Ravimatu Tatitõbi

Eile öösel digiallkirjastasin lepingud – minu lapsed lähevad 18 mai lasteaeda!!!! 18-19 siis harjutame ja 20.05 peavad nad seal juba ilma minuta hakkama saama.

Aga minu väiksemal lapsel on nohu. Ja see nohu on tal olnud juba mingi …ummm nädalaid?

Seega on suht vähe lootust, et ta nüüd järgmise 7 päeva jooksul korda saab. Lapsehoidja teenused olen ma juba alates 18.05 tühistanud. (Välja arvatud see lastehoiust koju toomise teenus). Ja head lapsehoidjat nii viimasel minutil broneerida ka ei ole võimalik.

Kuidas ma viin nohuse lapse lasteaeda? Juba esimesest päevast peale, läheme sinna koos harjutama – teisel aga nina tilgub….?

Öeldakse, et kui nohu ei ravi siis kestab see 7 päeva ja kui ravida siis nädal aega.

No meie oleme ses osas küll kõik limiidid ületanud – nii raviga kui ravita.

Ravi osas siis kasutame ninspreid (see soolalahus) siis Vipise ninatilku ka proovisime, hommikuti loputan füsiloogilise lahusega nina, auru teeme – aga tema ikka tilgub.

Eükalüpti õli tilgad on öösel padja peal ja ka lapse lemmik mõmmi on eeterliku õliga üle tupsutatud.

Laps juba vaatab mind kui mingit napakat, kes ma talle iga päev erinevate orkidega lähenen aga suu asemel topin neid ninna (tema on veendunud, et kõik tilgad, spreid ja muud lahused võiks ikka suhu manustada – ja nii me siis kakleme ja üritame nn õigele augule pihta saada)

Tõsiselt noh – ideid paluks. Mida veel 1,5 aastasega nohu osas ette võtta, et laps kiirelt nohust lahti ja järgmine nädal lasteaeda võiks minna?

Köha ei ole, palavikku ei ole, tuju hea, aga see kuradima nina noh……

Õues käib ta mul nohust hoolimata iga päev sest ilm on ju superlux. Või tõesti peaks ma teda toas kinni hoidma kuni see lekkimine ninast lõpeb? Kuidagi karm tundub…..

 

Nüüd tuleb lastest kiiresti inimesed kasvatada!

Ma läksin Suhkrumari kõrvalt Ghanas tagasi tööle kui ta oli vaid 2kuune, endaarust esialgu küll osakoormusega aga sellest osakoormusest sai märkamatult täiskoormus ja paar kuud hiljem lausa kaks ametiposti.

Silveri kõrvalt sain Ghanas põneva tööpakkumise (animaatori koht selles firmas kus ma lõpuks tegevjuht olin)  siis kui ta oli 10 kuune, ning enne seda käisin Ülikooli juures 2D/3D animatsiooni kursustel. Tolle tööpakkumise võtsingi siis vastu,  et see tundus ideaalse võimalusena äsjaõpitule praktikat saada.

Kogu selle pika sissejuhatuse idee oli selles,  et selgitada miks mu lapsed on palju lapsehoidjaga kasvanud.

Muide – Ghanas saab lapse lasteaeda panna juba kolmekuuselt.

Suhkrumari on hetkel aasta ja kolme kuune ning Silver kolme aastane. Me elame nüüd Pärnus ja mina otsin siin tööd.

See tähendab,  et lapsed peavad varsti lasteaeda minema või hoidja hoolde jääma,  eeldusel et mind vähemalt tööintervjuudele ühel hetkel kutsutakse.

Lasteaeda ei taha luti ja lutipudeliga lapsi.

Lutist tegelikult ei olegi kumbki laps eriti huvitatud olnudki. aga Suhkrumari on hetkel küll täielik lutipiima sõltlane – ei ühtegi magamaminekut ilma pudelist piima imemata.

Kusjuures Ghanas oli selle asjaga paremini – päevauned sai ikka pudelita hakkama ja piima kulus vaid öösel. Nüüd aga ei tule kõne allagi,  et päeval piimata magama jääks,  ning öösel ärkab peale õhtust piima veel kaks korda et ennast tankida – ükskõik kui palju siis ta ka õhtul enne magama minekut sööks!

