides, ise riides, “Meik” tehtud hambad pestud – olen ma valmis bussijaama poole astuma ise endaga rahul, et ma suutsin kõik vajaliku mahutada vaid käekotti millele tuli lisaks pisike beebiasjade kotike.
“Kõhukoti võtsid ikka kaasa?” uurib ema murelikult.
“Loomulikult mitte!” Lapse kandmise kõhukott aga enam käekotti ei mahtunud seega haarasin hoopis seljakoti järele.

15 minutit bussini.

Kõhukott seljakotis, seljakott rippumas üle õla ning sama õla peal veel käekott ja rihmaga pungil täis beebiasjade kotike, laps kaenlas olen asun ma bussijaama poole teele.
Poolel teel bussipeatusesse tuleb meelde, et minu rasedusjärgne veritsus ei ole veel lõppenud kuid hügieenisidemete asemel on mul kaasas hoopis hulk mähkmeid!

Minu õnneks on bussijaamast üle tee apteek nii jõudsin sinna sisse astuda ja vajaliku paki Alwayse tellida. Kuna ma liikusin ringi nagu üks pakke-katastroof, siis ma ei üritanudki hakata laps käes seljakotti õlalt maha vinnama, et see Alwaysi pakk sinna sisse suruda. Käekotti ja titekotti see ka ei mahtunud. Kassas sidemete eest makstes kasutasin aga juhust kus rahakott oli näpuvahel, et sealt välja otsida eelmüügist soetatud bussipilet. Nii ma siis liikusin apteegist laps kaenlas, seljakot seljas, käekott ja beebikott poolpiduselt õlal rippumas ning bussipilet ja always pakk näppus bussi ootama.

Pikka ootamist polnud. Varsti oli buss ees, lehvitasin juhile Alwaysi pakiga ja ronisin bussi kus asusin kiirelt asju veidi mõistlikumale kujule pakkima. Käekott, always pakk ja beebiasjade kott leidsid koha seljakotis.
17.30 jõudsime Sahar-Mariega Tartusse kus meil toimetuse poolt juba inimesed vastas ootasid ning sealt edasi jõudsime raamatukokku vaid paari minutiga.

Raamatukogu WC-s enda kaootilisust korrastades tuletasid kaks märga sõõri dzempril mulle meelde, et ka rinnapadjad olid ununenud. Pole hullu – selle eest oli mul kaasas terve pakk Alwayse – Mõeldud-tehtud. Voltisin hügieenisidemed pooleks ning toppisin rinnahoidjatesse. Esitlus võis alata!

Pärnusse jõudsin tagasi reede hommikul kell 10!

Homme tutvustan Minu Ghanat Pärnus Kolhethi restoranis – huvitav huvitav mis viperusi seal ette võib tulla.

2 thoughts on “Alwaysid rinnahoidjas ehk kuidas ma Tartus raamatut esitlemas käisin

  1. Ehee 🙂 Kus te siis lõpuks ööbisite?

    (Kui kunagi peaks veel vaja minema, siis Tartus võite julgelt minu juurde ka tulla. Mul on endal kaks last, nii et elamine on lastesõbralik. Ja suur diivan, kuhu mahuksite terve oma pesakonnaga magama 🙂 )

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *