Külmapüha…..

Kui eile tööl ilmainfot jälgisin, siis hakkasin kahtlema, kas tahan ikka see nädal veel lapsi lasteaeda viia. Nimelt olid ju tulemas töistest kohustustest vabad päevad. Nii varusingi enne koju tulekut pelmeene, kartuleid, purgitoitu ja kuivained  – et noh oleks ikka võimalik kodus korralikult  külmapühi pidada ilma nina õue pistmata.

Natuke jätsin mõtte veel lahtiseks aga kui täna varahommikul telefonis külmakraade piilusin siis oli otsus kindel. Ma säästan oma lapsi sellest…..

Hea plaan eksole…

Aga umbes sel ajal kui Sahar- Marie oleks pidanud hakkama lõunaunne minema, kukkus ta hoopis hoolega pead kammima ja seletas, et tema tahab õue minna. Nõudis veel, et ma talle enne patsi pähe teeks – õues peab ju ometigi ilus olema…..

Lasin tal siis toimetada. Pats peas, hakkas ta tunkesid jalga tõmbama. Need selga pusinud, oli järg kombeka käes. Oeh, mis siis ikka. Kui õue, siis õue! Toppisin kiiruga enda ja Salam- Silveri ka riidesse ja uksest väljas, me olimegi.

Mitte, et mul oleks kombeks lasta tütrel endale niimoodi pähe istuda, aga noh tegelikult ei paistnud aknast ei mingit hullu lumetormi ja päike siras päris kutsuvalt. Mulle tegelikult meeldib selline pigem külm ja päikseline ilm. Märjale ja lörtsisele, teeb tänane ilm igal juhul silmad ette…. Leidsin, et natukene külma-karastust võiks lastele hoopis pigem head teha. Suunasin siis lapsed maja taha hoovi mõeldes, et ega nad kaua seal ikka selliste kraadidega ei püsi. Ei püsinudki – hoopis kaugemale oli vaja avastama minna!

No hea küll. Käru kaasa ja asusime teele. Sahar-Marie tahtis kõndida. Ohutuse mõttes käskisin tal kärust kinni hoida ja lükkasin ise seisulaual seisvat Salam-Silverit, kes ei olnud omal jalal kõndimisest nii huvitatud kui väike õde.  Marie rühkis rõõmsalt kesklinna poole edasi ja hakkas istumise vastu huvi üles näitama alles bussijaama kandis. Aga siis oli juba hilja tagasi pöörata ja ma otsustasin Port Arturist läbi hüpata ja teha ära ka need ostud, mis eile kiiruga shopates unustasin. Kassile süüa… ja toiduõli…..

Tagasiteel jõudis Mariele kohale, et tegelt oli ju lõunaune aeg… Ei ärge kutsude lastekaitset –  ma ei jätnud teda tänase ilmaga õue magama, vaid tõin ikka tuppa 🙂

Toas soojendasime ahju  najal käsi ja jalgu. Loodetavasti, ei teinud ma lastele täna lasteaiast koju jätmisega karuteenet ja ei külmetanud neid krõbeda ilmaga jalutama viies hoopis haigeks. Üks memm valgusfooride ääres pisut muretses, et kas Silveril kapuuts rohkem kinni ei käi ja põsed nii punased.

Aga kui keegi veel huvi tunneb kuidas Aafrikas kasvanud lapsed Eesti talve vastu võtsid, siis vastus oleks, et Liigagi Hästi 🙂

 

ahju najal jalad soojaks, salam silver, lapsed, toas, külm, külmapüha
Marie kõnnib ise