Imikuga lendamisest

Vaat ma sain vahepeal Eestis lapse ja lendasin temaga pärast Ghanasse tagasi….

Ma olin ikka suht pabinas enne ja uurisin netist lisainfot ja asju ning sain teada, et ikka jube jube see beebiga reisimine on – karjuvad ja siis maandumisel ja õhku tõusul kõrvadega häda jne.

Palju ülespuhutud juttu, aga tegelt pole hullu midagi.

Esiteks mul üks sõbrants pidevalt siiberdab beebiga Eesti ja Norra vahet (no aastas mitu korda ikka).  Saab hakkama ja ei kurda. Ta ütles, et osad lennnufirmad lasevad vankri lisapagasisse tasuta kui vankril kohver on. Vot nii.

Mul oli küll vahemaandumisega reis aga ka ei miskit hullu. Kõik, mis kaasa vaja võtta, läks sinna ära antavasse pagasisse.

Käsipagasisse sai vaid 1.5kuune laps, laptop, natuke mähkmeid, rinnapiima asendaja nii pulbri kui vedeliku kujul, vahetusriided lapsele ja rinnapump juhuks kui piim enne pardale minekut konfiskeeritakse.

  • * Kuigi vedelikud ju muidu lennukis keelatud on ei hakanud keegi lapse piima konfiskeerima – ei Estonian Airis ega hiljem KLMis.

 

  • * Mul oli käsipagasis ka piimapulber (juhuks kui vedelik ära võetakse) – sellegi vastu ei tuntud huvi. Ei pidanud seda isegi kellegi nähes maitsma tõestamaks, et kokaiini ei vea või midagi. Nimelt sellise hoiatuse olin varem lennujaama infost kaasa saanud, et ole valmis lapse piimaprodukte maistma.

 

Internetis õpetati veel, et maandumisel ja õhku tõusmisel lähevad beebidel kõrvad lukku ja nad ei tea veel, et neelatamisega saab kõrvad lukust lahti ja see olevatki peamine põhjus miks lapsed lennukis nutavad.

Selle eest hoidmiseks soovitati lapsi sööta maandumisel ja õhku tõusul sest siis nad neelatavad ju söömise pärast niikuinii ja kõrvad lukku ei jää.

Mõeldud tehtud – või noh, enam vähem tehtud. Poisil oli lennukis nii palju  vaatamist, uurimist ja kommenteerimist, et Tallinnas õhku tõusmisel ta piimast suurt välja ei viitsinud teha. Korra viskas kulmu kortsu, et mis värk nüüd aga nutma ei hakanud. Pärast kui see suurem “Kus ma nüüd olen” põnevus üle läks sõi ja kõik sai chill.

Amsterdamis maandumisel ma sain piloodist ja süttinud tulukestest valesti aru ja surusin poisile lutipudeli suhu 20 minutit enne tegelikku laskumist ja loomulikult selleks ajaks kui päris maandumiseks läks oli pudel tühi. Sellest hoolimata   – probleemi polnud, poiss ei teinud piuksugi. Amsterdam-Accra lennul olin selle õhkutõusu ja maandumise rütmiga paremini kursis.

Beebi Lounge Lennujaamas mugavaks vahemaandumiseks

Kuuetunnine kahe lennu vahe Hollandis tõotas tulla täielik piin aga tutkitki – Suuremates lennujaamades on mugavad beebi-lounged kuhu mind kohe lahkelt suunati. Seal on lapsele vastav voodi. Emal mugav puhkenurk. mähkimisalus ja piimasoojendaja. Et nagu mida veel tahta?

Raamat oli kaasas, igavaks ei läinud, poiss oli igati rahul sest beebi-lounges oli veel teisigi emasid ning erinevad neiud vanuses ca 6-16 kuud käisid Silveriga tutvust tegemas, üks ilusam kui teine. Kui poiss naiste tähelepanust ära väsis sai ta beebivoodisse magama panna ja see andis mulle võimaluse ilma lisaraskuseta selga sirutada.

 

Amsterdam Accra lend imikuga

Amsterdam-Accra lend oli pikem  (ligi 7 tundi) aga minu kõrval istus noor naisterahvas, kellega Silver kohe õhus sundimatut vestlust alustas. Tihti öeldakse ju, et lennukis on kõige parem tutvusi sõlmida 🙂 Niiet see sõit läks ka päris kiirelt. Mina nende vestluse sisust muidugi aru ei saanud, sest Silver rääkis omas keeles ja naisterahvas meie kõrval omas keeles.

Tallinn- Amsterdam lennul Sillu tutvusi ei sõlminud, sest siis istus meie kõrval meesterahvas ning üldiselt lähevad talle võõrad naised palju paremini peale kui võõrad mehed….

Kogu selle ligi ca 16 tunnise reisi vältel oli ainsaks ebamugavuseks kingade eemaldamine läbi selle metallivärgi minnes (laps kõhukotis ju).

Ja siis see, et Amsterdam-Accra lennul oleks kangesti tahtnud vetsu minna aga ma ei kujutanud hästi, ette kuidas ma beebiga niigi pisikesse lennuki vetsu asjatama mahun ja võõra inimese kätte ei tahtnud teda ka seniks hoida jätta.

Niiet ma siis vältisin hoolega vedelike tarbimist sellel lennul. Ses mõttes läks väga hästi, et abikaasa oli suutnud ennast Accra lennujaamas rääkida mööda igasugustest passi- ning pilteikontrollidest ja ootas mind kohe selle ukse ees, kust ma lennukist tulles lennujaama sisenen. Seega laps jooksu pealt abikaasale ja ise vetsu. 🙂

Nüüd Salam-Silver mõnnatab Aafrikas ja varsti lähme vist jälle lendu – tahab ju Liibanoni suguvõsa ka meid üle vaadata.

Nii me lähme.
Nii me lähme.
Kõhukotis
Kõhukotis
Beebi Lounge Amsterdami Lennujaamas
Beebi Lounge Amsterdami Lennujaamas
Lennukis - siis kui jutud räägitud.
Lennukis – siis kui jutud räägitud.
õnnelikult kohal ja ilma nautimas
õnnelikult kohal ja ilma nautimas
Basseini Chill
Basseini Chill
Veidi hiljem :) Kruiisime.....
Veidi hiljem 🙂 Kruiisime…..

2 thoughts on “Imikuga lendamisest

  1. Vaat, vahepeal on elu paremaks läinud. Sain passi. sain parema töö ja ei pidanud enam elama sandikopikatest. See tagas ligipääsu ka parematele meditsiinivõimalustele. Nüüd on Ghanas Nyaho erakliinikus (http://www.nyahomedical.com/) olemas MRI uuringute aparaat, millele ligipääs varem probleemiks oli. Sõjaväehaiglas oli see tol ajal ka olemas aga nii kirve hinnaga, mida mina poleks siis küll maksta suutnud. Seega. Silm korras. Pass käes. Koduski käidud aga nüüd jah tagasi Ghanas. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *