Ja ravisimegi valet haigust

Täna, antibiootikumi kuuri 5nda päeva hommikuks oli lapsel palavik 39.0. Seda kell 9 hommikul!! Huvitav, mis ta õhtuks oleks kui me nii “ravi” jätkanuks?

Helistasin uuesti 1220 ja sain seekord oma kahtlusele kinnituse – see ei ole normaalne! Ravi peaks juba ammu mõjuna!

Sõitsime siis EMOsse. Salam- Silver teatas taksojuhile sõidu alguses “Kuule onu! Mari haige. Lähme arsti juurde”! 

Täpsustasin, et tõepoolest vaja EMOsse sõita.

Kohati paneb mind imestama kui asjalik Veebruaris 4 aastaseks saav Salam- Silver olla võib.

Haiglas kui meie järg kätte jõudis surus Silver Arstile käe pihku ja teatas, et Kiki (nii ta kutsub oma õde) on haige.

Arst küsis Silverilt “Kas sina oled haige?”

“Ei, õde haige!” vastas poiss ja osutas Sahar Mariele.

Marit uuriti ja puuriti ning kurku vaadates saime diagnoosiks mingisuguse borreblabla viiruse – et mandlid paistes.

Ja kuna viirus, siis ei saanudki antibiootikumidest abi olla! 

No tore, et me neid võtsime eks?

Ja selle diagnoosiga kirjutati meid haiglasse. Kuna Silverit ei saanud üksi koju saata, võeti ka tema haiglasse köha ravima.

Täna oli Silveril ka esimene kord veenist verd anda. Ta hüüdis küll tädile Auts Auts Auts aga kätt ära tõmmata ei proovinud kui veeni taga aeti.

Plaasterdamise ajal lükkas küll kulmu kortsu ja teatas “ära katsu siit! Valus on!” 

Oeh Marie analüüsid meil muidugi pisaravabalt ei läinud.

Aga nüüd on torkimised torgitud ja kolisime järgevateks päevadeks laste osakonna isolaatorisse.

Ehk hakkavad nüüd asjad paremuse poole minema…..

Kõrv on natukene punane…

Nii kolmap kutsusid kasvatajad mu ema Sahar-Mariele järgi kuna tal tekkis peale õues käimist palavik 38.2

Mind ei saanud kätte ei kascatajad ega ema – olevat öelnud et tel väljas. Samas kui minul oli tel töös ja näitas levi – ühel hetkel sain kätte portsu tekstsõnumeid ja siis sain teada, et lapsed aiast koju jõudnud. Hea oli, et emal juhtus olema lühike päev, ja sai nad koju tuua.

Püüdsin perearsti telefoni teel kätte saada aga nr oli terve ta vastuvõtu aeg kinni ja siis suhtlesin registratuuri töötajatega, kes ütlesid et ühtegi vaba aega lähitulevikus küll pole aga lubasid minu palaviku jutu peale hommikul lapsega ikka kohale tulla ja lisanumbri kuskile tekitada.

Ma oleks perearstilt soovinud telefoni teel vereproovide saatekirja ette valmistada, et saaks ühe korraga ka kohe analüüsid ära teha. Aga kuna teda kätte ei saanud siis otsustasin hommikul minna kohe kella kaheksaks kui keskus avatakse, et jõuaks ikkagi proove tegema enne kui ema peab tööle minema. (tema tuli siis mulle appu Salam- Silverit vaatama seniks kui ma tütrega arsti juures käin)

Ma oleks ideaalis koduvisiiti palunud aga iga kord kui ma seda teen öeldakse mulle, et sel pole mõtet kuna kodus ei saa teha ei röntgenit ega vereproovi!

No muidugi tahtsin ma lapsele õiget diagnoosi ja ravi, seega andsin talle hommikul palavikualandaja sisse ja lasknud sel mõjuma hakata tuiskasin taksoga arsti juurde.

Kuivõrd palavik oli alla võetud siis nägi laps perearstikeskusesse jõudes üpris terve ja rõõmus välja. Mitte küll nii pätti täis kui tavaliselt aga noh selline täitsa hea näoga oli.

Kõigepealt küsiti Registratuuris miks me arsti juurde tahame minna. Vaadati last, vaadati mind ja uuriti kas keegi meist on haige……

Nojaaaaa! Ega ma ajaviiteks arsti juurde ei kipu ju…..

Ülekoormatud arstikeskuses oma järge ootamas…

Gripi nägu see laps ei ole jah….

Arsti juures küsisin kohe veretesti ja gripitesti – et selleks ma ju koduvisiidi asemel kohale läksingi ju.

Oi Gripi nägu see laps küll pole… siis peaks olema silmad pundunud ja vesised…

Kuigi laps nägi liiga hea välja siis testi ma ikka sain. Oli küll negatiivne jah.

Veretesti küsisin korduvalt aga seda me siiski ei saanud.

Kuulati ja uuriti kõrvu. Diagnoosiks saimegi, et kõrv natukene punane.

Et kiiremini üle läheks saime siis antibiootikumi kuuri. 

Aga süda ei ole ikkagi päris rahul.

Miks?

No täna on antibiootikumi kuuri neljas päev juba. Võiks ju hakata vaikselt paremaks minema?

Aga tegelikult oli see päev kui arstil käisime, Marie tervise seisukohast kogu haigusperiopdi kõige parem päev. Siis oli õhtuks palavikku vaid 37.8

Reedel kui palavik 39 ligi oli, helistasin perearstide nõuandeliinil 1220 ja uurisin, kas see on ok et antibootikumi kuuri teise päeva lõpuks on nii kõrge palavik. Et noh kõrgem kui esimesel päeval.

Olevat normaalne küll. Et kõrvapõletikuga olevat jah nii, et palavik püsib kaua kõrge. Et kui ravi peal siis ei tasu muretseda ja tulemusi tasub oodata alles 4-5ndal päeval.

No nüüd Panadooli najal oleme jõudnud neljandasse päeva. Ja kell 2 päeval, enna alandaja sisse andmist näitas kraadiklaas palavikku 39.8!!!!!!! Ma mõtlesin esimese hooga, et mõõteriist katki ja proovisin kohe teise kraadiklaasiga uuesti 39.5! (selle mõõtmise ajal ma vahepeal piilusin ka, et kas aparaat ikka sisse lülitatud on, kuna piiksumist andis kaua oodata – ehk sai sellepärast väiksem tulemus)

Oeh…. 

4s päev ja palavik pigem kasvab kui kahaneb….. 

Kiirabi kutsuma selliste numbrite peale ei kipu, sest laps talub palavikku väga hästi, joob tublisti vedelikku ning tunnike peale palaviku alandaja sisse võtmist on laps jälle jalgadel ja rõõmus!

Eile õhtul Panadooli mõju all
39.5 või 39.8 ootame palaviku rohu mõjuma hakkamist….

Homme on siis ravikuuri viies päev. Kui siis ka parem ei ole, pean küll EMO ukse taha teist arvamust küsima minema.

Mitte, et ma oma perearsti ei usaldaks aga mulle ei anna rahu, et analüüse ei tehtud ja, et noh mu last ei peetud justkui haigeks.

Samas jah – arst näeb haigeid iga päev ja tema jaoks võib olla 38.5 palavikuga 2-aastane tõepoolest igapäevane nähtus. Aga minu jaoks see ei ole “normaalne”

Sahar-Mariel on kõrvapõletik korra kevadel ka olnud aga no siis ma küll ei mäleta, et palavik antibiootikumi kuuri ajal kasvanud oleks. Pigem ikka vadtupidu. Alguses jah kõrgem ja siis järk järgult madalam ikka….