Minnie, Minni hiir, pehme mänguasi,

Mini Hooldusleht

Reedel tuli Sahar Marie lasteaiast koju kergelt udune pilk silmis  – see ei tõotanud head. Ja nii oligi – järgmine päev kui tööl olin, sain lapsi hoidvalt emalt sõnumi et Suhkrumaril on palavik 38.5 ! Andsin kiirelt juhile teada ja asusime mu töögraafikut ümber korraldama.

Muid sümptomeid neiul ei olnud. Ei köha, ei nohu. Noh Maril on muidugi varem olnud kõrvapõletik, mis muidu on ka ju köha ja nohuta kulgev haigus aga noh ta on tulnud siis pikema nohus olemise järgselt. Marie aga see sügis veel külmetushaigusega kimpus polegi olnud.

Pühapäeva pärastlõunal tõusis palavik 38,8ni mille siis Panadoliga alla võtsin.  Esmaspäeval aga enne perearsti juurde minekut ei mõõtnud me enam mingit palavikku välja ja läksime siis arsti vastuvõtule nagu mingi kamp simulante. Rääkisin oma loo ära, arst klõbistas andmed arvutisse, nentis, et igasugu viirusied liigub tõesti ringi, ning väljastas hoolduslehe. Leppisime kokku, et kui palavik tagasi ei tule siis kolmapäeval lõpetan telefoni teel hoolduslehe ära.

Otseselt last nagu läbi ei vaadatudki- vereproovi ei tehtud, ei kuulatud, kõrvu ei uuritud. Minu ettepaneku peale kurku ikka vaadati. Nimelt oli Sahar Marie eelmine talv ägeda mandlipõletikuga haiglas ja ma kartsin, et äkki teevad ka seekord mandlid hoopis muret. Nendega on ju nii, et võib hakata korduma.

Olevat pisut punased olnud aga mitte mädased. Selle punetamise vastu saime soovituse kasutada “mingeid imemis pastille”. “Milliseid imemispastille täpsemalt?” üritasin konkreetsemat vastust saada, et mida ikak apteekrilt küsida. “Laste omasid!” ….. No jah siis…..

Kuna ma haige lapse kõrvalt ei saa ka suuremat venda lasteaeda viia, siis jäi ka tema koju ning käis meiega perearsti juures kaasas. Ja loomulikult teel arsti juurest koju ka meiega poest kaasas. Oeh!

No täna mu ema Salam Silveri ikkagi lasteaeda viis. Tal kodus meiega pisut igav. Õue ei saa ju ning lasteaeda külastas ka täna teatrietendus, millest ma ei tahtnud, et ta ilma jääks. Eelmine kuu oli ka lasteaias teater ja talle siis väga meeldis.

Seega, oleme täna Sahar-Mariega kahekesi kodus. Kuna tal nüüd juba kolmandat päeva palavikku ei ole siis leidsin, et natuke õues jalutada ja poes käia temaga juba võib küll. Lihtsalt kollektiivi veel ei vii. Eeldasin, et ühe lapsega saab poes vähema rahaga hakkama kui kahe lapsega….. VALE!

Terve tee rääkis Marie, et tahab pulgakommi. No, seda võib. Jah, ma ei ole lastele otseselt keemiat keelanud….

Eile õhtul läksid lapsed kodus kaklema ühe vahva pisikese mänguauto pärast, mis peale tagurpidi veeretamist ise edasi vurama ja igasugu trikke tegeme hakkas. Teadsin, et seelliseid autosid on meie kodu lähedal olevas Rimis müügil vaid Euro ja mõnekümne sendiga, ning otustasin, kodurahu huvides sealt ühe sellise juurde vaadata – et kummagil oma masin oleks.

Aga keegi RAIBE oli mänguasjade sektorisse ( mis selles konkreetses Rimis muidu üsna tagasihoidlik oli) müügile pannud pehmed Miki ja Minnie tegelaskujud! No tore küll! Mariel oli  Minniet kohe vaja! Jah  – ma olen ses osas üsna nõrk ema, et annan taolisele lapse nõudmisele üsna kergelt järele. Ja kuivõrd Minni Hiiri ta armastab suht üle aasta aja juba siis nägin, et heitlus mänguasja poodi jätmise üle saab olema üsna mõttetu.

vaja, Minnie, Minni hiir
Mul on seda VAJA!!!