Teine asi on potitamine,  Marie ei taha üldse potil istuda ja Silver käib potil vaid siis kui seda meelde tuletada ja teda ka pükste pusimisel aidata.
🙁

Olgugi, et enne tööle minekut Ghanas Nannyle alati meelde tuletasin, et ta potitreeningut ei unustaks.

Silveri puhul tõi ta tihti vabanduseks, et juba jäimegi hiljaks (mille peale ma alati uurisin,  et mis siis nüüd teeme saadame kooli ka mähkmetes või?) ja noh Marie oli kogu aeg veel liiga noor ja siis umbes üleöö sai liiga vanaks.

Nüüd on tagumine aeg kõik puudujäägid tasa teha – seega Silver käib täna keerdus pükstega ringi.  Marie mähkmevaba olemise tulemus on 6 paari ahjunajal kuivavaid alukaid (seisuga kell 14.00) ja päevaunne jäi Suhkrumari ka alles kell 13.40 kui ma piimapudeli osas lõpuks alla andsin. Näis,  kaua ma temaga õhtul jaurata jaksan.

Ma lihtsalt ei taha,  et neil lasteaias probleeme tuleks või palgatav lapsehoidja esimese nädalaga kohast üles ütleks.

Kolmas probleem on käitumine – nad on hüperaktiivsed ja loomulikult on nad veel ka IT spetsialistid.

Mul on nii palju asju vaja ettevalmistada – kirjutada korralikud kaaskirjad, tuunida CV-d, koostada MTÜ põhikiri teha Swedbankile ETY Agentuuri majandusdeklaratsioon jne – aga kui ma laste ees arvuti välja tõmban ei toimu mingit töötegemist – It spetsialistid asuvad abistama. 

Ma ikka loen blogidest kodus töötavatest emadest ja no ei saa aru,  kuidas nad seda teevad. Et mismõttes lapsed mängivad ja sa saad rahulikult arvutis asju ajada.

Ma katsun omad tegemised öösel tehtud saada ( ja blogin hetkel salaja telefonis)  aga selle õhtul tegutsemisega on ka see jama,  et ma kipun ise suht vara magama jääma.

Näiteks Silver ei jää üksi magama – ma pean teda kaisutama kuni ta magama jääb

ja

siis vaikselt ära hiilima.  Aga selle kaisutamisega mul tuleb endal ka siuke uni,  et parema meelega kobiks ma tema kõrvalt lihtsalt oma voodisse ning arvuti välja võtmine ja tööle asumine on paras enesesundimine.

Aga noh see eest võin rõõmustada,  et aasta ja kolmekuune Marie sööb kõik toidukorrad oma käega (Ok,  seda küll suurt kadudega laup alla aga siiski täitsa ise)

Siiski ideed kuidas lapsed kiirkorras ümber kasvatada oleks igati teretulnud.  😉

Tartu – töötavate lastevanemate sõbralik linn??

Ei ole saladus, et ma Ghanas ameti maha panin ja Jaanuarist Eestis tööd otsin.

Elulookirjeldusi saadan ma ettevõtetesse üle Eesti. Just 5 min tagasi sai CV teele saadetud Tartusse.

Järgmine käik oli Googlesse, et uurida kuidas seal on lood lastehoidudega, kes võtavad rühma ka nooremaid kui 1.5 aastaseid lapsi. Sahar-Marie nimelt sai alles aastaseks.

Ja ohhoo ohhoo – tundub, et Tartus on lood selliste asutustega palju paremad kui Tallinnas ja Pärnus. Mõne minuti jooksul leidsin kaks lastehoidu, kes aksepteerivad nooremaid kui 1.5 aastaseid Lepatriinula ja Kaheksajalg. Kaheksajala hinnakirja ei hakanud kodulehel silma aga Lepatriinula tundus küll väga soodne Tartu sissekirjutusega lastele.

Päris ilusaid kortereid pakutakse ka üürida hinnaklassis KUNI 300 eurot kuu!

Ehk on Tartu minu tulevane kodulinn?

Mulle täitsa meeldiks see mõte kui sinna vaid tööpakkumisi rohkem oleks….

Mu Cv-s on palgaootus üpris krõbe. See sai sinna Tallinna hindu vaadates keevitatud ja seal arvestasin ka faktiga, et tuleb kasutada lapsehoidja abi, niiet ka lapsehoidja palk sai CVs minu palgaootuse sisse peidetud. Tartus kui lapsed Lepatriinulasse saaks oleks elu kohe palju soodsam!

lapsed, 1ne ja 3ne, nunnukas
Salam-Silver ja Sahar-Marie

Esimesed nädalad Silveriga Eestis

Praeguseks oleme Eestis olnud juba pisut üle kahe nädala ning peatume Pärnus. Silverile ei tundunud külmemasse kliimasse sisse elamine mingit probleemi valmistavat. Ning seltskonna hing nagu ta on võttis ta hoobilt omaks ka kõik võõrad näod ümber ringi.
Pikemalt mõtlemata panin ta siin ka lasteaeda – see plaan oli meil abikaasaga ammu paigas, et kui Eestisse ta toome siis lasteaeda ta läheb – eelkõige just seetõttu, et lapsele nii kangesti suhelda meeldib.
Lasteaias sõbrunes ta hoobilt nii personali kui lastega – eks ma ikka käisin temaga esimene nädal kaasas kuid ega minu jaoks pojal küll aega ega tähelepanu lasteaiapäeva jooksul ei leidunud.
Ainuke probleem oli ja on kohati siiamaani tal seal magamisega. Ei meeldi talle need imelikud kitsad lavatsid – ta harjunud kodus laiutama ju. Ja mis magamisest saab üldse juttu olla kui nii palju tüdrukuid on ümberringi? Ja mänguasju? Tal on ikka kombeks oma Nemo kaasa haarata ja siis hoopis mõne sõbranna voodisse pugeda. Aga seda lasteaia kord ei luba – ja nii nad seal siis temaga taidlevad.

Mul vedas veel niivõrd, et sain lapse samasse lasteaeda, kus minu ema tööl on. Niiet viimise ja toomise nüanss lahenes mulle eriti mugavalt. Poiss sõimerühma nimistusse ei mahtunud aga koht leiti talle hoopis keelekümbluse rühmas kus reeglina muidu 3-7 aastased lapsed, kes Eesti keele korralikuks omandamiseks lisa abi vajavad.
Eks siin ole suur kivi ka minu kapsaaeda kuid Silver tõepoolest saab hetkel aru rohkem Inglise kui Eesti keelest. Ise rääkimine samuti üks suur kompott, tema keelevaras leiab sõnu nii Inglise, Eesti, Araabia kui ka Ghana hõimukeelest. Aga järgmine 4 kuud saab ta korralikku Eesti keele trenni 🙂

Pärnu korteri asukoha valikuga ei oleks saanud paremini minnagi! Mul on 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel Apollo kini, Port Artur 1 ja 2 ning Pärnu Keskus. Ja see automaatselt tähendab, et ka mänguväljakuid on kodu kõrval rohkem kui üks. Vee tänava mängutuppa ei olegi me Silveriga veel jõudnud kui Pärnu Keskuses asuv Juku Mängu Dzungel on meile juba tuttav koht. Tavaliselt seal alla 4 aastaseid ilma vanemata mängima ei võeta aga nagu ennist mainitud Silveril võõraste nägudega probleemi pole ja nii olen mitu korda kasutanud soodsat võimalust laps Mängu Dzunglisse jätta ja ise Port Arturisse ostutuurile lipata, selle asemel et last temale nii igaval toidushoppingul kaasa talutada.

Aga Eesti lapsed on niiiiiiii tagashoidlikud????!!! Ma mõtlesin ikka, et Eestlaste see alalhoitus ja kinnine olek tekib kuskil teismelise või täiskasvanu eas. Mänguväljakul, pargis või poes kui Silver väikseid lapsi näeb jookseb ta kohe tutvust tegema ja neid kallistama. Aga nemad? Nemad jooksevad eest ära või hakkavad sootuks nutma. Või lausa mõlemat. Täbar värk. Aga noh vähemalt lasteaias on Silveril juba oma fännitarid ja seltskond 🙂