Praeguses koroona kriisiolukorras kuulun mina nende üle reageerijate hulka, kes soetas toiduvarud varakult ja kes nüüd ringi ei liigu, lapsi teiste lastega kokku ei lase ja käib poes vaid äärmisel vajadusel.
Suures massihüpnoosis haarasin isegi mõne vetsupaberi rulli rohkem kui muidu. 😀 Kuigi esmane ostunimekiri oli riis, makaronid, läätsed, konservid, 250g kaupa pakendatud hakklihatuutud sügavkülma ning erinevad kastmesegud. Ehk siis suhteliselt selline kraam, mida ma niikuinii ostaks aga lihtsalt rohkem. Sest mida vähem ma sinna poodi ronin, seda vähem on tõenäosust see karm viirus koju tuua, või seda edasi levitada juhul kui ma peaksin ise viirusekandja olema.
Ma saan aru jah, et naljakas ja võib olla ülereageerimine aga no las siis olla. Las ma siis reageerin üle!
Ülereageerimise poolt
Ma mõtlen, et kui me kõik kohe algusest peale oleksime korralikult üle reageerinud, siis meil ilmselt ei oleks praegu ka nii palju nakatunuid. Noh kui me oleks kehtestanud sundkarantiini kõigile riiki sisenejatele juba mingi Veebruarist. Kui me ei oleks lasknud seda Itaalia võrkpalli meeskonda siia jne.
Ok, Eestis on praegu vaid kerged juhtumid ja keegi pole surnud. Kunagi oli Itaalias ka nii. Aga mis seal nüüd toimub? Üks korralik ja piisavalt varajane ülereageerimine oleks riigi halvimast päästnud.
Me võime ju mõelda, et ahh me noored inimesed, meid ei mõjuta, ainult vanad ju surevad. Aga muide need vanad on ju kellegi emad-isad ja vanavanemad!
Ma muidugi loodan, et meil jääbki nii, et on ainult kerged juhud, mis enamuses kodus kerge ebamugavustundega läbi põetakse, aga isegi sellisel juhul suudab kiire nakatunute arvu kasv teha palju pahandust.
Ta on seda juba teinud ju – ilma, et keegi Eestis veel koroonasse surnud oleks.
- Ilma, et keegi oleks surnud on restoranid sööjatest tühjad.
- Ilma, et keegi oleks surnud on Tallinki töötajate palku vähendatud 30%.
- Ilma, et keegi oleks surnud on paljud turismisektori töötajad saadetud sundpuhkusele või sootuks tööst ilma jäänud.
Kas me ei võiks palun kõik korralikult üle reageerida ja lõpetada ära selle ringi siiberdamise, et seeläbi üheskoos see viirus välja juurida?
Kui me jätkame sotsiaalselt lävimist mõeldes, et “ahh elu ei saa seisma jääda ja mind see teema ei puuduta”, siis ei jää ka valitsusel muud üle kui kehtestada järjest suuremaid liikumispiiranguid, mis lõpuks mõjutavad meie kõigi sissetulekuid.
Ok, ärge kartke siis koroonat – aga kartke vähemalt majanduslangust ja sissetuleku kaotust!
Üks mu kolleeg, kes siiani Hispaanias kaugtööd tegi, kiitis veel nädala alguses, et ei tule niipea Eestisse sest majutuse hinnad on nii soodsad nüüd ja küll saab ikka uhket elamist läbi Airbnb endale lubada.
No eile jõudis ta igatahes Eestisse, öeldes enne lendu “uskumatu kui masendavaks võib üks linn vähem kui nädala ajaga muutuda”
Karantiinikontor ja Koroona-kokkupude meie peres.
Vaatasin terve eelmise nädala kodukontoris tööd tehes akna all mängivaid erinevate perede lapsi. Minu lapsed nuiasid ka õue aga kokkulepe oli lastega, et lähevad siis kui teisi lapsi me hoovis pole. No vot nii olemegi terve nädala toas passinud. Ma ei saanud ise nendega kaasa minna, et viia siis hoovist natukene kaugemale ratastega sõitma, sest päevad kodukontoris olid väga töised. Nüüd nädalavahetuseks on Mariel jälle kurgumandlid kergelt paiste läinud ja teeme hoopis antibiootikumi kuuri, ning jälle istume toas. (Seega naabrilapsed – õu on teie!)
Tavaliselt paistetavad Sahar Mariel need mandil üles alati mõne teise viiruse taustal. Noh, et misiganes parasjagu ümbruskonnas popp on, jääb Sahar-Marie sellest priiks ja saab endale hoopis mandlijama kaela. Praegu on ta alates 13.03 toas istunud – seega paneb veidi nuputama küll, et no mis kuradima viiruse taustal tal nüüd siis see mandlipõletik tuli? Ei tahaks uskuda, et koroona – sest kuiva köha nagu pole. Kurguvalu kurdab küll, aga see ka mandlipõletikuga üsna tavaline. Tal otsest kontakti koroona põdejaga pole olnud, aga no nii läbi kolmandate-neljandate inimeste küll. Ehk siis ühel tema lasteaia töötajal oli kontakt sel hetkel veel teadmata, et koroonahaigega 09.03 ja Sahar Marie käis selle järgselt veel kolm päeva lasteaias.
Aga alates reedest siis kodus ning nädalavahetusel kuulsime ka eelpool kirjeldatud kokkupuutest. Mis on veel lisapõhjuseks, miks oma lapsi hoovipeale teistega mängima ei lasknud.
Et juhul kui olemegi enda teadmata sattunud viiruse kandjateks, siis vastutustundlik tegu on ju mitte edasi levitada. Seda kurjemaks ajab kui näen õuel mängimas last, kelle lasteaias ka üks rühm viiruse avastamise tõttu karantiinis. Ehk siis ülereageerija versus alareageerijad.
Mina igal juhul olen ülereageerimise poolt – sel on vähe kergemad tagajärjed…