Õnneks halastas mulle hiljem kassasüsteem – sest kaupa läbi lüües sain teada et mänguasjadele kehtis 30% soodustust ja nii sain ma Marie uue sõbra pealt ligi 9 Eurot alla. No hea seegi! Ja pulgakommi soovi unustas Marie sootuks. Ülejäänd poes viibitud aeg oligi tema jaoks ikka paras piin ja ta üritas kõigest väest veenda mind varem kassade juurde “piiks piiks tegema” minna kui vaja.

2 aastasega Eesti oludes päikest püüdma….

 

Ilmaga läks meil täpselt nii, et ühel hetkel peale hommikusööki nägin et väljas paistab päike ja rõõmustasin, et täna vähemalt ilmaga meil veab. No 2 aastasega välja minek ei käi päris nii, et sups jope selga ja minekut. Vaja kõigepealt pissil käia ja poti peal paar laulukest laulda. Siis on vaja kakelda kostüümide üle. Siis on vaja ISE riietuda. Siis on vaja selgitada, miks me ei saa vihmapüskte alla panna roosasid sandaale. Siis tekkis meil vaidlus mütsi üle. – nimelt sai vanem vend endale hiljuti uue Spidermani mütsi ja sellega seoses jäi tal üle vahva triibuline fliismüts, mis tundus Mariele täpselt paras olevat. No minu rõõmuks ta seda toas ausa pool minutit peas hoidis ja see vaid kinnitas mu arvamust, et müts pesamunale ideaalne oleks. Ei vajunad ta silmadele ja kõrvad olid ilustis sees. Põhjus miks ma Marie enda mütsi venna omaga välja üritasin vahetada oligi selles, et Suhkrumari müts kippus talle silmadele vajuma. Aga minu arvamus minu arvamuseks – neiu igatahes keeldus sellega välja minemast kuna se on ju VENNA OMA! Oeh nii palju siis peresisesest taaskautusest kus noorem laps saab endale vanema lapse väikseks jäänud rõivad. Meil oli ikkagi vaja OMA PUNAST mütsi!

Igatahes, selle aja peale kui meil see riietumise trall läbi sai ja me maja ette jõudsime polnud seal enam mingit päikest. Selle asemel saime poodi jalutada vihmaga. Nüüd magab Marie õndsat lõunaund ja ohoooo akna taga paistab jälle päike 🙂

Selle peale meenudb mulle üks video mis kevadel facebookis ringles. Tolles videos läks pereisa verandale ja talle siras vastu soe päike. Ruttu jooksis ta tuppa peret äratama, et randa minek. Pere otsis kiirustades välja lestad ja ujumiskostüümid ja tormas välja kuhu oli riietumise ajaga sadanud maha paks lumi.

Vot täpselt sama emotsioon oli mul kui Mariega õue jõudsin. Aga no tuppa tagasi me ei läinud – käisime ikka poes ära.

Teepeal rõõmustas Sahar Marie mind sellega, et loendas enne porilompi hüppamist numbreid õiges järjekorras lausa 8ni. Videosse sain ma küll loetelu vaid 6ni sest selleks hetkeks kus ma telefoni taskust välja koukisin oli tipphetk möödas.

Suht tihti juhtub mul seda, et vaatan et laps laulab või tantsib nii ilusasti ja võtan telefoni välja et seda salvestada ja siis saan kaadrisse vaid mõned silbid ja jonni tuju. Ja palu kuidas oskad – ei tule enam seda laulu ja tantsu.

 

2 thoughts on “Mini Hooldusleht

  1. Kas sul mõni neist lastest kunagi terve ka on? Pidevalt käib kiun et see ja teine haige ja ving ving. Siis lisaks vigutakse Eesti arstiabi kvaliteedi üle – kusagil Somaalias või karuperses kust sa tulnud oled on ju kõik palju parem ja inimesed on palju lahkemad ja muu blääblääblää suhkruvati imal pläma.

    1. Ma ütleks, et nad on vähem haiged kui rühmakaaslased, aga eks jah nüüd see viiruste aeg algas ja pole väga suur ime, et ka meie pere mõjutatud sai. Mis arstiabi kvaliteeti puutub – siis jah, sellest ootasin rohkemat. Samas ei saa üldistada öelda, et ma arvsn et Eestis arstiabi halb on. Näiteks Haiglatega olen super rahul. Nii sünnitusabiga kui ka laste arstiabiga. Pärnu haigla on mind mitu korda positiivselt üllatanud. Pigem see perearstindus jätab soovida. Ma ei teagi nüüd kas perearstindus kui süsteem või konkreetne perearst.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *